Arbuusisuhkrus - Linnateater

Täiskasvanutele (miks ka mitte noortele) mõeldud mõistu-muinasjutt avab ennast väga raskelt. Pealtnäha võiks arvata, et see ongi nii lihtne, nagu paistab - kummaline, muinasjutuline - armastus ja surm jne. Võib ka arvata, et Richard Brautigan kirjutas selle 60ndate hippiliikumise ajastul pilves... või siis on kogu kummaline tekst tingitud sellest, et ta viibis u.10 aastat enne raamatu kirjutamist hullumajas, kus muuseas raviti teda elektriteraapiat kasutades...

Ma siiski viskan kõik need teooriad kõrvale ning katsun selle sisu enda jaoks lahti mõtestada, sest minu meelest oli see piisavalt huvitav selleks. Kuigi eks igal vaatajal (noh, päris kõigil võibolla mitte) on oma teooria, mida Brautigan oma looga mõtles ning ma ei usu, et kellegi oma oleks teistest õigem või valem...ja kindlasti ei vääri kellegi teooria hukkamõistu. Sest kas keegi peale Brautigani enda oskakski öelda, mis on "tõde" Arbuusisuhkru taga? Ainult, et Brautigan ise on juba peaaegu 25 aastat, enesetapu pärast oma "Arbuusisuhkrus" või siis Margaret-iga käsikäes "pilvedes" (Brautigan on ise kirjutanud "All of us have a place in history. Mine is clouds.").


Kusagil asub "arbuusisuhkrust" maailm, kus igal päeval on isevärvi arbuusid (esmaspäevased arbuusid on punased, teisipäevased on kuldkollased, neljapäevased on mustad ja tummad jne). Selle maailma vanimad tegelased on kaks venda. Üks vendadest otsustab aga teisest lahku lüüa ning hakata elama enda tõdede ning uskumuste järgi. Mõlemal vennal on omad "järgijad". Minu meelest on see otsene viide kunagistele kultusrühmitustele a la Charles Manson&Co või miks ma mitte näitena tuua üht hiljutisemat, ehk see, mis toimus Waco-s, Texases. Ehk on üks jumala-laadne liider, kelle reeglite järgi elatakse ning keda usutakse ja usaldatakse kinnisilmi. Etendus järgibki peamiselt ühe venna rühmitust. IDeath ehk MinaSurm, on selle "arbuusisuhkrust maailma" tuum. Sinna tullakse kokku, see on justkui kogu "olemuse" süda. Vendade põhiline vaidlus või erinevus avaldubki etenduses MinaSurma tõlgitsemisena. Ära läinud vend võtab asja sõna-sõnalt ning tema "MinaSurm" = "enesetapp". Teisel vennal on see koht, kus inimesed on kaotanud "oma mina" = "nende MINA on surnud". Aga sellises kohas, kus kõik on kõigi vastu head ning elatakse ilma "mina"-ta pole ju tegelikult võimalik elada. Välised segajad või sisemised pinged ning ärritavad tegurid murravad selle ühe väikese silmapilguga.

Ja siin ongi koht, kus minu jaoks lugu põnevaks muutub. Sest sedapuhku oli neid "mõjutegureid", miks asjad ei kulge nii nagu vaja, õige mitu. Kuid peamine ja üldse tähtsaim on loomulikult armastus - armastus lihtsalt pole võimalik ilma "mina"-deta. Kui poleks minasid, poleks ju ka teineteise "tundmist" ega "tunnetamist". Kaks "asja" ju ka omavahel ei saa teineteist armastada. Ma arvan, et kogu selle arbuusisuhkrumaailma lagunemise käivitaski see, kui üks tegelane jättis teise maha ning hakkas olema tolle parima sõbrannaga (kuigi midagi võis olla juba "tiigrite" teema taga - tiigrid tapsid peategelase vanemad. Samas see võis olla näitamaks, kuivõrd "minatu" oli peategelane "mina").

Lisaks minu teooria on see, et (nagu Brautigan ise - paranoiline skisofreenik) tegemist on ühe suure olemusega..."mina"-olemusega, kelles elab mitu "isikut". Kui üks nendest osadest teeb "enesetapu" ja teinegi, siis kogu "mina"-olemus sellisena kaob või "haihtub"...seda ehk näitas ka see lõpp?

