30 vapustavat teatrirolli mis meenuvad esimesena

Appiiiiii! Ma tunnen ennast juba nagu mingi filmidesse uppunu. Raamat on pooleli juba umbes kuu aega. Teatrisse ei saa enne kui alles detsembri keskel (Linnateatrisse nende uut lavastust "Iguaani öö" vaatama). Kontserdid ja kõik muu on töö ja filmide kõrvalt olnud kadunud...aga nüüd lihtsalt vägisi murravad ka teised teemad läbi... Ma olen teatri-narkomaan ning kui natuke aega ei saa teatrist mõelda-rääkida...siis mul tekkivad kõrvalnähud :)

Sellepärast otsustasin tõeks teha plaani kirjutada üles teatri ja teleteatri rollid, mis mulle nii terve elu kui ka viimase aja jooksul eriliselt hinge on läinud. Üritan need siin minu jaoks olulisuse järjekorras ära tuua, ehk alates olulisemast...kuid tegelikult on see enam vähem selline järjekord, millises nad meenuvad. Aga seegi on ju tegelikult näitaja. Arvestama peaks ehk seda, et ma lapsepõlvest väga palju ei mäleta ning mu tugevamalt teadlik teatriskäimisperiood algas alles 90ndate alguses. Sellegipoolest on mõned rollid vanematest tükkidest lihtsalt nii tugevalt läbi tele-ekraani mõjunud, et nad on isegi siia nimekirja jõudnud!
Läheb siis lahti:

1. Jüri Krjukov Draamateatri etenduses Ämbliknaise suudlus. Tema homoseksuaalne vang, kes peab pressima oma kongikaaslaselt-dissidendilt infot välja, jutustades lugusid ning jagades temaga oma "emalt saadud pakke"...see võibki jääda selleks kõige-kõige rolliks, mida mu silmad kunagi näinud on. Malviuse lavastuses ei mängigi keegi peale Krjukovi ja Lutsepa. Ja Krjukov ei lange üldsegi mingitesse stereotüüplikesse nüanssidesse, mida gayde puhul näitlejad ikka armastavad kasutada. Ta teeb selle rolli nii ehedalt, et mul lihtsalt pole piisavalt kiidusõnu...aga kiidusõnad ongi need, mida ma tahan ka kõigile järgnevatele 29-le rollile jagada.

2.-3. Aarne Üksküla ja Linda Rummo Endla etenduses Kes kardab Virginia Woolfi. No on alles paar! Ei jää samade rollide eest Oscarid võitnud Richard Burtonile ning Elizabeth Taylorile grammigi alla. Pigem näitavad täiesti omaette klassi! Šapiro lavastuses on selline kammerlik õhkkond, nagu Albee selle tüki kirjutanud ongi...ainult neljale näitlejale... Psühholoogiline mäng väljamõeldud pojaga. Tundub nagu, et näitlejad naudivad, panevad kogu oma jõu rollidesse ning lõpuks on nad surmväsinud. Alati kui ma seda tükki lindilt vaatan, siis elan niimoodi kaasa, et tunnen natuke sarnaselt lõpus, nagu nemadki, kogu seda emotsioonide karusselli läbi sõites.

4.-5. Elle Kull teleteatri etenduses Rudolf ja Irma ning Hele Kõre Linnateatri etenduses Karin. Indrek. Mõlemad naised peavad läbi tegema sellise rännaku paljajalu oma põlevatel tunnetel, et see mis neil vaatajani jõuab, on midagi üleloomulikult originaalset, siirast, näitlejameisterlikkuse tipptaset mistahes mõõteskaala järgi ning tagatipuks ka veel harukordselt ilusat. Irma-le on ju lihtne kaasa tunda ja see äratab ka emotsioonid iseendas väga lihtsalt, kuid Karinile kaasatundmisega läheb juba raskemaks. Ta on täiesti isemoodi naine kogu oma mõttemaailmalt ning käitumismallilt, et see lööb ka tunded iseenda sees kuidagi sellisesse marru või õigem oleks ehk öelda segadusse.

