Iguaani öö - Linnateater

Linnateatri Taevalaval sai veel aasta viimastel nädalatel lavaküpseks üks uus lavastus - Iguaani öö. Tegemist on Ingo Normeti korduslavastusega, ehk aastal 1976 tõi ta selle Tennessee Williams -i lühijutul põhineva klassikalise draamatüki lavale Pärnu teatris Endla. Ma pole ise seda eelmist lavastust näinud. Tean vaid, et seal olid peaosades Aarne Üksküla, Linda Rummo ja Tiia Kriisa. Küll aga olen kunagi näinud John Huston -i filmiversiooni, kus peaosades särasid Richard Burton, Ava Gardner ning Deborah Kerr. Kuid Oscarile kandideerima pääses hoopis "lesbilist õpetajannat" mänginud Grayson Hall. Kusjuures märkimata ei saa ka jätta, et Broadway originaalis mängis Maxine-i rollis Bette Davis! Tennessee Williams -i kaks kuulsaimat näidendit on ehk "Kass kuumal plekkkatusel" ja "Tramm nimega Iha".

Linnateatri lavastuses mängivad peaosades Shannon - Rain Simmul, Maxine - Anne Reemann ja Hannah - Piret Kalda. Selles "õpetajanna" rollis mängib Ene Järvis. Lisaks elustab oma Pärnuski mängitud "vanima elus luuletaja" ehk vanaisa rolli - Ago Roo. Pisitillukestes rollides osalevad ka Evelin Pang, Mart Toome, Andres Ots ning "lõbusad caballerod" Priit Võigemast ja Alo Kõrve.

Kunstnik Iir Hermeliin on kujundanud taevalava kuumaks Mehhikos mägisel maastikul, mere ääres asuvaks - võõrastemaja esiseks. Siin-seal jooksevad rõõmsad habemesse kasvanud poisid, mitte küll sombreerod aga mingid kübarad peas, plätud jalas, kitarr kaenlas - püüdmas Iguaani. Värvidena loovad atmosfääri lopsakas roheline, päikseloojangu oranž ning siin seal ka kollast ja punast. Laval on ka võrkkiik, et seal mõnusalt lesida, kui tuju peaks tulema (või kui liiga palju tequilat juba hinge taga) - siestade lubatud maa ikkagi :)

Loo lähtekohaks on see, kui üks joodikust meesgiid saabub oma rühmaga sellesse külalistemajja. Tal on "oma lõbuks" plaanis seal mõnda aega peatuda, eriti kuna ta ühe rühmaliikmega - noore tütarlapsega siivutuid asju on teinud ja nüüd üks vanem õpetajanna talle sellepärast "närvidele käib". Lisaks see noor tütarlaps unistab nüüd abielust selle giidiga. Üldse on see võõrastemaja oma vaate poolest merele kuulus ning vähetähti ei ole ka faktid, et mees naudib perenaise armutähelepanu ja võimalust soodsalt juua. Muidugi tõuseb sellest palju kära, sest "turistid" ju omavolitseva giidi tujudest ja soovidest ei soovi osa võtta. Pigem tahavad nad kohe edasi sõita. Samal ajal saabub külalistemajja ka üks kummaline paar. Naisterahvas oma vanaisaga. Naine ise on kunstnik ja teenibki elatist visandades turiste portreesid, vanaisa aga luuletab. Õigemini kunagi luuletas ja nüüd loeb oma luuletusi ette, et inimesed armust talle raha annaksid. Kõik need inimesed on vähem või rohkem üksikud. Sellest aga läheb keema üks supp, kus maitseaineteks on armastus, usk, armukadedus, pettumused ning ootused ja lootused. Ja kindlasti ka eneseleidmine.

