"Uus Kivirähk" Ugalas on tegelikult uuesti tehtud "vana"... kui veel täpsem olla, siis lausa esimene näidend, mille Andrus Kivirähk kunagi 90ndate alguses kirjutas. Nukuteateris tõi Eero Spriit selle lavale 1992.aastal. Kuigi nii väga tahaks öelda, et Kivirähk sai selle näidendi jaoks inspiratsiooni kirjutades lasteraamatut "Sirli, Siim ja saladused", siis tõenäoliselt oli see hoopis vastupidi. Sarnaseid fantaasiajooni ning üldse sarnast sužeed võib nende kahe teose vahel leida küll üpris kergelt. Võibolla see ongi "see", mida võib kutsuda "Kivirähkilikuks"?
Lugu on üles ehitatud vanadele headele "kalameheluiskejuttudele" ja "jahimeheluiskejuttudele". Selles näidendis on üks kalamees ja üks jahimees naabritena pandud elama ühe 9-korruselise maja 7.korrusele. Ühelt poolt väga sarnased tegelased kuid üks jumaldab oma õnge üle kõige ning üritab ärplemise ja suurustatud juttudega üle olla teisest, kes omakorda ilmselt magab kah oma püssiga ning üritab ise üle trumbata kalamehe jutud veel võimsamate valedega. Loosse on segatud ka omakasupüüdlik lapselaps ja lapselapse värske abikaasa, kes on tüdinenud igapäevaelust ning unistab suurtest seiklustest. Koos soovitakse sõita Havaile neid seikluseid otsima...ainult et vanaisa on vaja vanadekodusse saata, et siis korterimüügist saadavad rahad kätte saada. Ning "viies ratas vankri all" on ärimees, kellel, nagu hiljem selgub on ka "omad unistused". Kõige asja konks seisneb selles, et kalamees saab kalu püüda otse aknast ning jahimees peab jahti oma korteris - 7.korrusel - ükskord etenduse jooksul saab isegi dromedari kätte :)
Näitlejatööd on lausa säravad! Vanameistrite Arvo Raimo ja Peeter Jürgens-i bravuuritsemine justkui pidevalt koguks hoogu ja jõudu etenduse edenedes. Seda toetab ka lavastuse kostüümikunstnik (Silver Vahtre, külalisena Endlast). Sest algul saabuvad härrad lavale justkui kaksikud eri lavapoolelt. Hallid pead, valged särgid, mustad püksid ning lipsud ees. Ühel hetkel tõmbab kalamees tunked jalga ning jahimees saab pähe uhke sulega jahimehe-mütsi. See kuidas Arvo Raimo Nikolaus kuuleb oma lapselapse värske naise, ehk Kata-Riina Luide soovist temaga koos kalale minna, see õnn mis siis silmadest vaatajatele paistab, see on nii armas ja südantsoojendav. Arvo häälematerjal on minu meelest täiesti fonemenaalne! Kui ta kõva häält teeb, siis see on täiesti eriline! Madal tämber ja selge tekst, need tämbri- ning hääletugevuse vahetused on tema täiesti huvitav eripära - suurepärane! Ja kõigele lisaks on ta oma naabri - Voomeri mitu korda tükkidest kokku liiminud... Peeter Jürgens Voomer-i rollis jällegi seletades Meelis Rämmeld -ile oma fantastilisi "karvaste ninasarvikute" jahtimise lugu ning teda jahimeheks "õpetades" tõi paratamatult oma vanaisad meelde. Ta läheb kuidagi nii naljakalt hoogu, endal kaval nägu peas. Ja istudes esimeses reas, vaatab ta Sulle silma sisse ja justkui räägikski neid lugusid otse "Sinule". Ta on juba oma olemuselt nii vanaisalik. Ja muideks kui ta tahab...paneb ta Nikolause niimoodi kokku, et võib tolle oma rinnatasku pista :) Arvi Mägi ärimees Sulbert -i rollis on tegelasena selline, kes mulle ei meeldi. Ehk uitab ja aeleb "merehaigena" mööda lava, justkui "taustaks". Ta puterdas ka mitu korda sõnadega (seda oli ka mõne teise puhul märgata), aga nad on seda jõudnud alles nii vähe mängida ka. Meelis Rämmeldi, üle-vindi keeratud lapselapsena oli minu meelest väga koomiline. See pidevalt uute hellitusnimedega naise kutsumine...kusjuures nii mõnigi "hellitusnimi" oli küll kahtlase väärtusega...või kuidas meeldiks, kui keegi kutsuks hellitavalt "põrsake"...ma ei tahaks ise olla ka mitte isegi "õunake" või "kurepesake" võibolla...ma tõesti mõtlen võibolla..."kirss" veel kuidagi läheks, nendest tema nimedest... :) Kata-Riina ainsa naisena laval selles tükis ei teinud küll midagi erilist oma rolliga, aga samas oli just selline nagu vaja...ehk just sobivalt innustunud nendest "tobedustest" ja sellesse komöödiasse sobilikult ülemängitult pahur, kui mees talle vahepeal närvidele käis :)