Igal juhul peab selle sisu üle veel mõtlema, et lihvida kogu seda muinasjutu sõnumit enda jaoks vastuvõetavaks.


Lavastaja, näitlejad, dramaturg, kunstnik, muusika:
Jäi mulje, nagu see oli kõikide koponentine tugev sümbioos, ehk sellise tüki "saavutamine" peaks jutkui olema rühmatöö tulemus. Sest erinevad osad sobisid nii hästi teineteisega kokku, täpselt nii loomulik kui üks sci-fi võib olla loomulik. Ja see on võimas!
Kõigepealt dramaturg Maria Lee Liivak, kes on loo dramatiseerinud - milline vapustav julgus, aga igati õigustatud, sest minu meelest on see lausa uskumatult hästi õnnestunud. Sest pole ju tegemist mingi lihtsa teksti ega looga.

Jaanus Rohumaa, kes selle lavale on seadnud on kasutanud igasuguseid nõkse, et seda Arbuusisuhkrumaailma ning Unustatud asjade töökoda väiksesse saali sellisena luua. Järjekordselt uskumatu talent! Kogu see seade kahe venna vahel. Kõik need tulemised ja minemised, kääksuvad lauad jne jne. Kogu see lavastuskompositsioon oli minu meelest väga originaalselt üles ehitatud ning see "olemus" nö."tuksuma pandud".

Kunstnik Aime Unt on kahtlamata väärt oma Teatriliidu Aastaauhinna nominatsiooni. Nii "A"rbuusisuhkrule kohaselt sildadest joonistatud A lavapõrandale kui kõik need seinakujundused, Unustatud töökoda ja valguskujundus ning see suur "keskus". Lisaks kostüümid...kuigi miks peategelase riietus oli plass ja mitte teiste MinaSurma inimeste riietusega sarnaselt värvikirev? Kas need värvused peegeldasidki inimese isiksust (Hele Kõre/Margareti oma oli siiruviiruline, Külli Teetamme oma valge ja puhas...)? Kas nende minad olid peidetud riietevärvidesse? Ja kogu see Unustatud töökoda, andis justkui teise tasandi või teise lava. Vaatajate paigutamine selle kõige ümber oli minu meelest ka ülimalt lahe ja andekas idee!

