Vaimude tund Jannseni tänavas - Endla teater

Minu teed on ristunud Mati Undi teedega elus ainult korra. Ma mõtlen teatriväliselt, noh ja muidugi ka raadio-, teleri- või kirjutatud asjade väliselt. See juhtus rahvusraamatukogus ning eks ka siis oli kindlasti mingis mõttes teater mängus. Nimelt olin ma seal teatrikirjanduse arhivaaride toas, lugemas kas vanu Playbill -e või mingit muud teatrialast ajakirjandust või kirjandust, kui sisse astus Mati Unt. Ta oli tellinud vist kusagilt teisest raamatukogust midagi ning tuli sellele või selle koopiatele järele. Ma ei mäleta, kas ta oli ülimalt heas tujus, et ta need oma asjad kätte sai või just vastupidi, hästi pahas ja kurjas tujus, et ta neid kätte ei saanud... sellest on ju juba oma 15 aastat :) Kuid mäletan seda, et üllatusin kui pisike ta on ja millegipärast mõjus ta hirmuäratavalt. Kuidagi üliemotsionaalselt.

Nüüd siis kohtusin jälle temaga...seekord ikka teatris. Sest lisaks Aino Kallase ja Lydia Koidula vaimudele, osales Jannseni tänava vaimude tunnis ka Mati vaim.

"Vaimude tund Jannseni tänavas" jõudis Undi lavastusena, sellele samale Koidula muuseumi Jannsenite klassituppa juba 1984. aastal. Seda mängiti fenomenaalsed 11 aastat, kokku 314 korda. Mäletan lapsepõlvestki seda Helle Kuninga sinist kleiti ning uhket "Koidula-soengut".

Täna, ehk siis rohkem kui 20 aastat hiljem, võtsid näitlejad kätte ning taastasid toonased rollid teatrifestivali UNT! tarbeks ja Mati Undi auks. Kolmest laval oleva läbipaistmatute kardinatega kaetud pühamu varjust kahest väljusidki peategelased Aino Kallast esitav Siina Üksküla ja Lydia Koidula rollis Helle Kuningas. Kolmas etenduse osaline, ehk muuseumivalvur, kes "vaimud välja manab", teda esitab Rein Laos. Rein Laos ajas mulle lapsena millegipärast hirmu nahka. Ta oli nii kummaline karakternäitleja, kuid tänapäeval on ta soliidne vanahärra, keda tegelikult ei tunnekski ära, et see sama mees on :) Ja siis neljanda tegelasena, pühamu varjus, mille kardinaid ei eemaldata, seal on loomulikult Mati ise. Kuigi vahest oli ta mingil hetkel ka Lydiaga samas pühamus, sest "võti oli ju Mati all...ning võtmed olid Lydia juures :)

Sisulises mõttes etendus ei pakkunud midagi uut ega ka midagi uut oma tegelaste kohta. Kõik need asjad on teada, ka need, mille üle siiani juureldakse. Loo sisu keskendubki kahe naise elulugudele. Nende laste elud ja surmad, mehed ja armastused. Päris mitme mehe jaoks tuksusid ju mõlemate südamed :)

Sisulises mõttes oli kõige dramaatilisem stseen, kui Koidula esimest korda kuuleb uue viisiga "Mu isamaa on minu arm" laulu (huvitav, millise viisiga seda enne lauldi...ma polegi oma elus vist seda kuulnud). Ning selle laulu ajal saab ta teada, et ta on ümber maetud. Kui solvunud ja kurb ta on...sest ta oli ju maetud oma armastatud mehe kõrvale, kelle matmispaik pärast sõdasid ongi kadunud. Koidula aga maeti ümber Metsakalmistule. See tekitas küll mõtte, et kui ta tõesti oleks surnuna saanud valida, et kas ta põrm oleks rahulikult jäetud sinna, oma mehe kõrvale või siis toodud oma kodumaa mulda...mida Koidula ise oleks tahtnud? Ma kaldun arvama samuti nagu teatritegijad...et ta oleks tahtnud jääda sinna.

Üldiselt on näitlejate mängu mõtetu hinnata, sest tore oli juba iseenesest, et Siinakene viitsis selle pingutuse ette võtta. Tema vinge hääl ei ole kuhugi kadunud ning oskuslikud maneerid näiteks kui ta mingi varjatud uhkuse või isegi ülbusega pöörab pea muuseumivalvurile... kuigi jah, mänginud ta ju enam suuri rolle pole mõnda aega ning sõnad takerdusid, aga mis siis... Helle Kuningas on minu jaoks Endla parim naisnäitleja ning tõestas oma vormi ka selles etenduses. Tema 180 kraadised tujumuutused ja uuelt tasandilt jätkamised, need olid nii vahvad. Vahepeal ta tuhises seal majas ringi, täpselt nagu omaenda kodus :) Muuseumihoidja oli viisakas ja daame toetav, kuid kindlasti lavalt väga kaugeks jäänud...

Hinnang: 3 (Inimesed ohkasid ja haigutasid, aga mina nautisin täiel rinnal. Ok, see oligi natuke nostalgitsemise värk, mitte mingi uute tükkidega võrdne elamus. Kuid tegijad tegid seda tõsiselt ja nii vahva, et nad viitsisid selle ette võtta. Ma sain lapsele anda võimaluse seda vaadata ning selles mõttes kindlasti väärtus omaette. Lisaks see autente ümbrus. Minule meeldib, kui teatrit tehakse ka sellistes kohtades. Eriti sellist kammerlikku, kõigest kolma näitlejaga tükki. Ja pealtvaatajaidki oli seal kõigest kusagil 50 ringis.)

Tekst etenduse kodulehelt:

VAIMUDE TUND JANNSENI TÄNAVAS
Tegijad
Autor ja lavastaja Mati Unt

Osades Helle Kuningas, Siina Üksküla ja Rein Laos
Tutvustus
Mati Undi „Vaimude tund Jannseni tänaval“ esimene esietendus oli 1984. aastal. Kirjanik kasutas näidendi loomisel Aino Kallase päevikuid ja kirju, Lydia Koidula kirju ja monograafiaid mõlemast naiskirjanikust. Näidendi lõplik tekst sündis aga koos kolme näitlejaga, kes selles lavastuses mängisid. Lavastuse kunstnikuks oli tollal Merike Kaunissaare. „Vaimude tundi“ mängiti 11 aastat, täpselt 314 korda, sealhulgas ka Soomes ja Rootsis.

Teine esietendus toimus 5. septembril 2008 Tartus teatrifestivalil UNT!. Näitlejad taastasid isekeskis lavastuse ning loodi uued kostüümid Endla kostüümiosakonna juhataja Ester Kasenurme juhtimisel. Näitlejad rõhutavad siiski, et tegemist ei ole täpselt sama lavastusega, sest elu on vahepeal muutunud, tsensuuri enam ei ole ning vanusega koos on tulnud tarkus ja sügavus.

Ajakirjanduses ilmunud:

16.09.2008 Koidula muuseumi tubateater alustab uue hooga (Silja Joon, Pärnu Postimees)