Lavastaja Tammearu on mõned lavastajanõksud sisse toonud, kuid tegelikult juba selline "fantaasiarikas" lugu lavale seada, on ju paras pähkel. Aga lavastaja on sellega lausa suurepäraselt hakkama saanud. Lisaks jäi tõesti mulje, et see paat seal aknataga lainetel kõigub ning et Nikolaus oma lapse miniaga korstna taga kalu püüab :)
Paar negatiivset märkust - iseenesest oleks minu meelest võinud vaheaja sellel tükil ära jätta, sest kokkuvõttes on etendust ennast üpris vähe (ilma vaheajata oleks kokku u.1 tund ja 15 min)...ühe hooga oleks kogu asi olnud hoogsam ning vahepeal poleks vaheajaga "kraade maha tõmmatud". Teine miinus oli see, et oli (ma-saan-aru-küll, et külalisetendusele) nii vähe kavasid kaasa võetud, et mitmed soovijad jäid ilma. Aga mul on peaaegu kõikide nende tükkide kavad olemas, mida ma olen vaatamas käinud...see on nagu mälestuskillud, mida ka kümnete aastate pärast uurida ja meenutada. Ja kuigi ma ei usu, et see etendus unustustemaale peaks rändama...jääb see igal juhul kavasid lapates ja lahedaid tükke meenutades "kõrvale". Kahju. Aga õpetus jälle tulevikuks...et kui tahad kava, peab selle kohe ära ostma!
Ühe olulise asja unustasin näidendi kohta...lavastus on muideks ka hariv...sest sealt saab muuhulgas teada...mis toob laevale õnne...on ju teada, et kui "rotid lahkuvad laevalt" siis on oodata uppumist või "naine laevas - laev põhjas"...aga jah..."poodud jahimees laevas" pidavat tooma küll õnne... Ohh neid õpetuslugusid nõgeste või rooside kasvatamisest suust ja see suur hai.... neid lugusid mahtus selle lühikese aja sisse ikka mõnusalt palju!
Kuna tegemist oli külalisetendusega, siis oli nii armas näha, et Rakvere teatri näitlejaid ja -inimesi oli saalis hästi palju, oma "Viljandi kolleegide" tööd vaatamas. Alati ülimalt sümpaatne Volli Käro tuli ka etenduse lõppedes lavale ning pööras tähelepanu sellele, et etenduses mänginud Arvi Mägi on kunagi olnud Rakvere teatri näitleja ning teda võib isegi tänada selle eest, et Rakveres täna teatrimaja üldse püsti on. Lisaks saab Arvi Mägi järgmisel nädalal, kolmapäeval (25.02) - 60 aastaseks!
Hinnang: 4 (Selline päris sürr komöödia, mis on vahepeal lihtsalt muhe ning vahepeal ajab päris naerma. Eelduseks on muidugi see, et kui Kivirähk ning tema huumor on meeltmööda, siis sobib ka "Vanamehed seitsmendalt". Minule näiteks meeldisid tema raamatud "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu" kui ka tema teatritükid- näiteks "Keiserlik kokk", "Eesti matus" ja "Syrrealistid". Kuigi 100% tema asjad pole ka meeltmööda olnud, näiteks "Jalutuskäik vikerkaarel"...siis see "vanamehed" oli just rohkem sinna "minu maitse" poolele. Ehk kui meeldib "Sirli, Siim ja saladused" stiil, siis see on "kindla peale minek"! Vinged Vanamehed - ronivad laua all, lasevad püssi, varitsevad kapis, püüavad mehepikkuseid kalu ning kõige selle kõrvale viskavad nalja, fantaseerivad ning luiskavad nii mis jaksavad! Vahva etendus oli! Ja.... "armas"!)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Etendus on kahes vaatuses ja
kestab 1 tund ja 40 minutit.