Üldiselt avastasin end esimest vaatust vaadates mõttelt, et ma olen hämmastavas olukorras. Mulle näitlejate mäng meeldib, et mitte öelda - nad on ühed Eesti parimad. Ma naudin nende mängu, nad mängivad mõtestatult, pingega ja ometi, see lugu ja see loo tunne lavalt minuni ei jõua. Ma vaatan kuidas Rain Simmul -il, silmad peas seisavad, nagu purjus inimesel ikka, mängib intonatsioonidega, emotsioonidega, iseenda kui teiste omadega. Tema keskendumine on võimas. Kuigi ma pean tunnistama, et mulle meeldib kui ta sellest oma rahulikust ja unelevast olekust ja hääletoonist välja läheb. Karjub või vihastab või kui tema mängu tulebki sisse see "mängimine". Kõik on usutav. Lisaks see jumalateema. Mulle eriti ei meeldi, kui teatritükis sellele rõhku pannakse või kui läbi selle keegi end identifitseerida püüab või siis üldse usuteema sisse tuuakse. Kuid Simmuli puhul mõjus see kuidagi ehtsalt ja ehedalt. Nagu ta oleks ka oma elus usuküsimustele palju sisemiselt mõelnud. Maxine, ehk Anne Reemann paneb oma naeratusega terve lava särama. Selles tükis on tema sellist säravat ja vahvat rõõmsameelsust, kuid tegelikkuses on see varjutatud sügava ja sügavale peidetud kurbusega. Kuid Reemann teeb oma karakterist just sellise usutava keskealise, ikka veel armastust otsiva naise. Tema kelmikas temperament annab särtsu, kergust ja hingamist kogu tükile. Ago Roo "surmale 5 senti võlgu oleva vanamehena" oli ka väga usutav, kuigi esimestes ridades istudes oli kummaline tunda, et kui ta suu lahti tegi, siis sealt tulid alkoholilõhnad :) Rock 'n' roll, ütlen mina, kuigi mõni naisterahvas mu kõrval sellega eriti rahul ei olnud :) Mis iganes, aga minu jaoks oli ta sobivalt hirmuäratav, oma "Arnold Rüütli lokkidega"... ja see lõi nagu ühe dimensiooni etendusele juurde. Ma mõtlen just see hirm (või tema lapselapse pärast ehk hoopis lootus?)...et ta kohe kohe sureb. Evelin Pang jooksis paar korda lavalt läbi. Oleks tahtnud teda palju rohkem näha ja tema mängu vaadata. Tema pisitillukeses rollis oli kõigest hoolimata palju särtsu ning pinget. Ilmselt tema isik on mõjuavaldav...olgu kuitahes suur või väike roll. Priit Võigemast ja Alo Kõrve on sellised lõbusad hotellipoisid, kes teevad kuidagi seda mõnusat sooja olekut veelgi soojemaks. Laulavad ja jändavad külalistemaja külaliste kohvritega. Lisaks on nad ka Maxine-le, ehk Anne Reemannile abiks ning seltsiks...eriti hetkedel kui Shannon, ehk Rain Simmul temast välja ei tee. Mart Toome ja Andres Ots-a mängu hinnata on raske, sest nad küll osalevad tükis, kuid peale Mart Toome punaste põskede ja Andres Ots -a väsimuse mul midagi nende rollidest meelde ei jäänudki. Vajalikud täited tükile, ei midagi enamat.

Ja nüüd jõuan enda meelest kahe parima osatäitmise juurde. Pisikestest rollidest jäi oma rõhutatud kurva oleku ning tulihingelise pühendunud näitlemisega kõvasti mällu Ene Järvis. Need kolm-neli korda, kui ta lavale tuleb mõjuvad ning on näha kui sügavalt ta oma rolli sisse elab (ka kummardama tulles oli ta veel justkui hetkeks selles "vihas ja kurbuses"). Ta ei tee hinna-alandust isegi hoolimata sellest, et mängimismaterjali ju palju polegi. Iga väike misanstseen või hetk on ta oma rollis tugevalt sees. Kui Simmul teda hetkeksi puudutada proovib, on ta pilgust ja igast ihurakust näha viha ja tülgastust selle mehe vastu. Sellist mängimist ei õpita, see peab olema sees olemas...seda nimetataksegi minu meelest "andeks"! Kuid see kõige-kõigem selles tükis oli minu jaoks Piret Kalda. Tema oma kahe elus juhtunud "armuseiga" jutustamisega andis etendusele sisu ning tegeliku "mõtte". Ja mis ta õietigi seal tegegigi - nö. jaapani teetseremooniat vms. Mängis teega...aga kui ta Simmul/Shannonile jutustas neid oma lugusid, siis hetkeks kadus aeg ja ruum ning ma päriselt olin seal, Mehhiko rohu sees, kuulamas koos Shannoniga selle daamiliku, õrna ja kurva naisterahva jutustust, kes vist ise ka ei tea, millest ta oma elus on ilma jäänud. Ja hämmastav, aga esimeses vaatuses mind kergelt isegi häiris see tema "halli hiirekese" roll. Kuid see kõik oli üks suur karakteri ehitamine ning rolli joonistamine. See ei saanudki teisiti olla.

