Sügissonaat - Draamateater

Priit Pedajas -e Draamateatris eelmisel aastal lavastatud Sügissonaat on Ingmar Bergmani üks kuulsamaid tekste. Tegemist on harukordselt tugeva "täiskasvanute draamaga". Usun, et selle vaatamiseks ning erinevate misanstseenide, erinevate tasandite ja sügavate mõtete mõistmiseks peab olema jõudnud teatud ikka. Lisaks, et see täies mahus kohale jõuaks, peaks ise olema lapsevanem või siis muidu nii lähedases sarnases olukorras olnud lapsena (vanemana sellises olukorras olles, ilmselt ei saaks seda kõike ikkagi aru). Muidugi need pole eeldused, et tabada neid kurbi noote sellest ema ja tütre mängitavast sonaadist, pigem annab kätte võtmed selle lahtimõtestamiseks ning oma eluga seostamiseks.

Bergmani kirjutatud filme ja näidendeid tasub alati vaadata, isegi neid, mis pole õnnestunud, sest neis on alati iva sees. Vähemalt nii palju kui mina neid näinud olen. Tuttavaks sain tema loominguga kunagi lapsepõlves, kui Soome tv näitas Fanny ja Alexander -i telesarja versiooni. Edasi olen igal võimalusel tema filme vaadanud ja raamatuid lugenud. Samuti filmi Sügissonaat, Inrid Bergami ning Liv Ullmaniga olen kunagi u.20 aastaselt näinud, ehk oma 15 aastat tagasi. Kuid sellel ajal ma sellest aru ei saanud...see mõjus mulle isegi häirivalt. Teatris oli see minu teada alles kolmas kohtumine tema kirjutatud tükkidega. Võiks isegi öelda, et Eestis on kahjuks võrdlemisi vähe teda ka lavastatud, esimese hooga meenuvadki ainult need nähtud 3 (Sügissonaadi lisaks) - "Stseenid ühest abielust" ning "Lärmab ja veiderdab" - esimene õnnestunud, teine mitte väga (võibolla on lavastusi veel, ma lihtsalt pole neist teadlik).

Ja oi milliseks elamuseks see "Sügissonaat" kujunes. Täiesti võrdväärsesse kõrgusesse nagu kunagine "Stseenid...", mida samuti kõrgelt hindan (Kersti Kreismann-i ja Martin Veinmanniga peaosades). Leidsin nii palju sidemeid oma enda eluga ning probleemidega, millega nii mina kui usun, et paljud pereinimesed põrkuvad kokku. Katsun need mõtted, mis tugevamini mõjusid ning sügavale mõttekoridoridesse tiirlema jäid siin ka hiljem lahti mõtestada. Kogu see tekst mõjus mingis mõttes nii teraapiana kui ka silmi avavana kui ka ausalt üles tunnistades hingepiina valmistavana või südametunnistusele koputavana. Selliseid emotsioone suudavad äratada ainult väga head tükid ja seda see Sügissonaat ka kahtlemata oli.

