Revolutionary road / Mässajate tänav (USA 2008)

Režissör: Sam Mendes
Stsenaarium: Justin Haythe (baseerub Richard Yates -i samanimelisel kultusromaanil)
Peaosades: Kate Winslet, Leonardo DiCaprio, Kathy Bates, Michael Shannon (kandideerib meeskõrvalosa Oscarile selle rolliga), David Harbour, Kathryn Hahn
Loo lähtekoht: On Ameerika ja on 50ndad. On üks rahulik eeslinn, kus on tänav nimega "Revolutionary road". Abnielupaar Wheelerid elavad seal ühes uhkes valges majas ja on õnnetud. Naine on ebaõnnestunud näitlejakarjäärivalikuga kodune, kahe lapse ema. Mees on mingi müügiedendaja ja tal on selleks vajalikud oskused, kuid elus puudub juskui selge siht (kuna tegelikult on ametivalik olnud risti vastu kunagisele lootusele mitte järgida oma isa jälgedes). Niasel tuleb idee - müüks kõik ära, võtaks kõik säästud pangast ning koliks Pariisi. Valitsuse töötajatele makstakse seal korralikke summasid. Mees võiks jääda koduseks ja tegeleda asjadega, mis tõesti on tema hingele... Kõik aga ei lähe üldse nii. Elus ei ole miski kunagi nii lihtne, et lihtsalt ostad pileti ja lähed...

Lugu oli emotsionaalne ning tõbas küll kaasa. Samas selliseid lugusid on juba liiga palju. Võibolla 50ndatel, 60ndatel oli see tabuteemaks. Tänapäeval on aeg liiga kiiresti ja palju edasi läinud, et see võiks otseselt kõnetada. Mis aga kõnetab on need rollid. Ja see inimlik tasand. Oma ehtameerikalikkuses on selles filmis kuidagi palju ebaameerikalikku. Juba kõik see mis pinna all pulbitseb. Mõtteterad, mida on filmi toodud avalikustama "hull" tegelane. Naabrite salajased ihad ja vihad. Kui kokku on saanud kaks nii kõva tükki, siis ei saa sellest lihtsalt head suhet. Paarisuhtes lihtsalt peab olema kompromisside tegemise oskust, lohutamisoskust, viisakust ja eelkõige muidugi armastust teise inimese vastu...mitte armastust iseendasse teise inimesega koos olles. Samuti peab andma teisele inimesele hingamisruumi, peab arvestama teise inimese murede, halbade päevade või muu negatiivsega...ei saa täita iseendaga kogu hingamisruumi. Oma ego on paratamatult vahest vaja alla suruda. Samas ei saa muidugi lasta endast üle sõita. Film panebki eelkõige mõtlema paarisuhte teemade üle. Miks need inimesed olid sellised nagu nad olid...see jääb aga küsimuseks. Tausta on selleks liiga vähe (minu jaoks vähemalt). Ma tundsin muidugi eelkõige naisele kaasa...kuigi hetketi oli ka mehest kahju. Siiski asi läheb juba "õnne" otsimiseks väljaspool kodu, siis midagi kindlat edasi üles ehitada on ju väga raske...võibolla tõesti on selleks lahendus...jätta kõik kus see ja teine ning kolida uude ümbruskonda...

Kate Winslet, teeb tõeliselt hea rolli. Minu meelest isegi parema, kui see, millega ta tänavu Oscarile kandideerib. Tema pidev "vaikuse" soov ning hulluksminemise punkt ning "viimase hommiku" ja "suitsetava raseda" stseenid on justkui tugeva naise koore pealetõmbamine...kuigi tegelikult oli tegemist väga nõrga ja hellust vajava naisega. See kõik on udupeenelt rolli sisse kodeeritud...meisternäitlejanna poolt. Leonardo Di Caprio mõjub ikka natuke kui poisike. Kuigi tema viha purskas lausa temast välja ning selline paras nilbik ja tigedik oli küll just see, mille portreerimine talle hästi sobis :) Kuis kortsudes silmade ümber ning suures plaanis "täiskasvanud mehe" näo näitamisest ei piisa...ikka mõjub ta natuke "poisikesena"...mis sellest, et juba 34-aastane... Vanasti "Titanic"-u kambast on haaratud kaasa ka "Unsinkable Molly", ehk Kathy Bates...kelle ainuke selline mängimise stseen on minu meelest siis kui ta oma hullu poega kaitseb. Ja hull poeg ise, ehk Michael Shannon on väga vinge...kuigi väga tillukeses rollis.
Lõpp on ka väga hea... see on ilmselt selle paari "pika kooselu saladus" :)))

Hinnang: 4- (Meeldis see mäng ja tehniline pool-värvid, kaamera liikumine, kostüümid. Kuid lugu ise kuidagi ei mõjunud. Mõjus tegelikult, aga mitte nii tugevalt kui ehk oleks pidanud.)

Trailer: