Lugu ise räägib ühest hästi tillukesest hiirest, kurjadest rottidest, heast printsessist, tütarlapsest nimega Miggery Ruigam, kes tahtis ise printsess olla ja kes pidevalt ütleb kõige peale "Oh Sa sõnnik!" ning kindlasti ka supist ja niidirullist (nagu raamatu tiitelleht lubab :)) Rotil ning Miggeryl on kurjad kavatsused printsessiga ning vapper väike hiir on muidugi see, kes olukorra peab ära päästma "heade" kasuks.
Raamat oli jagatud nö. neljaks raamatuks. Esimesed kolm raamatut jutustasid igaüks mingis mõttes peamiselt kolmest olulisemast tegelasest - hiirest, rott Roscurost ja Ruigamist ning sellest kuidas nad jõudsid sellesse punkti, millest omakorda jutustab "neljas raamat". Neljandas toimub aga kogu see põhiline seiklus. Lisaks veel on hiirel teel ka muid raskuseid - satub ta ju vangikongi ning kurja koka meelevalda ning kõige tipuks armub ta ka printsessi ning see ajab ta ületama omaenda võimeid - armastus võidab ju kõik takistused :)
Kirjaniku jutustamisstiil on selline lahe ning lugejaga sõna otseses mõttes vestlev. Kui ma P-le seda ette lugesin, siis saime omavahel ka need kohad üle vestelda, kus kirjanik lugejalt küsimusi esitab. Selles mõttes isegi hariv natuke...kuigi ei tea kui palju talle päriselt näiteks need kummaliste sõnade lahtiseletused meelde jäid. Kulminatsioon on raamatul tegelikult päris põnev, kuigi minule ei meeldinud see liiga lihtsameelne ning isegi tobe põhjendus, miks "rumal Ruigam printsessile paha tahab". See oli nagu lugeja alahindamine...a la "loll inimene see käitub ikka rumalalt". Samas mulle meeldis väga, et kirjanik on kasutanud tegelaste muutmist selliseks, mida nagu otseselt ei oota. Näiteks see Ruigam, kes oli ju orb ning ta kõrvad olid "pekstud" "lillkapsa" sarnaseks...ja siis nagu tekib kaastunne tema suhtes, kuid tuleb välja, et temast kasvab hoopis rumal ja isegi paha inimene. Sama lugu on ka näiteks kuningaga. Too on samuti rumal ning lühinägelik. Kuigi ükskhooldja-isa ning "kuningas", siis ootaks hoopis teistsugust karakterit. Ja tegelikult mulle meeldis see isegi väga, et kõik ei olnud nii nagu "tavaliselt".
Mõned asjad on kirjanik jätnud ka lõpuni välja kirjutamata...näiteks see paha rott Botticelli...tal olid ju kurjad kavatsused, kuid lõppude lõpuks need nagu justkui vaibusid ära. Ja selliseid asju oli veel ja veel. Kuid eks see siis vast lastes tekitab oma fantaasiaid ning arendab mõtlemisoskust? Ei tea...
Hinnang: 3+ (mina olen oma hinnanguga tagasihoidlik, kuigi mulle see raamat oma ülesehituselt meeldis ja lõpuks oli ju kulminatsioon ning kogu lugu tegelikult päris põnev, kuid kokkuvõttes ei saanud sellest ka midagi erilist...on ikka palju paremaid lasteraamatuid ja muinasjutte ning ka selliseid rääkivate-mõtlevate loomadega lugusid. Kuid mu 8-aastasele meeldis küll väga. Ta mitu korda, eriti selle viimase - 4.raamatu jooksul ütles "Oi kui põnev!" Ja see ongi ju lasteraamat, seega tema kiitev hinnang on ju märksa adekvaatsem. Igal juhul igav ei hakanud meil kummalgi! Nüüd siis kinno seda vaatama, kuidas joonistajad on asja lahendanud... raamatujoonistused olid küll mustvalged, kuid väga ilusad ning muinasjutulised. Kaanepilt on stiilinäide.)
Minu arust väga armas raamat, ja veel selline, mis ülelugemisel igasuguseid lisaseoseid ja -tähendusi pinnale tooma hakkab. Armastan "Despereaux'd" väga, üks mu lemmikutest maailma-lastekirjanduses.
VastaKustutaAnimafilmisse, mis tulemas on, suhtun kerge ettevaatusega, nägin nimelt treilerit ja selle põhjal tundus, et raamatu sisu on taandatud paari väga lihtsa asja peale - lugu sellest, et üks hiirgi võib olla väga vapper! No andke abi. Minu arust see ei olnud üldse raamatu põhilisemate asjade hulgas.
Muide, neid Newbery medalite laureaate tasub alati lugeda, sest need ongi head raamatud. Seda auhinda ei anta mitte välja autori saabuva juubeli puhuks või sellepärast, et ta pole kunagi ühtegi auhinda saanud (nagu Eestis mõnigi kord neid kultuuriauhindu jagatakse...).
Aitäh info eest! Hoian Newbery koha pealt tulevikus ka silmad lahti. Tegelikult mul on tunne, et see raamat hakkab mõtetes elades vaikselt veel armsamaks saama. Tegelikult on ju päris omapärane muinaslugu, kuigi mõned klassikalised elemendid olid ka sisse kirjutatud, oli seal palju nö. avastamisrõõmu ka täiskasvanule!
VastaKustutaJa sellega olen ka nõus, et see "hiire vaprus" polnud tõesti oluline seal. Igaljuhul kirjanik seda kuidagi ei rõhutanud. See oli ehk üks mitmetest väärtustest, mida sai sealt välja lugeda, kuid kahtlemata üldse mitte oluline ka minu jaoks.