Piret Kalda ütleb ühe lause: "Elus on hullemaidki asju kui süütus" ning selle lause sees ja taga peitubki kogu etenduse võti minu jaoks. Sellest lausest jooksvad mõtteniidid ongi need kõige olulisemaks põhjaks sellele kurbusele, mida Piret Kalda tegelane kujutab ja miks see traagilisus mulle otse hinge puges.

Arutasime K-ga pärast teatrist lahkudes, et Piret Kalda..täpselt samuti nagu Anne Reemann, peaksid saama palju rohkem selliseid kandvaid rolle. Nad on ikka nii suured proffid Eesti teatris. Ja igatahes oma elu tippvormis. Lavastajad taguge nüüd rauda...see on niiiii tulikuum! Ja Anne Reemann on nii kena. Tema klassikaliselt kena nägu on justkui eelmise sajandi algusest, selles on midagi täiesti omapärast ja igas hetkes kordumatut. Ma lihtsalt vaatasin ja nautisin.

Lavastaja mingeid krutskeid või huvitavaid lahendusi sisse ei toonud. Kõik oli liigagi "tavapärane". Kuigi need kõige paremad tükid ehk ongi sellised "lihtsad ja sisukad", siis selliste klassikute puhul on tunne, et oleks vaja midagi "erilist". See eriline jäi lõppkokkuvõttes ikkagi puuduma sellest lavastusest. Kui just näitlejatööd kõrvale jätta.

Hinnang: 4 (Autos koju sõites üritasin pool vägisi arendada vestlust K-ga, et mis selles loos siis puudutas või mida me võiksime üldse arutada selle looga seoses. Ja ausalt öelda päris vaikseks jäime esialgu. Mõlemad tõdesime, et seda jumalajura ei viitsi lahata. Kas see assotsiatsioon, et Shannonile meeldis tegelikult ise jumalat mängida nii otsustades bussi liikumise kohta kui ka iguaani vabastamine kui ka Maxine-le mitte järeleandmisega või ka see tema suhtumine Hannahisse? Mõned inimesed on sellised, kellel on selline vajadus. Ning kummalisel kombel nende ümber teised keerlevadki sellistes rollides, nagu tema neile määrab (nagu ta olekski "jumal"). Ei, sellest pole rohkem midagi arutada. Muidugi arutasime Piret Kalda Hannah-i isikut, kuid see on lihtsalt kurb, kuidas mõni inimene läheb läbi elu ilma armastust õieti tundmata. Ei, sellest pole ka pikemat polemiseerimisainet. Jõudsime välja selleni, et K väitis, et me kõik inimesed oleme oma hinges üksi. Ma ei saanud temast aru. Mina ei ole ju üksi - tema on mul alati olemas, kui ma seda vajan ja vice versa. Sellest tõsusis meil aga hoopis teine arutelu, millel mina ei näe seost ei selle tüki ega ka oma mõttemaailmaga. Aga noh, isegi tükile kus "eriti" palju mõtlemisainet ei ole võib selle ikkagi endale "luua" :) Kuigi kui aus olla, siis seegi arutelu oleks vabalt ka muudest asjadest tekkida, mitte selle etendusega seoses. Ehk kui lõpus Piret Kalda ja Rain Simmuli "armulugude jutustamise" stseeni poleks olnud, oleks tükk jäänud ehk keskpäraseks ja kahvatuks. Nüüd aga jäi lõppkokkuvõttes mulje, et see oli üks üpris hea, kuigi Linnateatri mõistes "tavaline keskmine" tükk. Võibolla oleks rohkem tahtnudki lavastaja ideede ja mõtete sisse toomist või siis sisukamat püanti või rohkemaid mõtteteemasid ja tasandeid. Sest need üksinduse ja vabaduse ja jumala mängimise teemad ei ole piisavad. Vähemalt minu jaoks mitte. Kõigest hoolimata, näitlejate pärast tasub ikka vaadata, ma leian.)