The Argentine (USA 2008)
Režissör: Steven Soderbergh
Stsenaarium: Peter Buchman (baseerub Ernesto 'Che' Guevara memuaaril "Reminiscences of the Cuban Revolutionary War")
Olulisemad osatäitjad: Benicio Del Toro, Catalina Sandino Moreno, Julia Ormond
Loo lähtekoht: Film algab sellega kuidas marxistlik revolutsionäär Ernesto "Che" Quevara on üks olulisemaid inimesi Fidel Castro juhitavas vastuhakkajate rühmituses. Film räägibki Kuuba Rolutsioonist, sellest kuidas neil õnnestus luua piisavalt suur maa-alune armee, et kukutada Fulgencio Batista diktaatorlus. See on esimene osa kaheosalisest filmist. Teine osa peaks keskenduma Kuuba revolutsiooni järgsetele aastatele, ehk Boliivia revolutsioonile ja selle alapealkirjaks on Guerrilla.
Arvamus: Cannes-i festivalil näidati juba mõlemad filmid ära, ehk kokku 4 tundi...Stockholmi filmifestivalil sai näha ainult esimest osa. Film on jagatud kahte ajastusse. 1954-1959, ehk revolutsiooniaastad ning 1964, mis on filmis mustvalgete kaadritega, keskendub intervjuule Che-ga ning tema pöördumisele ÜRO poole.
Film on ühe mehe eluperioodi kirjeldamine kuid samas ka ühe olulise ajaloolise sündumuse taaselustamine. Ning mõjubki väga dokumentaalfilmilikult. Pidevalt on põnev ning tekib tunne, nagu osaleks ise nende sündmuste keerises. Eriti just mõne sellise noore algaja rollis, nagu need kaks, keda Che oma armeesse võtta ei taha :) Kuid minu jaoks oli see kõik kuidagi kauge ning emotsioonitu.
Tegelikult on suures plaanis Che-d väga vähe (on, aga vähe), ülisuurest rääkimatagi ning sellepärast ei teki ka sidet selle karakteriga. Kuigi selge, et Del Toro mängib väga hästi ning ehk just täpselt nii, nagu Soderbergh oma filmis tahab...teava distantsi pealt. Kõik arvamused jäävad vaataja otsustada. Midagi ette lahti ei nämmutata ja sellepärast müts maha. Kuid mina, suur "lugude armastaja", jäin ilma oma nö "loost". See kõik oli filmilises mõttes liiga lihtne. Jah, viimane, tegelik rünnak, see oli ju väga põnev ja ka see metsas armee kogumine. Kuid see kõik jäi ikkagi kuidagi pinna-alla vaatamata, liiga külmaks. Naisrevolutsionäär tuli ja oli, kuid mingeid tundeid ei olnud. Ja sellepärast ei saanud ma selle filmiga ka kuidagi kontakti.
Režissör: Steven Soderbergh
Stsenaarium: Peter Buchman (baseerub Ernesto 'Che' Guevara memuaaril "Reminiscences of the Cuban Revolutionary War")
Olulisemad osatäitjad: Benicio Del Toro, Catalina Sandino Moreno, Julia Ormond
Loo lähtekoht: Film algab sellega kuidas marxistlik revolutsionäär Ernesto "Che" Quevara on üks olulisemaid inimesi Fidel Castro juhitavas vastuhakkajate rühmituses. Film räägibki Kuuba Rolutsioonist, sellest kuidas neil õnnestus luua piisavalt suur maa-alune armee, et kukutada Fulgencio Batista diktaatorlus. See on esimene osa kaheosalisest filmist. Teine osa peaks keskenduma Kuuba revolutsiooni järgsetele aastatele, ehk Boliivia revolutsioonile ja selle alapealkirjaks on Guerrilla.
Arvamus: Cannes-i festivalil näidati juba mõlemad filmid ära, ehk kokku 4 tundi...Stockholmi filmifestivalil sai näha ainult esimest osa. Film on jagatud kahte ajastusse. 1954-1959, ehk revolutsiooniaastad ning 1964, mis on filmis mustvalgete kaadritega, keskendub intervjuule Che-ga ning tema pöördumisele ÜRO poole.
Film on ühe mehe eluperioodi kirjeldamine kuid samas ka ühe olulise ajaloolise sündumuse taaselustamine. Ning mõjubki väga dokumentaalfilmilikult. Pidevalt on põnev ning tekib tunne, nagu osaleks ise nende sündmuste keerises. Eriti just mõne sellise noore algaja rollis, nagu need kaks, keda Che oma armeesse võtta ei taha :) Kuid minu jaoks oli see kõik kuidagi kauge ning emotsioonitu.