Kõigepealt pean mainima, et see lavastus ise oli üpris traditsionaalne teater (Stanislavki), erilist "lavastajakätt" näha ei olnudki. Samas ühtki traagelniiti, ega ebakõla samuti polnud, ehk lavaleseade oli selles mõttes filigraanne. Ja minul isiklikult ei ole selle vastu midagi. Just eriti selliste tugevate tekstidega tükkide puhul, kus tõesti lihtsalt tekstile võib ka kogu tükk toetuda. Kuid seda lavastust, lisaks "tekstiteatrile" võiks nimetada ka "näitlejateatriks", sest kahe peategelase rollidesse sisseelamist ning eriti Ülle Kaljuste nüansirikkust võib vaid ülistada. Kaljuste tundub üldse olevat oma elu parimas lavavormis. Alles eelmisel aastal nähtud "Pikk päevatee kaob öösse" oli samuti tema suur triumf. Kuid tegelikult kui hakata mõtlema, siis tema kõrgvormi on kestnud juba aastakümneid (viitaksin siinkohal kasvõi eile videolt vaadatud Vanalinnastuudio lavastusele Füüsikud, kus Kaljustel oli vaid pisike roll armujanus hullumaja-õena, kuid ta tegi selle samasuguse pühendumusega nagu need viimase aja suurrollidki)! Kõik need sisemonoloogid mõjusid nii ehtsalt (seda ka Maria Avdjuško ja Raimo Passi puhul) ning ei tekkinud hetkeksi kummalist tunnet, et "nii ju inimesed omaette ei räägi". Stseenis, kus ta oma tütre Evaga on viimase poja haual ning Kaljuste ei ütle seal ühtki sõna, mängib ainult ilmete ja hetketi ka ainult silmadega, seda on ikka väga võimas vaadata, tunda ja kogeda. Või kui ta arutleb endamisi auto ostmist tütrele ja tema mehele ning kuidas see tonaalsus muutub, kui ta ringiga jõuab ikka selleni, et ta selle auto hoopis endale ostab...see on tunnistus näitlejameisterlikkusest. Paratamatult, teades tema mehe ametit, vilksab peast läbi küsimus, et kas ta on ka midagi oma rolli sellest maailmast otseselt kaasanud? Igal juhul olid kõik tema rolli hetked absoluutselt läbitunnetatud ning ehedad. Kaljuste elas igas stseenis just seda elu, mida Bergman oli ette kirjutanud...koos pianistidele iseloomuliku seljavaluga, hoolitsetud oleku ning paratamatu (ja laste suhtes karmi) egoismiga. See kõik oleks justkui tulnud tal liiga lihtsalt, liiga ehedalt. Sellepärast ka jääb vaataja uskuma seda kõike ning isegi võibolla üritab leida koos temaga mingitki "kergemat karistust", kuigi ta seda väärt ei ole, aga ta saab seda endale "ise võtta" lihtsalt silmad kinni pigistades ning "jalga lastes".


Maria Avdjuško rollid pole minu maitse järgi õieti kunagi olnud. Võibolla ma olen ka liiga eelarvamuslik, ehk juba kavast tema nime lugedes valmis, et "sealt küll midagi head ei tule"...aga see eelarvamus on tavaliselt ka ennast õigustanud. Tegelikult olin juba üldse kaotanud lootuse, et ma temalt paremat laval võiks oodata kui seda, et ta ainult kogu tükki oma "haige haldja"-stiilis rollidega, "kes oma kätega midagi peale ei oska hakata" - ära ei rikuks. "Sügissonaat" on aga üllataval kombel hoopis andnud talle tema suurima õnnestumise, nii palju kui ma teda laval näinud olen (ja ma olen teda palju näinud...liiga palju:)), pole ta üheski rollis olnud nii hea! See kuidas ta teise vaatuse algusest peale kuidagi rohkem ja rohkem ennast üles kütab. Seda on eriti lava lähedalt väga hea vaadata. Ta elab kõike seda kurja läbi, mida ema talle teinud on või teda üle elama on pannud. Lisaks kuidagi oma vanuste ja olekutega olid ka nad kahekesi väga usutavad ja ehtsad. Maria hoolitsev olemus ning tema tujude hüppamised üles-alla, jäädes ikkagi südamlikuks, need kõik nüansid ehitasid üles väga tugeva rolli.

Kuid rääkida nendest mõtetest, mis see lugu ja tekst minus tekitasid, siis kõigepealt peaks ehk alustama sellest, millest ma mingil põhjusel tihti just viimasel ajal olen vestelnud ja arutanud, ehk "Kes on täiskasvanu?" Ja kui palju on täiskasvanul ning millises mõttes või millisel tasandil vahet lapsega? Etenduses Raimo Pass, kes mängib Eva, ehk Maria Avdjuško abikaasat, esitab oma nägemuse: "Täiskasvanud inimene on see, kes küll unistab ja loodab, aga enam ei igatse." Sellega ma küll nõustuda ei saa. Sest mis vahe on unistamisel ja igatsemisel? Vanad inimesedki ju igatsevad oma kadunud abikaasade järele näiteks, ega nad sellepärast ikka lapsed ole... kas see oli nüüd tõlkeviperus või näitlejaviperus või Bergman tõesti ise nii mööda pani, see jääbki mulle müsteeriumiks (kuigi ehk saab lugedes Bergmani tõe teada). Küll aga oleme K-ga arutanud, et "täiskasvanud inimene on see, kes on teadlik või pigem kes usub oma surelikkusesse" (K on täiskasvanud ja mine mitte). Kindlasti on neid kriteeriumeid veel (nagu vastutustunne jne), aga üks mõte on seegi.

