Külaline vannis - Kerttu Soans

Veel üks selle aasta Kulka parima lasteraamatu tiitlile kandideeriv raamat sai õhtujutuna ette loetud. Arvasin, et see ongi viimane, kuid selgus, et oleme Aino Perviku Presidendilugudest ainult mõned lood lugenud, seega ei saa ikka veel kõikidest päris kokkuvõtet teha. Seega Perviku raamatu võtame kohe homme õhtul lugemiseks ette :)

Kuid üks, mis selge - Kerttu Soans-i "Külaline vannis" küll võitu ei vääri. Ja siin on minu meelest põhjused:

1. Lapsele eriti ei meeldinud. Meeldis ainult 1 koht, kus kirjeldati Hiir Hiina elamist:

Hiinale meeldib väga koguda ja ükskõik mida koguda, ainus tingimus on, et see peab olema söödav. Terve ta elamine on täis munakooretükikestest valmistatud kastikesi, igaühel selgitav silt peal.

Siltidel on kirjas: salaami rasvased nahad; Lastevorsti kuivanud ribad; maksavorsti värske plöga; maksavorsti vana plöga; Varahommikuse kukli pudi; sepiku kodused kuulikesed; tundmatu roheline kaun; halvamaitseline sinine asi; parim-enne-möödas-räim; eelmise sajandi õunakook...

2. Tegelasi oli sellise, võrdlemisi lühikese loo kohta, liiga palju. Lõpuks ei jäänud meelde, et kes on Rein ja kes on kes. Niimoodi ei tekkinud konkreetseid karaktereid ja ei saanud ka hästi kaasa elada. Üldse see tegelaste ja tegevuskoha valik oli millegipärast igav.

3. Kaanel ja ka sees oli kirjutatud, et see on "PÕNEVIK". Tegemist on sulaselge lugejate petmisega. Võibolla oleks see "põnev" 2 aastase jaoks, aga minu 2 aastane korraks tuli ja sama kähku ka kadus. Tema jaoks ei pakkunud raamat ega lugu mitte midagi :)

4. Illustratsioonid olid minu meelest päris omapärased, aga lapsele natuke segased. Minu oma tavaliselt uurib täpselt, mida on joonistatud, aga seekord eriti täpselt küll ei tahtnud vaadata. Võibolla sellisest kunstist saaks aru üle 10 aastased? Aga lugu ise on ju selgelt noorematele. Jah, kuidagi nihkes oli see kõik.

5. Siis kui loos jõutakse hiirte armastuseni, sellega kukkus ka minu poja huvi täiesti ning hakkas omaette pobisema mingit oma juttu. Kui "armastuslugu" liikus teistele tegelastele, siis nagu korraks tuli huvi tagasi, kuid varsti kadus jälle. Selline armastusevärk ikka ei sobi lasteraamatusse.

6. Pereisa Heldur on kui maha joonistatud Pärnu linnapea Viisitamm :)

7. Lastest nagu eriti ei räägitudki, olulisemaks tõusid täiskasvanud. Isegi need vannitoaelanikud tundusid peaaegu kõik täiskasvanutena. Lapsed ikka tahavad mõnd last ka seiklema.

Aga muidugi kõik polnud läbinisti halb kah. Iseenesest sorav lugemine, mõned vahvad nimed, nagu näiteks Vann Vambola, Pardipoeg Paide või Jalatallariiv Riivo. Paide oli üldse mu lemmiktegelane. Selline kummipart, mis vahetab värvi vastavalt vee soojusele :) Aga kui kõikidel on selgelt sobivad ja tuntud nimed, siis oleks võinud kuidagi lahti seletada ka vannipall Bo-Di-Sat nime.

Hinnang: 2 (kokkuvõttes ei meeldinud ei lapsele ega minule. Üks hea koht kogu raamatu peale on natuke liiga vähe. Hea, et oli lühike, et ei raisanud õhtute kaupa aega millegi nii igava lugemisele. Vannituba ja sealsed elanikud ning nende omavahelised sebimised on juba mõttena selline igav ning isegi mõnes mõttes juba tehtud värk, ehk toy story-d ja muud sellised lood kus asjad nö.oma elu elavad ja nendes teistes on see mitmeid kordi paremini, naljakamalt, huvitavamalt ja põnevamalt ära toodud.)