Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda (sunnitud tants surmaga) - Kurt Vonnegut

Pärast eelmise aasta "Kodumaata mees" raamatut, kuulutas K. 2009.a. Vonnegut-i aastaks. Kaevasime välja kõik oma 5 Vonnegut -i raamatut ning otsustasime ka võimalusel antikvariaatidest teisi juurde otsida ning need sellel aastal läbi lugeda.

Esimene läks nagu lupsti. Sest tegemist on ühtlasi koomilise, põneva, huvitava ja mõnusalt omapärase tekstiga. Mõtlemisainet nii lugemise ajaks kui ka pärastiseks! Tegelikult jäigi mulje, et kõiki neid geniaalsuseid ei jõudnudki esimese lugemisega sealt välja noppida. Lihtsalt selline mõnu oli seda lugeda, et vahepeal pidi laskma lihtsalt tekstil voolata võimalikult kiiresti, ilma tagasivaatamata :)

Ja "tagasivaatamine" Vonnegut-il see raamat ilmselt oligi. Kuigi ta mingil põhjusel vabandab seda raamatu alguses. On ju see kõik nii tugevalt tema enda eluga seotud. Eelkõige muidugi see, et ka tema oli ju sõjas Dresdeni pommitamise ajal Dresdenis.

Kirjutamise stiililt on ta mõnusalt originaalne. Selline natuke nagu satiiriline või ehk irooniline. Iseenda ja ameeriklaste suhtes ning tegelikult inimeste rumaluse ja kummalisuse suhtes. Pikkides vahele selliseid häid elulisi tõdesid ning lausa aforismilikke lauseid. Ta kasutab ka palju kordusi, mis rõhutavad mingeid teatud asju ja see mõjub stiilselt.

Kindlasti on selle raamatu neli tähtsamat ja "meeldejäävamat" faktorit: Sõda, Talfamadoorlased, ajas rändamine ja surmaga seotud lausete peale öeldav "Eks ta ole!". Tegelikult selle "eks ta ole" pärast võiks arvata, et üks tralfamadoorlane selle raamatu ongi kirjutanud (sest nemad suhtuvad surma nii). Üks Vonneguti irooniatest. Tegelikult ta ise väidab oma raamatus, et selle kirjutas soolasammas :) Soolasammas ehk selles mõttes, et kusagil kunagi mingis raamatus oli teema, et "kes tagasi vaatab, see muutub soolasambaks", aga ma ei mäleta, kus see oli ning võibolla Vonnegut ei mõelnudki seda üldse nii :)

Lugu jutustab ühest mehest Billy Pilgrim. Pilgrim on väga sobiv perekonnanimi talle. Sest Billy rändab ajas ning Pilgrimid on ju palverändurid. Ta hüppab ajas pidevalt suvaliselt edasi-tagasi ning sedakaudu saab teada enamvähem kogu tema eluloo - sõjas osalemise, naisevõtu ning isegi surma. Tema veidrused tekkisid sellest alates, kui "tralfamadoorlased" ta oma planeedile viisid ning teda uurima hakkasid. Tegelikult panid nad isegi ta oma "loomaaeda"...tõid talle sinna ka ühe naise, et jälgida "inimeste veidrusi". Aga Billy polnud seal nö.vangiks, sest ta hakkas pidevalt siia sinna ajas ja ruumis hüppama. Trafalmadoorlastel on ka neljas dimensioon, ehk "tegelikult meil kõigil"... ainult, et inimesed seda ei näe, aga trafalmadoorlased küll. Isegi surnud on seal neljandas dimensioonis olemas :) Oh seda fantaasia fantastilisust! Vonnegut justkui ise täiega naudiks seda vintide keeramist ning asjade "välja mõtlemist ning reaalseks muutmist" :) Ja mina nautisin seda ju ka :)))

Kummaline, aga Vonnegutiga lihtsalt ei saa teisiti, vaid peab mõned stiilinäited lisama. See tekst lihtsalt on nii mahlakas:
"Ta oli juhm inimene, kuid sensatsiooniline ahvatlus beebide tegemiseks. Mehed vaatasid talle otsa ja tahtsid teda sedamaid beebidega täita. Aga tal ei olnud veel ühtegi. Ta kasutas vältimisevahendeid."....
"Nad oskasid kahe peale üheksat keelt. Algul nad üritasid rääkida Billyga poola keeles, kuna Billy oli nii klounilikult riides ja kuna vaesed poolakad olid tahtmatult Teise maailmasõja klounid." (Vonnegut ju teadis...ta oli ise kohal :))...
"Seepärast ta lausa ehmus, kui nägi millist raamatut Bily loeb. Ta ütles: "Püha Jeesus, kust te selle küll leidsite?" ja nõnda edasi, ja ta pidi ilmitingimata ka teistele müüjatele rääkima veidrikust, kes tahtis vaateakna dekoratsiooni ära osta."

Veel meeldis meile K-ga, mõlemale see mõte, mis raamatus esile kerkis mitu korda: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan ja tarkust nende vahel alati vahet teha." See sobiks päris hästi üheks elu-motoks. Seda tahaks ma ausalt öelda ise ka! Motona tegelikult ju ka Vonnegut seda edastab. Huvitav kuivõrd oluliseks ta ise seda pidas?

Hinnang: 5 (täielik nauding lugemiseks, mis sellest et natuke üleloomulik ning üleannetu. Palju huvitavaid mõtteid punutud sellise sci-filiku ajarändamise ning sõjajulmuste draama ridade vahele. Lisaks kõik need naljakad tralfamadoorlaste teooriad, mis mõjuvad kui omalaadne filosoofia. Ja kes teab, võibolla oli Vonnegut ise maskeeritud tralfamadoorlane :) Nii omapärase maailmavaatega ning "asju õigete nimedega" nimetaja mõjub tõesti justkui keegi "tulnukas". Väga soovitatav raamat! Muhe, tõsine, õpetlik ja leidlik."