Näitlejad olid peaaegu kõik väga head...ainult, et mis on "väga hea" mõõt? Indrek Ojari stiil mulle meeldib ja "oma tavalise stiiliga" seda tükki ta ka tegi. Ei muutnud ega väänanud ennast kuhugi suunda. Ta oli ka selline "kuiv kirjanik", pruuni pluusi ja sisutu olemisega. Ehk siis ta ei saanudki midagi "erilist" panna oma rolli või silmatorkavalt "mängida". Tõnn Lamp jällegi just vastupidi, oma ülienergilise mängustiiliga oli täpselt selline nagu ta kõik oma eelnevad rollid on teinud, mida mina olen näinud (Murdlainetus, Nõks... Ronk-a ta energia sobis või siis ma polnud veel näinud teda teistes rollides). Igatahes katsun vältida tema tükke (hehh...see on küll enesepett...pole ma ju ühtki Linnateatri tükki "mööda lasknud" juba aastaid...lihtsalt ei saa aru, kuidas isa, ema ning vend Jaak on nii head...ning Tõnn oleks justkui teisest puust). Aga näitleja, kes juba paaris viimases tükis hakkab ennast nagu avama (ja ma ise ka ei usu oma sõnu) on Andero Ermel. Tema koomiline talent on justkui mingi hingamise saanud - alles oli "Ohvrit mängides" ja nüüd see... päris vinge! Need suured prillid ning MinaSurmale kohaselt tüdrukust loobumine, kellesse tegelikult ta armunud on...selle kõik ta mängib väga hästi välja. Veiko Tubin nagu on ja ei ole ka. Üldiselt olen pannud tähele, et "jutustaja" kasutamine meeldib mulle filmis. Teatris kasutatakse jutustajat harva, aga tundub, et ka teatris on see väga mõnus lahendus. Eriti selle tüki puhul oli see mitmes kohas hädavajalik. Aga mul lihtsalt puudub arvamus Tubina muu "mängu" kohta. Pigem hindan teda "väga hea muusikalise kujundajana". Ja ka seekord pani ta väga hästi täppi atmosfääri tunnetuse ning isegi nende 60ndate Doorsi ning muuga. Kes aga mulle tõesti meeldisid - Margus Tabor, Argo Aadli, Hele Kõre ja Külli Teetamm. Nende kõikide mängus oli "noote", mida ma varem pole märganud...kuigi Argo Aadlit (tegelikult ju ka Hele Kõre, keda teises vaatuses praktiliselt polegi) oli ju üpris vähe... kuid tema kohalolu mõjub ikka huvitavalt. Pikajuukseline, tõsine ja isegi kurvameelne mässaja. Margus Tabor samuti oma pikkade juuste ja maheda olekuga võib täesti olla hunt lambanahas? Eks need "kultus-rühmingute juhtfiguurid"-ki pidid olema sellised kavalad ja osavad sõnasepad. Ja kuigi ta oli justkui "vaatajate juhendaja" (tema ju suunas meid istuma ning saatis vaheajale), siis kas ma tegelikult oleksingi tahtnud tema sõna ikkagi kuulata :) Aga muidugi näitlemise mõttes olid selle lavastuse absoluutsed staarid selle kaks naisnäitlejat - Hele ja Külli (osales ka üks tütarlaps...aga laste koht ei ole minu meelest teatrilaval...ja seekord ei pea ma oma sõnu sööma). Hele laulu oli ka mõnus kuulda---Linnateater võiks seda tihedamalt oma huvides ära kasutada :) Oma kummalise räsitud parukaga ning närviliselt tormava kõndimisega tekitas ta alati elevust kui lavale tuli. Samas ka sellist pinget, mis oli lavastusele oi-kui-vajalik. Ta oligi justkui eksinud nende unustatud asjade otsimisse ning mattis oma armuvalu selle sisse. Ja säravate suurte silmadega Külli Teetamm oli kui headuse kehastus...sobivalt heledas, kuigi need silmad...neis oli samuti midagi kummitama jäävat. Mõlema naise puhul oli tugevalt märgata kuidas nad mängivad oma partneritele ja mitte publikule...aga seda tegelikult ongi usutavuse saavutamiseks vaja. Ja eriti selles tükis. Ja see õnnestub neil suurepäraselt!


Hinnang: 3+ (Oli küll mõtlemapanev tükk, kuid seal ei jäetud mingitki vihjet, mis siis ikkagi mõeldi kogu looga. Oleks võinud niidiotsagi jätta, oleks mõjunud palju parema ning tugevama loona. Niimoodi jäi see ikkagi keskmiseks ja natuke segaseks ning isegi ebameeldivalt häirivaks. Ehk mis selle kõigega siis ikkagi öelda taheti? Kuid seda kõike tehti laval hästi ja "ilus" oli ka!)
---

Tekst etenduse kodulehelt:
Arbuusisuhkrus
Richard Brautigan

Lavastaja: Jaanus Rohumaa :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Aime Unt :: Tõlkija: Enn Soosaar :: Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin :: Mängukoht: Väike saal :: Mängivad: Hele Kõre, Külli Teetamm, Argo Aadli, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Margus Tabor ja Veiko Tubin :: Esietendus: 22.11.2008 :: Etendus kestab: 2 h 30 min

Muinasjutt täiskasvanutele
„Arbuusisuhkrus“ on Richard Brautigani 1968. aasta romaan. Arbuusisuhkrus on maailm, kus kõik on tehtud arbuusisuhkrust ja iga päev paistab erinev päike. Selle maailma keskel asub iDeath – utoopiline keskkond, kus pole vägivalda ega ego. Igal sealsel elanikul on oma väikesed ülesanded ja tegevused, millega saata õhtusse lugematuid õrna tasakaalu aegseid päevi. Idülli pinna alla aga on jäänud endisaegsed verevalamised ning mõnedel inimestel on raske leppida uue rahuaja flegmaatilise rütmiga. Kas vägivald on inimesele loomuomane ja paratamatu ning millisena avaldub see maailmas, mis vägivalda ei tunnista?
Linnateatri kolleegipreemia - parim lavakujundus, 2009