Teine mõte ja ehk kõige olulisem on see, et mida me teeme oma lastega. Kuidas see kõik neile mõjub, mida me ütleme, ise teeme või neilt nõuame? Igatahes võin nii palju üles tunnistada, et pärast teatrit sõitsin poodi ja ostsin oma lastele "midagi head"...südametunnistusepiinad läksid tööle (hmm...see tähendab mul on südametunnistus :) aga samas ka seda, et see päris puhas ei ole). Aga tõsiselt rääkides, siis see teise vaatuse stseen, kus tütar oma südamelt kõik emale välja valab...ja siis kui ema palub teda, et too lööks või karjuks või puudutaks teda...aga tütar seisab vaikselt eemal...see on ju palju valusam emale...see kui ta tütar ei vasta talle. See on nii lühike aeg, mis meile antakse, kui lastel on meid vaja. Seda tuleb hoida, anda endast kõik võimalik ja eelkõige olla olemas lapse jaoks, tema pärast, mitte enda pärast ja omadel tingimustel...sest laps armastab tingimusteta. Kuid samas lapse armastust, austust ja hoolivust vanema suhtes...seda ei saa võtta kui iseenesest mõistetavust vaid see tuleb ka lapsevanemal välja teenida.

Kui palju on ikkagi lapsevanemal õigus oma lapsele "oma tahtmiseid" peale suruda? Muidugi näidendi ema on läinud markantsete liialdusteni (sekkudes näiteks tütre suhetesse ja lapse saamisse), aga tegelikult ka väiksemad asjad, nagu "kasvata pikad juused" või vastupidi "mine juuksurisse"; "kanna seelikut mitte pükse"; "ära söö nii palju"; "tee nii või käitu naa" jne jne. Me tegelikult ei teagi kui palju lastele sellest hinge läheb, kui palju nad oma südames elus kaasas kannavad selliseid "käskusid ja keelde" ja kui palju me oma oleku ja suhtumistega mõjutame nende kujunemist ning seeläbi kogu nende elu!

Etenduses oli väga tugevalt esindatud ka armastusteemad, armastus oma vanema, oma lapse või mehe/naise ning ka pere vastu. Mind millegipärast alati šokeerib, kui selgub, et keegi elab teise inimesega koos, aga ei armasta teda. Ühelt küljelt ma mõistan seda, kuid ma ei usu, et minus oleks sellist tugevust või tahet, et sellise kooselu peale oma elu "raisata". Samas muidugi laste pärast või ka mõnedel muudel mõjuvatel põhjustel kujutan siiski ette, et sellest võib siiski aru saada.

Inimesed oma põhiolemuselt ei muutu - ema läks ikka jälle minema jättes lõpuni suhterägastiku lahendamata. Põgenes, nagu ikka, kui raske olukord tekkis. Tütar kutsus ikka teda külla ja ikka alandlikult tundis, et ta on nagu kohustatud oma ema armastama. Või talle andestama...tema tujudele alluma, tema varjus elama...ainult et "ema armastaks" või "et ta oleks olemas"...nagu kiisupoeg, kes on liiga vara oma ema juurest ära võetud...imeb pereliikmete riideid ka veel täiskasvanud eas....sama tundub üle kanduvat ka inimestele...nagu näiteks Eva, kes pidi täiskasvanuks kasvama väga varakult (ema polnud ju täiskasvanuks saanudki. Väga tabavalt oli teksti küll teistel teemadel toodud liblikas akna taga...just selline liblikas oligi ema Charlotte).

