Eile õhtul, nagu tavaliselt, sõitsin rattaga oma 25 km ära, käisin duši all ning olingi valmis lastele lugema. Meil on üks väga hea ja naljakas raamat pooleli - "Petra lood" (K-ga loeme Enright-i Kokkutulemist, mis on otsekui vastand - täielik möga, mis ei liigu kuidagi edasi, sest see kõik on lihtsalt nii rõve ja vastik).
Kui ma oma näo elutuppa ilmutasin, istusid kaks suuremat tibu arvuti taga ja tuba täitsid jaapanikeelsed multikahääled. Tibud ise olid end sättinud arvuti taha...ja muidugi jälle oli käimas see "Bleach", millest ma tegelikult siiani täit sotti pole saanud.
Ma ei jõudnud veel midagi öeldagi, kui juba teatati, et täna on õhtujutuvaba õhtu. Ehk täna me ei loe. Mu süda murdus, sest tavaliselt on P ikka jätnud oma multikad pause peale ja oleme ikka "nui neljaks" lugenud. Ja kui mõelda, et see raamat mis meil pooleli on, see tundub olevat, naerupahvakuid ja seniseid kommentaare arvestades hetkel aasta parim...
Mind on kõvale lükatud, nagu vana mänguasi. Istusin siis köögis ja vaatasin vanu ajakirju, kuna magamistuppa ka ei julgenud minna, sest K üritas Kristinit magama saada. Mõne hetke pärast, kui Kristin oli uinunud, tuli ka tema imestama, et kas mul juba loetud?
Pärast kui juba voodisse olin pugenud, küsisin K käest, et kas peaksin minema ja head ööd kalli tegema ja soovima ilusaid unenägusid, arvas K: "Usu mind, nad ei taha meid praegu seal näha..."
Nojah...ma oleks nad ju samaga magama ajanud, nad oleks seda kindlasti "mitte tahtnud"... aga kuidagi kurb oli ikka, et see nüüd nii läks. Õhtu oli kohe kuidagi poolik. Homme õhtu üritan uuesti. Loodetavasti, siis minuga "mängitakse" jälle...
"Bleach" on minugi tüdrukud täielikult hõivanud. See avastati suvel Eestis olles, kus ma suurt numbrit ei teinud, kuid nüüd olen vahel hädas, kui nad ei taha sugugi minu jutule reageerida :(
VastaKustutaLoodetavasti läheb see neil varsti üle!
Ja olemegi varsti ise selles põlvkonnas, kelle lapsed on juba selles eas, et ei vaja meid. Esialgu vajavad vähem, pärast ei viitsi "esikatega" enam aega veeta :)
VastaKustutaKujutan ette, mismoodi end tundsid. Need olid ju teie ühised hetked, mida te koos nautisite, koos rõõmustasite, koos elasite raamatukangelastele kaasa - ja nüüd Sulle tundub, et Sind ja Su ettelugemisi justkui pole enam vaja...
VastaKustutaAga usu, nad teavad, et Sa oled nende jaoks alati olemas, ja kui filmivaimustus üle läheb, siis oled Sina see, kellega nad koos olla tahavad ja kelle ettelugemisi kuulata.
Lapsed kasvavad ja mingitel hetkedel võib juhtuda, et nende esmane valik ei ole enam meie, nende vanemad, vaid miski muu, mis hetkel tundub olulisem. Siiski ei unustata vanematega veedetud aega kunagi, see on kindlalt talletunud, neist hetkedest on võetud parim ja nende juurde pöördutakse alati tagasi. Vanemad on turvalised, nemad on alati olemas.
Usun, et lapsed ise ei saanud ehk arugi, kui tõrjutuna Sa end tundsid, nende jaoks polnud ilmselt midagi imelikku, et üks lugemisõhtu vahele jääb. Nemad teavad, et Sa ei kao kuskile ja järgmisel õhtul loed jälle.
Edaspidi võib selliseid õhtuid veel ja veel tulla, aga kui võtad seda kui loomulikku arenguprotsessi, siis suudad ehk leppida sellega, et nad tegelevad vahetevahel muude neile huvi pakkuvate asjadega ka.
Aga Sa tead, et teie lugemisõhtud jäävad neile alatiseks südamesse ja oma lastele korraldavad nad kunagi tulevikus just Sinu eeskujul täpselt samasuguseid lugemisõhtuid.;)
Aitäh kompude eest!
VastaKustutaEks ma muidugi saan ju aru... nende elu, nende otsused. Eks lapsed tahavad ju ka "oma" valikuid "nautida". Ja ega ma mingi karm paps ka pole.
Muideks eile õhtul tegin testi - kui keegi lugemist "tuleb küsima", siis loen, muidu ei hakka segama :)
Võid 2 korda arvata - keegi ei tahtnud. Seega lugesin hoopis K-le...saame siis ehk varsti oma tobeda raamatu läbi :)
Aga homme hommikul on kool ning täna enam õhtu otsa multikavaatamine "läbi ei lähe" :)