Vaata pilte lavastusest
Andrus Kivirähk
VANAMEHED SEITSMENDALT
Lavastaja: Peeter Tammearu
Lavastus- ja kostüümikunstnik: Silver Vahtre (külalisena Endlast)
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Mängivad: Arvo Raimo, Peeter Jürgens, Meelis Rämmeld, Kata-Riina Luide ja Arvi Mägi
See, et Ugala staažikaim näitleja Arvo Raimo on kirglik kalamees, on üldteada fakt. Kas tema kolleeg Peeter Jürgens on samavõrra kiindunud jahipidamisse, on juba kaheldavam. Küll on aga teada, et veretut jahti on ta pidanud fotoaparaadi abil nii inimestele kui muudele objektidele, nii et mingi küttimise-pisik on ikka sees. Igatahes Andrus Kiviräha komöödias "Vanamehed seitsmendalt" saavad neist kalamees ja jahimees, üks pöörasem kui teine. Ja pole mõtet arvatagi, et vanameeste elu üheksakordse maja seitsmendal korrusel igav ja mandunud on. Sest elada tuleb põhimõtte järgi - mida usud, see on! Kui tõesti usud, siis nii ongi! On see tõesti nii pöörane? Äkki päris loomulik? Kivirähk on ju meister näitama, et elu on palju suurem ja kirjum kui meile igapäiselt paistab... Esietendus 31. jaanuaril 2009 Ugala väikeses saalis.
-----
Lõpetuseks veel üks väike isiklik märkus (kuigi ma tean...nende koht on nüüdsest "teises blogi", kuid see meenus seoses just selle tükiga):
Selle vanaisade meenutamisega tuli mulle eriti meelde mu oma isaisa, kes ka vahest jahil käis. Oi kuidas ma temaga kaasa tahtsin minna öösel metssigu passima (nad vahest tulid meie kartulimaale), aga mind ei võetud kunagi kaasa ("lapsed jahile ei sobi"). Kujutasin küll ehtsalt ette, kuidas ta seal kuusepuu otsas mõnel oksal istus ja ootas, et millal seapere tuleb... Ja luiskelugudega polnud ta ka kitsi...ikka rääkis, et kui soovid, et vuntsid hakkaks kasvama, siis tuleb kanakakaga seestpoolt määrida :) ...ja muid selliseid jutte. Ega ma muidugi õnge ei läinud, kuid ta väitis mingil hetkel et keegi olevat kunagi - tema lapsepõlves läinud :)
Kadestan sind, et saad jälle teatrisse. Väga tore on su teatrimuljeid lugeda, aga repliigi korras tahaks Kivirähki kohta öelda, et minu arvates on üks asi see, kas Kivirähki raamatud, stiil, sõnaga see "kivirähkilik" meeldib või mitte, aga hoopis teine asi on Kivirähki lavastamine. "Rehepapp" raamatuna on väga-väga hea, aga Draamateatri lavaversioon oli kohutav. Ei teagi, millest see tuleb, aga võib-olla Kivirähk oma näilises lihtsuses ei olegi nii lihtne?
VastaKustutaMul on ka selline tunne. Ka "vanameestest" võib välja lugeda allegooriaid ning teooriaid enda jaoks... ehk kes on hull, kas natuke hullust teeb alu põnevamaks ja täiusliumaks (Kivirähk on muidugi vindid nii üle keeranud). Kuid Kivirähk mõjub tõesti nii lihtsana, et tavaliselt ei hakka nendele taustsüsteemidele mõtlema ega neid sealt seest isegi otsima.
VastaKustutaDraamateatri "Rehepapp" on mul nägemata ja selles suhtes ei oska kaasa rääkida. Kuid millegipärast tunnen, et Kivirähk oma intervjuude põhjal ning just eriti nende paari raamatuga on nii sümpaatne, et tal mul on juba positiivne eelarvamus mistahes tema loodud materjaliga :)
Samas paljukiidetud "Voldemar" meeldis mulle küll ja ma ei tea, kas sellepärast, et esimese vaatuse pidin nii naugelt vaatama või oli lihtsalt Paide Kultuurikeskuse lava sobimatu selle mängimiseks...aga see minuni ei jõudnud. Samas kui võtta, et Kivirähk ju kirjutas ka "Adolf Rühka"...siis tõesti selle mehe sügavused ning ulatused mõelda ning kirjutada on piiratud! Ja "Syrrelistid" sinna otsa... milline talent, kas pole?!
Ja mitte ainult koomika vallas vaid traagika, ajaloo, kunsti jne jne teemadel.