6.-7. Indrek Taalmaa Vanemuise etenduses Adolf ja Hilja Varem etenduses Kollontai. Ma ei tea, mis võimas vägi seal Draamateatri väikses saalis valitses tollel õhtul, kui Taalmaa Tallinat külastas, aga ma pole vist kunagi monotükkis näinud, et keegi oleks terve lava ja tegelikult kogu saali endaga täitnud. See oli Hitler vs publik. Ja publik oli alamhitatud :) Muidugi, et Taalmaa minu välja valis oma teksti sisse paaril korral, siis eks see ju tõstis veel eriliselt selle rolli väärtust minule..ma olin ju tema sõber Julius :) Hilja Varem Kollontaina on vähemalt sama võimas. Oi kuidas see naine mulle meeldib. Kui ma oleksin tema eakaaslane, siis oleksin temasse ilmselt olnud kõrvuni armunud... Nii tugev naine, nii tugev isiksus...väga harv nähtus Eesti laval. Diiva!

8.-9. Harriet Toompere ja Margus Prangel etenduses Põrgu wärk. Elokene ja Fridakene mängisid mõlemad end justnimelt selle etendusega minu "heade näitlejate" nimistusse. Enne seda tükki polnud mul kummastki erilist arvamust. Koomilised rollid on minu arvates need kõige raskemad. Inimesi naerma ajada tundub juskui võimatu missioonina, kuid nii Margus kui Harriet olid nii vapustavad nii eraldi kui koos!

10. Triinu Meriste Ugala etenduses Anna Karenina. Ma arvan, et ma pole kunagi enne ega ka pärast näinud sellist rolli sisse minekut. Triinu nuttis ja vappus üle kere veel mitu minutit pärast etendust..kui ta kolmandat ja vist isegi neljandat korda kummardamas käis. Uskumatu, aga ta oli tõesti sellel õhtul ANNA!

11.-12. Luule Komissarov ja Andres Tabun Ugala etenduses Runar ja Kyllikki. Luule suudab seel ikka üllatada ning teha sellise sügava ja haavatud ema rolli. Mul tulevad külmavärinad sellele tagasi mõeldes. Tabun on kindlalt mänginud praeguse hetke Eesti teatri tippnäitlejatet nimistusse. Roll rolli järel tuleb ta välja tugevate rollide ning minu jaoks see Soome mõrvalugu näitab tema energilisuse sära veel kõige eredamas valguses. Ma vaatan teda alati suu ammuli ning ei saa temalt laval silmi! Luulega sobisid ka nii hämmastavalt hästi kokku!

13.-14. Liina Vahtrik etenduses Külmetava kunstniku portree ja Liina Olmaru Linnateatri tükis Sild. Mõlemad Liinad on teineteisest erinevad nagu päev ja öö, kuid ometi ühendab ńeid talent. Vahtrik on selline koomiline talent, et mind lausa hämmastab, et teda teatrisse kiiremas korras tagasi ei kutsuta. Olmaru tundlik mängumaneer oli tõesti justkui silläärel tasakaaluhoidmine. Mõlemad mängisid tüki veel oma tugevusest hoolimata veelgi tugevamaks.

15.-16. Kersti Kreismann teleteatri etenduses Truu naine ja Leila Säälik Ugala etenduses Kõik aias. Mõlemad daamid on Eesti Teatri praeguse hetke suured tegijad. Nendes rollides olid nad oma tipu alguses. Mõlemad säravad igal sekundil, igas liigutuses, sõnas ja ilmes. Muidugi väga huvitav ja hea tekst annab rollidele palju juurde. Kuid minu jaoks on nad ületamatud. Somerset Maughamit on üldse vähe Eesti teatris dramatiseeritud...selle-eest Albee-st ei saa iialgi küllalt!

17.-18. Maria Soomets etenduses Keiserlik kokk ja Priit Võigemast etenduses Ruja. Mõlemad rollid väga värsked...alles sellest aastast. Kuid mõlemad on pälvinud kõikide poolt ühise kiidulaulu, sest need rollid on täiesti hämmastavalt elavad laval. Neist ei saa nagu küll ning tahaks muudkui lisa. Nii nüansirikkad ja Võigemasti puhul kindlasti ka osavalt parodeeritud...Muia Veetamme olemust ma ei tea, sellepärast on Soometsa isikutabavust raske hinnata, kuid see polegi oluline, sest roll on täiesti Eesti koomika tippe!

