Veetsin eilse öö merel. Pere jäi koju. Merel möllas korralik torm ning lained olid nii kõrged, et mingil hetkel puges hinge hirm. Ei tea, kas saangi Neptuni meelevallast enam tagasi kallite ja armsate juurde.
Olin just kirjutanud järjekordse luuletuse K-le ning mõtlesin, et kui tõesti lained saavad laevast võitu ning mind leitakse uppunult, siis leitakse ka see luuletus. Ei tea, mida K oleks siis mõelnud, tundnud.
Kuigi mul pole kombeks siia oma luuletusi üles riputada. Eriti kuna mu luuleanne ei kannata kriitikat :) mõtlesin, et teen erandi ja kirjutan selle peaaegu mu viimaseks jäänud, K-le pühendatud armastusluuletus -e siia ikkagi üles.
-------------------------------------------------
Ei oska öelda ma enam
kus lõped Sa
ja algan ma
Sa terves ilmas minu jaoks
kõige kenam.
Jah, Sind ma armastan!
Me justkui üks oleksime
ning kui viibin Sinust kaugel -
mõttes tasa
kordan Sinu nime,
õnnest pisar palgel -
Sina oledki mu elu ime.
Tasa helised
mu mõttelõnga pehmes koes.
Silmad sinised
ja säravad
kui minu mõtteid loed.
Neis mustreis leida võid vaid end
nii metsik, nii rahulik -
kuid peamine,
et õnnelik me lend.
Ja teadmine
see tunne ongi armastuse leid.
Ei võtta saa mind Sinult keegi
ja loodan
saatus mullegi on Sinu loonud.
Ka saja aasta pärast veelgi,
vaid Sind
ma oma südamesse olen koonud.
---------------------------------------------
Mõtlesin küll, et kas võib võtta luuletusse keelelise vabaduse ning kasutada sõna "koonud" "kudunud" mõttes, kuid nüüdseks olen kontrollinud ning mitmed Suured Luuletajad on ka seda teinud, miks siis minagi ei tohiks :)
Igatahes on hea jälle kodus olla. Terve pere on koos ja terved...ptüi, ptüi, ptüi (üle vasaku õla).
Istusime just laua ümber ning arutasime, mida õhtuga ette võtta. S-il on õppida, mina loen täna kindlasti lastele Despereaux lõpuni, K sõidab rattaga ja kõik muu on lahtine...filmid? teater? tv?... raamat on meil K-ga ka pooleli... reisilt tõin ka mitu uut jälle juurde :) kõige parem meel oli Rootsis 80-ndatel välja antud eesti keeles (Helga Nõu tõlkes) Kerstin Thorvall -i "Õhtujutud Andresest, varsti 4" üle. Illustreerinud on selle Ilon Wikland ning selles raamatus on lood 3-aastasest Andresest, kellel on suur vend Mati ning muidugi isa-ema. Lisaks elab tema majas juba neljane Lisabet ning muidugi satuvad nad seal kõiksugustesse sekeldustesse. Tundub nii nunnu ja suurtest piltidest hoolimata päris tekstirikas. Olen üritanud neid Rootsis eesti keeles välja antud raamatuid leida, aga need on päris haruldased ja naljalt keegi neid ära müüa ei taha...mõned üksikud siiski olen suutnud oma (laste) riiulisse saada.
Raamatutest rääkides (loe:kirjutades)... Aidi Vallik on kirjutanud ühe raamatu, millel nimeks "Koletise lugu". Kristinile meeldib neid Moritz -a joonistatud pilte sealt vaadata. Kaanel on üks orav, kes end selle nunnu koletise eest end puu taha varjab. Kui Kristinilt küsida, et kes see on? Vastab ta, et ORAV. Ja kui veab, siis küsimusele, et mis häält orav teeb? Saab vastuseks: Määää :) ...aga mis häält oravad teevad??? :))) Tsiki-priki :)))
Jah, neid teemasid ei taha õigupoolest puudutada. Üldse on "liiga isiklik" sissekanne ja pisut piinlik sedasi lugeda minul kõrvalseisjana teiste eraelu vaadata.
VastaKustutaAga see tunne, et koos perega reisida on kindlam, on kuidagi tuttav. Üksi tekivad täiesti põhjendamatud hirmud. Mul ka. Ja siis ajad need mõtted minema, et mitte sündmusi enda peale kutsuda.
Oi, aga mulle väga meeldib lugeda just neid isiklikke postitusi, sest neist kõigist õhkub nii palju armastust ja pere ühtehoidmist ja hoolimist, see on imeline! Superhea luuletus! Mulle meeldib, et ehkki ta võib olla kuitahes... noh... lihtne, aga see on tulnud südamest ja Sa oled kirjutanud just nii nagu tunned.
VastaKustutaKõige armsam, mis mulle alati kohutavalt meeldib, on teie ühised lugemised! See, et kallile kaasale ette loed - see on fantastiline!
Nii südantsoojendav on Su selliseid lugusid lugeda. Armas. Ja soovin teile südamest kõike-kõike head ja jätkuvalt suurt armastust.
Sehkendaja... kas tõesti "piinlik"? Luuletuse pärast või muu teksti? Noh, ega see polnudki mõeldud tegelikult teistele lugemiseks...kuna aga ma neid kirjutisi siin osaliselt kah kaitsta ei saa...siis ei ole muud varianti kui avalikult see talletada :) Seda piinlikkuse tunnet ma küll tekitada ei tahtnud. Vabandan.
VastaKustutaJah, perega reisimine on tõesti kindlam. Kuigi parem juba siis nii, et mina ise reisin kui et muretseda teiste pärast :) Ja see mõtete minema ajamise asi on küll täpselt nii minul ka...ma ka tavaliselt "ajan minema", aga seekord ei võinud asjale midagi parata, isegi magada ju selliste lainetega polnud võimalik :)
Valgeseelik...aitäh ilusate sõnade eest. Nii tore, kui Sa midagi neist mu sõnadest enda jaoks ka said!
VastaKustutaEks ma annan ju endale ka aru, et need isiklikku laadi kirjutised on eelkõige minu enda jaoks. Tegelikult ongi need minule tulevikus kindlasti palju olulisemad ja tähtsamad kui need "kultuurilood", mida ma tavaliselt kirjutan. Samas teistele ei paku jällegi mu "isiklikud lood" midagi, erandina ehk ainult inimesed, kes mind teavad või on selle blogi kaudu õppinud tundma, nagu näiteks Sina. Sama on ju ka täpselt vastupidi. Mina loen ju Sinu lugusid ka alati huviga, sest tunnen "justkui" tundvat Sind. Ja kindlasti üht koma teist olen ka kõrva taha pannud. Isegi õppinud erinevatest olukordadest. Ja see on ehk ka üks elu mõte - Saada paremaks inimeseks (vaatasin just eile Vahur Kersna intervjuud Jaan Tättega ETV arhiivist ja Tätte ütles seda sama :)). Niimoodi empaatiaoskust arendadest või emotsionaalset intelligentsust...see teeb ju ka minust parema inimese, kuigi hoopis lihtsamal viisil, ehk elades mõttes läbi "Sinu elu".
Kuigi sehkendajal on ju selles suhtes tuline õigus, et teiste eraelu puudutavaid teemasid ei ole kellegi asi puudutada. Ainult toetavad ja hingest head sõnad, need on alati, mistahes olukorras "omal kohal"! Aitäh Sulle just "selle" eest! Su sõnad tegid minu südame ka soojemaks!