Kuidas suhtuda oma lapse surma? Ma usun, et ma oleksin sarnane Maria Avdjuško Evaga, ehk elaksin edasi üritades elada nii, et mu laps on ikka minuga "vaimusilmas". Ma usun, et minu jaoks oleks nii lihtsam, kui lõigata kogu mõtlemine ning üritada julmalt "edasi minna". See on nii hirmus mõte ning sellist asja ei olegi vaja, ega ehk ka võimalik mõelda. Küll aga end sundides mõtisklema ka sellistel kurbadel teemadel, saab eriti palju ja sügavalt enda sisemuses sorida.

Siia nende "mõtete noppimised" lõpetangi, et mu tekst ei muutuks väsitavaks ning heietavaks. Kuid tegelikult oli neid mõtteid läbimõtlemiseks või K-ga arutlemiseks veel kuhjaga - egoism, hingesaladuste esitamine, süüdistamine, vastutus, õiguse nõudmine, läheduse nõudmine, viisakusest valetamine, austusest armastamine, suhted vanemate-laste ja meeste-naiste vahel, mis on kodu, kas koduta inimene võib tunda koduigatsust, millised ootused on meil lähikondsetele, kas anne on nuhtlus, mis on anne, kas hinnata rohkem näiteks klavimängus hingelisust või osavust jne jne.

Hinnang: 5- (Kriitikute ühtset kiidukoori, et Draamateatri tase on järsku kõvasti tõusnud, seda peab tõesti uskuma hakkama, kuigi väikese saali tükid on mulle tihti meelt mööda olnud! Sellised kammerlikud - mõne üksiku näitleja tükid, mis baseeruvadki tekstil ja näitlejatel ongi ehk minu pärusmaa - väike viide eelmisel aastal nähtud "Kogutud teosed" tükile Vanemuise Sadamateatris. Aga sellest tükist oli nii palju mõtlemisainet nii vaatamishetkel kui ka praegu ning usun, et tulevastel päevadel, võibolla isegi nädalatel! Ja Kaljuste viib ilmselt jälle Teatriliidu aastapreemia koju, nii selle kui "Pikk päevatee..." eest. See on lihtsalt nii võimas kui hea ta on! Nii võimas, et tillukeses Eestis leidub selliseid maailmaklassi näitlejaid, nagu tema! Kuid muidugi see teksti sügavus ja just praegusel hetkel mitmete tasandite puudutamine minu elu ning mõttemaailmaga, see tõstabki selle tüki taseme nii kõrgeks. Vaataks meelsasti veel üks kord!)

---
Tekst etenduse kodulehelt:
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi.
Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Reet Aus (külalisena)
Tõlkija Ülev Aaloe
Osades Ülle Kaljuste, Maria Avdjushko, Ain Lutsepp(minu versioonis mängis Raimo Pass), Britta Vahur

„Sügissonaat” on liigutav ja erakordselt aus lugu perekonnasuhetest. Eva, tagasihoidlik 30-ndates aastates pastoriproua, kutsub pärast 7-aastast lahusolekut endale külla oma ema, kuulsa kontsertpianisti. Mõlemad, ema ja tütar, ootavad väga seda kokkusaamist, kuid rõõmus kokkusaamine muutub üsna pea öisteks suheteklaarimisteks. Ema ja tütre vahel on küll läheduseigatsus ja ehk armastuski, ent ka süü ja süütunne, viha, kahetsus, hüljatus, egoism. Bergman pakub erakordselt peent ja läbinägelikku sissevaadet ema ja tütre suhetesse, valusatesse lapsepõlvekogemustesse, naise ja kunstniku rolli ühendamise valikutesse. Film „Sügissonaat” valmis 1978. aastal, peaosades mängisid Ingrid Bergman ja Liv Ullmann, ent seda võrratut teksti on palju mängitud ka maailma teatrilavadel.
Esietendus 8. veebruaril 2008 väikses saalis

---
Isiklikud märkused:
Pille-Riin oli jälle ema tööjuures :) Saal oli täis ning garderoobis inimesed sahistasid, et tükk oli sügav ja hea...ehk tundus ka teistele korda minevat!