"Aabitsa kukk" on ju jälle täiesti isemoodi ooper :)
Aga lavastada teda ei pruugi tõesti olla "iseenesest mõistetavalt" lihtne. Karusoo ju lavastab tema uusimat. "Vombat" peaks märtsis tulema...ja ma olen nii põnevil. (Järgmisel nädalal on mul ees ka tema "Ingel, ingel"...selle lavastamise juures oli autor ninapidi juures..."Vanamehed seitsmendalt" lavastati autori sekkumiseta. Eks näis, kuidas "lavastaja" paremini materjali lavale toob :))
Kuna mul on ka sellest tükist värsked muljed, siis oli nii tore Sinu arvamust lugeda. Ja seekord ei läinudki see minu omast kardinaalselt lahku, nagu enamasti :)))
VastaKustutaMulle väga meeldis ja mu lapsed olid naerust täiesti kõveras ja lagistasid üle saali vist kõige kõvemini. Minu arvates selline mõnus lugu, mida just kogu perega vaatama minna.
Täpselt! Mul oli nii kahju, et suuremaid lapsi kaasa ei võtnud! Ma usun,et eriti 13-aastasele oleks see kindlasti meeldinud, aga kindlasti ka 8-aastane oleks sealt omad naljad leidnud...ikkagi "elus hai laval" ja püssipaugud jne jne...
VastaKustutaAndrus Kivirähk ja Evelin Ilves olid viimases "Paaris". Rääkimas raamatutest ja kumbki oli kaasa võtnud vist kümmekond raamatut, mida soovitasid teistelgi lugeda. Kivirähkil oli näiteks kaasas "Seltsimees laps". Aga minu tähelepanu köitis Valentina Nõlvaku "Ellujääja". Kivirähk kommenteeris kuidagi väga kivirähkilikult, et kõigi nende praegu väga populaarsete elulooraamatute kõrval on see just selline tõelise eestlase, maainimese elulugu. Ei teagi, aga kui ma nüüd Eestisse jälle saan, siis ilmselt toon selle raamatu poest endale ära. :) Veel meeldis mulle, kuidas ta ühes intervjuus "Ingel, ingel ..." kohta ütles, et oli eeltööd tehes nimelt Olga Lauristinist kaarega mööda käinud, luges vaid mingit teist materjali, et tollasest vanglaolustikust aimu saada. Ta vist oskab väga nutikalt ja tabavalt mingi infokillu põhjal väikse vimka sisse visata, ja mis peamine, midagi oma kirjutada.
VastaKustutaAitäh! Ma pean selle Paari ETV arhiivist üles otsima...see on küll väga huvitav!
VastaKustutaMKa olen seda Nõlvaku raamatut isegi korra käes hoidnud, aga mõtlesin ümber ja panin ära. Peab siis uuesti uurima!
Ma võin Sulle kava saata, postiga, kui tahad.
VastaKustutaVõi siis kui kunagi Ugalasse satud ja oma soovi enne etendust kavaletis ära räägid, siis vaheajaks ikka teise etenduse kava välja otsivad.
Muidu - tähtpäevadest veel - Arvo Raimol täitus eelmisel nädalal 50 aastat Ugala laval ja Peeter Jürgens tähistab järgmisel kuul 70. juubelit just "Vanameeste..." etendusega.
Oi aitäh, Sa oled nii armas!
VastaKustutaAga tegelikult mul on tõesti kohe plaanis Teie "Viljandi maja" külastada jälle...ma siis küsin sealt kavamüüjalt, aitäh hea idee eest! :)
Täiesti uskumatu, Arvo Raimo juba 50 aastat Ugalas!!! Ja Peeter Jürgens on küll vähemalt 10 aastat oma vanusest "noorem"!!! Nad on nii armsad mõlemad ja fantastiliselt andekad ja ma-ei-tea-veel-milliste ülimuslike adjektiividega neid ülistada (hämmastav sära silmis ka pärast 50 aastat laval ja milline oskus leida sellist mängulusti, mida nad iga kord pakuvad ka vaatajatele, mul lihtsalt pole sõnu!). Nad mõlemad on täiesti fantastilised näitlejad! Eesti Teatri Raudvara! Teie majja on üldse kogunenud neid suurmeistreid nii palju!!! Ilmselt on see "Väga Hea Maja"...seda on Teie lavastustestki näha...muideks olen tänagi ikka veel natuke selle mõnusa "Vanamehed seitsmendalt" huumori lummuses...tuli meelde, see "Kalamehed ei liigu"..jutt..."Neil polegi jalgu vaja...neil võiks olla all tumbad" :)))!