19.-20. Rain Simmul ja Marko Matvere Linnateatri etendustest, vastavalt Tõde ja õigus.2.osa ja Palju õnne argipäevaks. Simmuli hingestatud Puškini lugemine...ma oleksingi seda jäänud kuulama ja kuulama ja kuulama. Matvere mömm-mees, oma homoseksuaalsete sugemetega koomikas, kui ta üritab Tätte voodisse ronida, sest "ta kardab üksi magada"...no ega enam paremaks minna ei saa. Matvere veel selline tõsine mees kah. Selline õnnestumine!

21. Anu Lamp Linnateatri etenduses Karin. Indrek. Minu meelest on see sügav ja tugevat kaastunnet nõudev roll liiga vähese tähelepanu osaline. Minu jaoks oli see midagi sarnast, mida Simmul tegi Tõe ja õiguse teises osas. Anu rolle võiks muidugi ridamisi siia veel tuua, aga millegipärast on just see tema arsti roll mulle eriliselt mõjunud.

22.-24. Kolm nimiosa, ehk Anne Reemann Linnateatri etenduses Ay Carmela! Katariina Lauk Linnateatri Romeo ja Julia etenduses ning laast, aga mitte liist Katrin Karisma Pipi Pikksukk nimelises supertükis. Absoluutselt kõik kolm on nii vitaalsed nii mõjuvad, et mulle jäävad nad südamesse kuni elu lõpuni. Kõik elasid oma rolli niimoodi sisse, et välja tulid sellised "klassika" mõõtu rollid.

25. Tõnu Kark Noorsooteatri etenduses Meistriklass. Nii sürr, Kark ongi Stalini teisik :) Ma võin seda videolt muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti vaadata, kuid sellest on võimatu tüdineda. Tõeline nauding!

26. Argo Aadli Linnateatri etenduses Tšapajev ja pustota. Jälle üks lahe koomiline roll...minule kogu etenduse nael kui ta läks sinna jaapani firmasse intervjuule. No lihtsalt ei ole võimalik sõnadega kirjeldada seda, millise koomilise tipprolliga Aadli hakkama saab!

27. Ain Lutsepp Draamateatri etenduses Ämbliknaise suudlus. Mäletan kuidas mõtlesin, et kuidas ta suudab nii pikalt istuda vastu voodiäärt, ilma et tal mingit tooli all on. See on siiani minu jaoks müsteerium. Kuid sellel ajal oli tema mängumaneer teistsugune ning ta oli ise ka nagu hoopis teine näitleja. Enne või nüüd, ikka üks Eesti teatri tipptegijaid. Ja see roll ei ole minu meelest kergemate killast. Luua karakter üpris väheste vahenditega...väga õnnestunud roll, kuigi jääb natuke Krjukovi varju.

28. Angelina Semjonova Draamateatri etenduses Kolm õde. Angelina PALUN TULE TEATRISSE TAGASI! Tema duša, tema romansid ja duetid Tõnis Mäega. Kõik see ümbrus ja see see suur kamp näitlejaid ning kõige selle keskel säras minu meelest veel kõige eredamalt just nimelt Angelina.

29. Ines Aru Salong teatri etenduses Kassimäng...see mida nad Carmen Mikiveriga tegid seal mängides Kassimängu...see oli nii naljakas, et ma ei saanud naeru kuidagi pidama,. Kuid ka tema partnerlus Luulega kui ka Silviaga...Ines Aru on minu lemmik! Nii armas inimene, et see paistab temast lavale välja ning otse vaatajate hingedesse. Vapustav naine!

30. Rein Malmsten Ugala etenduses Kohtunik Di. Olen seda näinud ainult korra oma elus - teleri vahendusel. Ja siis olid värvid ka negatiivis, kuid kõigest sellest hoolimata on see tema roll mulle sügavalt meelde talletunud. Ja minu teada polegi ETV seda rohkem näidanud...nii kahju, et etendused niimoodi vahest ei tea kuhu kaovad...mõnda näidatakse ju ainult korra ja kõik... Aga Rein Malmsteni hääl ning olek, selles oli midagi kordumatut...ja ometi tema poeg tuleb päris hästi tema jälgedes...ehk jõuab ka kunagi selleni välja...suure tõenäosusega...sest kuigi teda siin tabelis pole, meenub mulle kohe mitu tema tükki, kus ta on olnud väga hea...

...aga 30 rolli sai järsku täis...ning missioon on täidetud. Kunagi ehk mõtlen juurde ja ümber, aga praeguse hetke valik on just selline :)