Tegelikult on suures plaanis Che-d väga vähe (on, aga vähe), ülisuurest rääkimatagi ning sellepärast ei teki ka sidet selle karakteriga. Kuigi selge, et Del Toro mängib väga hästi ning ehk just täpselt nii, nagu Soderbergh oma filmis tahab...teava distantsi pealt. Kõik arvamused jäävad vaataja otsustada. Midagi ette lahti ei nämmutata ja sellepärast müts maha. Kuid mina, suur "lugude armastaja", jäin ilma oma nö "loost". See kõik oli filmilises mõttes liiga lihtne. Jah, viimane, tegelik rünnak, see oli ju väga põnev ja ka see metsas armee kogumine. Kuid see kõik jäi ikkagi kuidagi pinna-alla vaatamata, liiga külmaks. Naisrevolutsionäär tuli ja oli, kuid mingeid tundeid ei olnud. Ja sellepärast ei saanud ma selle filmiga ka kuidagi kontakti.
Filmis on ka üks pullivend, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, aga tema tõi natukenegi sellist kergemat sisse, tasakaaluks kõigele sellele tõsiselt "meestefilmile". Hmmm, võibolla oligi taotlus teha selline ehtne meestekas, sest ühtki armastusliini ju ka polnud ja tunnetele eriti ei rühutud. Ikka sõda ja dokumentaalne emotsioonitus.
Minu meelest oli sellele loole nö. eelnevatest sündmustest, ehk Che nooruspõlvest rääkiv, mõne aasta tagune Diarios de motocicleta, üks selle kümnendiku parimaid filme, kuid "Argentiinlane", ei küündi ka oma parimatel hetkedel sellele tasemele...kahjuks.
Hinnang: 3+ (ehk 6-7/10, Võibolla teine osa toob Che natuke vaatajale lähemale ning tekib ka side ning siis saab filmi ümberhinnata. Kuid seniks ei ole midagi teha. Mul oli küll kahtlemata põnev ja sellised filmid on minu meelest olulised ja neid on alati huvitav vaadata. Isegi kui endal otsest sidet pole teemaga. Kuid kuna ootused olid kõrgemad ja Mootorratta Päevikud oli nii hea...siis lootsin rohkem teada saada Che-st kui isikust ning saada aimu tema tagamõtetest või sellest, miks ta Castro hõlma alla puges ja millest talle see kommunism pähe lõi...aga need küsimused jäävad kuidagi õhku rippuma. Samas mõningaid vastuseid ka film pakub, ehk päris ajaraiskamine ka polnud ja tehniliselt oli ju ka tegemist suurte oskuste ning ka paraja rahakotiga. See lõpustseen mõjus ainult natuke tobedalt...ei saanud aru, miks seda sinna vaja oli...ehk sellepärast, et elu läheb edasi ja Che on ikka "suur nina".)
Trailer:
Minu meelest oli sellele loole nö. eelnevatest sündmustest, ehk Che nooruspõlvest rääkiv, mõne aasta tagune Diarios de motocicleta, üks selle kümnendiku parimaid filme, kuid "Argentiinlane", ei küündi ka oma parimatel hetkedel sellele tasemele...kahjuks.
Hinnang: 3+ (ehk 6-7/10, Võibolla teine osa toob Che natuke vaatajale lähemale ning tekib ka side ning siis saab filmi ümberhinnata. Kuid seniks ei ole midagi teha. Mul oli küll kahtlemata põnev ja sellised filmid on minu meelest olulised ja neid on alati huvitav vaadata. Isegi kui endal otsest sidet pole teemaga. Kuid kuna ootused olid kõrgemad ja Mootorratta Päevikud oli nii hea...siis lootsin rohkem teada saada Che-st kui isikust ning saada aimu tema tagamõtetest või sellest, miks ta Castro hõlma alla puges ja millest talle see kommunism pähe lõi...aga need küsimused jäävad kuidagi õhku rippuma. Samas mõningaid vastuseid ka film pakub, ehk päris ajaraiskamine ka polnud ja tehniliselt oli ju ka tegemist suurte oskuste ning ka paraja rahakotiga. See lõpustseen mõjus ainult natuke tobedalt...ei saanud aru, miks seda sinna vaja oli...ehk sellepärast, et elu läheb edasi ja Che on ikka "suur nina".)
Trailer:
Minu arvates on kaks filmi liiga pikk lahendus antud juhul. Film iseenesest oli esteetiliselt ilus, aga kui terve film pakub mulle seda ühtainust ideed, et "ka hea inimene võib teisi tappa" - mis on iseenesest ülioluline idee - siis ma väsin ära. Nende kahe osa peale saaks ühe väga hea filmi küll.
VastaKustutaAga see tähelepanek on sul õige, et film eeldab, et vaatajal juba on Che-ga mingi side (ja ta teab ajaloolisi sündmusi), kuid ka minu arvates peaks iga isikust tehtav film olema seesugune, mis iseenesest tekitab huvi, annab teavet.
Mis mulle üliväga meeldis oli tasakaalukus - suur osa režissööre oleks selle maha vaikinud, et Che inimesi tappis ja väike osa režissööre oleks näidanud teda mingi julma jõletisena... Selles mõttes ainult au ja kuulsus Soderbergh'ile.
Soderbergh on hea režissör küll, tavaliselt. Mul on veel see teine osa nägemata, sellepärast tervikpilt veel puudub.
VastaKustuta