W.

W. (USA 2008)

Režissör - Oliver Stone

Stsenarist - Stanley Weiser

Olulisemad osatäitjad - Josh Brolin (George W. Bush), James Cromwell (George Bush seenior), Elizabeth Banks (Laura Bush), Ellen Burstyn (Barbara Bush), Richard Dreyfuss (Dick Cheney), Scott Glenn (Donald Rumsfeld), Thandie Newton (Condoleezza Rice), Jeffrey Wright (Colin Powell), Ioan Gruffudd (Tony Blair)

Loo lähtekoht - George W.Bush-i elulugu alates kolledžiaastatest kuni presidendiaastateni. Seal hulgas ka tema tõus poliitikasse ning isa presidendiks olemise aastad.

Arvamus - Kui Oliver Stone teeb filmi, siis ei jää see kunagi tähelepanuta. Eelkõige muidugi sellepärast, et tihti on need tema filmid ameeriklaste jaoks patriootilistel teemadel. 21.sajandil polegi tal tõelisi õnnestumisi olnud, kui ei arvesta intervjuu-filmi Fidel Castro -ga "Comandante". Ja ega ka see W. nüüd pole just tema 80ndate ja 90ndate esimese poole hiilgeaegade tasemel, kuid tähelepanu- ja vaatamisväärne film sellegipoolest.

Eelkõige oli muidugi huviatav vaadata kuidas näitlejad portreerivad kõikidele teada-tuntud poliitikuid. Ja kui mõned õnnestuvad eriti hästi ning mõned üldsegi mitte, siis selge suunitlus oli vist Stone-il lubada näitlejatel oma karakterit üle markeerida või karikaturiseerida. Kõige paremini õnnestuvad minu meelest Ellen Burstyn Barbara Bushina ning Jeffrey Wright Colin Powellina. Mõlemad ei ürita lihtsalt olla oma tegelaskuju elusarnased vaid teevad lihtsalt head rollid...kuigi Powell oli ka päris sarnane minu meelest. Karikatuursematest rollidest oli minu meelest väga lahe ja õnnestunud roll Thandie Newtonil Condoleezza. Kuigi mittu kraadi tagasihoidlikum oma tegelaskuju päris-karismast :) Kuid kõige kesksem roll mulle eriti ei meeldinud. Josh Brolin oli ilmselt eelmisel aastal kõige usinam filminäitleja oma viie suure filmiga, kuid tema "nooremat" Bush-i mina ei uskunud. Juba alguses kui ta kolledžipoissi mängib, siis tundub kohtlane, kui 50 aastane koolipoisi rollis on (nüüd vaatasin küll, et Brolin on alles 40, aga ta mõjub seal liiga vanana oma rolli jaoks). Hallipäisena veel, aga olles näinud kui hästi mõned näitlejad Bushi järele teevad ning filmis tundus olevat taotlus nö. "järgi teha" päris inimesi, siis oleks võinud kellegi teise sellesse rolli kutsuda.

Mis mullle veel väga meeldis oli operaatoritöö. Sellised head nurgad...näiteks kui isa-poeg Bushgid jalutavad baseball-väljakul ning siis on rõhutatud filmimisnurgaga isa pikkust ning poja lühidust. Üks on suur-teine väike, sellel oli ka allegooriline tähendus.

Ja muidugi ei saa mainimata jätta muusikalist kujundust, mis omakorda andis seda koomilist varjundit. Ei tea, kas Stone tahtis öelda sellega, et George Bush oligi ainult üks suur "nali" presidendina? Aga see "Robin Hood"-i laul sobis küll paari kohta nagu täpp i peale.

Mulle väga meeldis see stseen seal ovaalkabinetis kui unes noorem näeb vanemat Bushi ning too tahab talle kallale tulla. Lisaks kõigele karikatuursele ning naljakatele Bush-i rumalustele olid ju ka sellised traditsionaalsemad eluloo komponendid olemas...ehk kohtumine naisega ning isa varjus elamine ja usu leidmine jms. Kuid lastest polnud sõnagi juttu, tekkis kohe kahtlus, et kas tal ikka on lapsed, aga Bushi tütred on ju maailmakuulsad :)

Lahe oli ka see, et loosse oli kaasatud kõikvõimalikke poliitikuid Putinist Chiracini. Kui nad just polnud ise ekraanil, siis neile kas helistati või räägiti neist muidu. Kõige rohkem keskendusti poliitika mõttes Iraani ja Iraagi teemadele ning anti mõista, et Ronald Reagan oli George W.Bushi suur eeskuju. Ei tea ja ei usu et midagi sellest komöödia-draamast ka tõepärane on, aga kui pidevalt igalt poolt selle noorema Bushi üle nardakse ning on ta ju ka oma kõnedes igasugust lollust suust välja ajanud, et võib vabalt hakata uskuma, et ta ongi natuke kiiksuga. Ja haridust tal ju tõesti otseselt pole ning nooruses jõi ja sõitis purjuspäi...see vast on ikka tõde? Aga võibolla on kõik üks suur väljamõeldis. Kuigi natuke selline "lihtne" oli see Bush küll, selles olen tema tele-esinemisi vaadates küll veendunud.

Bush jäi vastuse võlgu, et mis tema suurem viga oli seoses 9/11-ga. Bush jätab koogitüki söömata, sest "kuni on sõda, loobub ta magusast" ning rüüpab sellepeale Coca Cola-t :) Just sellised Bushilikud momendid on teada-tuntud ning jõuvad ka kinokanga vahendusel vaatajani...ja selliste asjade ning nö "äratundmisrõõmu" pärast see film ehk on keskmisest huvitavam. Ma usun, et see Bushi "rahva alahindamine", ehk rahvas ei tee vahel, Afganistaanil, Iraanil ja Iraagil, sellepärast ta ka ise ajas neid sassi ning "Saddam ja Osama" oleks nagu sama konfliktiga seotud. Aga ega ma ei tea, võibolla keskmine ameeriklane nii arvabki :)

Filmist jäi lõpuks tunne nagu tahaks, et keegi temast ka tõsise eluloofilmi teeks. Sest huvitav kas tõesti tema naise nägemused haridussüsteemile olid mingil määral tõukeks tema karjääri tõusule. Ning mitu muud küsimust, mis tegelikult oleksid võinud selle filmiga saada vastuse. Kuid millegipärast jäi mulje, et tegemist on erapoolse filmiga. Ehk tegijatel on kindel arvamus sellest inimesest ning nad soovivad seda ka vaatajale pähe määrida. Mitte, et ma juba varem tegelikult sellel samal arvamusel sellest inimesest poleks olnud :)

Tegelikult on päris huvitav, et Eesti viisavabaduse teema on nüüd kadunud päevakorrast. Uus president astub varsti oma ametisse ning see ju kustutab ka eelmise presidendi lubadused või kuidas on? Eesti ju oli "Bush"-i sõjas ameeriklaste liitlane....Obama jaoks see vist enam ei loe. Päris huvitav kohe näha, kuidas selle Obamaga Eestil minema hakkab.

Hinnang 4 (Ei võiks öelda et film oleks olnud mõttetu või igav või kehvasti tehtud, samas jäi puudu "päris" asjadest. Kõik oli liiga naeruväärne ning kohati isegi ebausutav. Aga võibolla lihtsalt ma ei suuda seda uskuda, et see mees (mees, kes suutis pürgida Ameerika presidendiks ja seda 2 valitsusaega järjest) ka päriselt selline on...)

Trailer -