Alles hiljuti sai loetud P-le ette see armas "hiire-raamat". Tegelikult oligi see teadlik lähenemine - kõigepealt raamat, et siis ei sega ettekujutlust multifilmi tegijate nägemus ja arvamus asjadest, mida rõhutada ning kuidas endale neid tegelasi ette kujutada. Ja muidugi ka see, et siis saab P paremini aru rootsi keeles peale loetud tekstist ning võibolla õpib ka keelt seeläbi natuke juurde.Mis seal salata. Kindlasti olid ka tugevad eelarvamused filmi vaatama minnes, eriti kuna Aidi ka kommentaaris hoiatas. Ja muidugi ega raamatuid tavaliselt filmiks üle kantuna ei olegi originaali tasemel...mõned harvad siiski välja arvatud (esimesena meenub Talented Mr.Ripley, mis minu meelest oli filmina palju huvitavam ja parem). Kuid ei tea, kas siis sellest negatiivsest hoiakust tingituna või sellest, et P nii elevil oli kinnomineku pärast - see film polnud üldsegi nii kehv. Ei minu ega poisi meelest.
Lugu on üles ehitatud teisitmoodi kui raamatus, see saab alguses sellest kuidas Roscuro satub kuninganna suppi, millest tulenevalt kuninganna sureb. Ja muidugi pole multifilm jagatud "raamatuteks" nagu raamat oli. Kuid natuke sellist "jagamist" siiski kasutati, nimelt Hiirtemaailmaks ja Rotimaailmaks. Liskas oli karaktereid natuke muudetud - Miggeryst sai hoopis Gregory tütar ning Roscuro oli hoopis "hea rott" ja Boticellist oli tehtud "Rottide kuningas". Kõik sellised muudatused teenisid filmiks vajalikku kompaktsust ning ei häirinud mitte kõige vähematki. Pigem oli isegi hea, et "kõik ei olnud nii nagu raamatus". See andis nagu uue vaatenurga. Kusjuures lugu ennast oli ju ka seeläbi muudetud ja olulisi teemasid oli sisse veel toodud - näitkes andeks küsimine ja andmine, mis minu meelest oli väga hea. Lisaks ei tundnud ma, et oleks mingid olulised väärtused või mõtted, mis raamatus olid kirjas või rivide vahel kirjas, kaduma läinud. Kõik olid nagu olemas ja ebaolulistele asjadele ka rõhku rohkem polnud pandud. Kõik oli nii nagu peab. Muidugi joonistatud oli multifilm teises stiilis, kui Timothy Basin Ering -u imeilusad raamatuillustratsioonid. Kuid ei saa kurta, sest kuigi multifilmistiil on selline nagu ikka CGI -lik...on need rotid ja hiired päris armsad. Eriti peategelane Despereaux.
Näitlejate kohta ma palju ei oska rääkida. Need olid ju rootslased :) Tegelikult on väga kahju, et meil pole siin võimalust näha heade Eesti näitlejate dubleeritud versiooni, vast siis kunagi tulevikus... Kuid rootslastest ainuke, kes eriliselt silma torkas, oli maheda häälega jutustaja, ehk Ewa Fröling. Fröling on ju tuttav Ingmar Bergman -i filmist Fanny och Alexander, kus ta mängis üht peaosalist - Fanny ja Alexandri ema. Tema selline sametine ja armastust täis hääl lausa helises kõrvus ning mingis mõttes mõjus sellise "vanaemana, kes jutustab kogu seda muinasjuttu". Nii sossu!
Hinne: 3+ (ma mingil hetkel väsisin, kuna lugu põhimõtteliselt oli ikkagi raamatust tuttav ja mingeid erilisi üllatusmomente see ei pakkunud enam. Kuid samas multifilmi kohta oli see minu meelest isegi päris hea. See lugemise tähtsustamine, armastuse ja abivalmiduse teemad. Paha saab palga (Boticelli kukkus ju kassi söödaks) ning julgus erineda või ka südamlikkus ning heatahtlikkus, kõik need ilusad väärtused kõlavad filmis hästi. Ameeriklastele see film eriti ei pidavat meeldima...ei tea, kas siis ongi rohkem nö.euroopalikuma lähenemisega, kuid mina soovitan küll. Seiklust ju ka omajagu...kuigi just selle raamatu lõpu pärast tasub kindlasti ka raamat läbi lugeda, sest raamatus on see palju parem minu meelest. Ja raamatus on ka lugu natuke huvitavamalt üles ehitatud. Aga jah, film oli ka päris hea. Lapsele ju ka meeldis ja see ongi peamine.)
Trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar