Režissör: David Frankel (Lühifilmi "Dear diary" eest võitis Oscari, lisaks tema oli ka The Devil Wears Prada režissör)Stsenaarium: Scott Frank, Don Roos (baseerub hiljuti ka eesti keeles ilmunud John Grogani raamatul)
Olulisemad näitlejad: Owen Wilson, Jennifer Aniston, Kathleen Turner, Alan Arkin, Eric Dane,
Loo lähtekoht: Tegemist on ühe koera elulooga - kutsikast kuni surmani. Hiljuti abiellunud paaril on filmides tihti kasutatatud "tavaline olukord" - naine tahab last, mees veel mitte. Et "lasteta elu" natukenegi pikendada, otsustab mees naisele kinkida koera, kellega (pärast pidevalt surevaid taimi) harjutada kellegi eest hoolitsemist. Selleks osutub siis üks närviline labrador, kes noorpaari elu peapeale pöörab. Hiljem kui lapsed tulevad, siis koer rahuneb ehk natuke maha (nad ju teevad talle ka "operatsiooni").
Ma ei ole koera-inimene ning minust ei saa ka kunagi. Kuigi viimane koer, kes meil oli - Doora (-Bella), oli küll üks nunnu ja armas koer, kes kogu meie pere armastas. Temast loobumine on üks viimaste aastate kurvemaid sündmuseid. Kuid see Marleu film andis järjekordselt kinnitust, et mina küll koeraga koos elada ei taha. Usun, et need kes on koera-omanikud, neile mõjub see film ehk just vastupidi, ehk pärast filmi nägemist on "oma koer nii hea ja armas".
Kuid mis mind tõsiselt selle filmi juures häiris oli Owen Wilson-i näitlemine. See pole vist kunagi nii kehv olnud. Võibolla sellepärast, et tegemist ei olnud lauskomöödiaga, vaid ta pidi ka natuke dramaatiliselt mängima. See oli nii võlts. Ja mitte ainult emotsionaalselt vaid ka tehniliselt. Näiteks siis kui ta autoga sõidab, siis ta liigutab rooli pidevalt, aga autoga sõites nii ju ei jõnksutata kogu aeg rooliga :) Anistonil pole otseselt midagi viga, aga ega ta ka ei "mängi" eriliselt. Ikka sama vana Jennifer Aniston. Ja sisulises mõttes oli kõik liigagi tüüpiline. Lõpuks jäi mul isegi paha tunne sisse. Nutma otseselt ei ajanud (ma olen ju küll üliemotsionaalne), kuigi saan aru, miks mõned inimesed ka nutavad seda vaadates (K, kes väga harva pisara filmi vaadates välja saab, nuttis ka).
Mis mulle meeldis, oli Kathleen Turner-i nägemine üle pika aja! Ta on ikka nii hea! New York-is elavatel veab, ta ikka vahest viskab mõne teatrirolli. See roll on küll imepisike, aga tema jäme hääl ning üdini koomiline oleks on minu meelest nii lahe! Teiseks meeldis mulle see, et vanem laps oli leitud päris sobiv. Kuid seda enam häiris mind, et miks keskmine laps oli nii teistsugune? Lapsi on ju nii palju, oleks vähemalt juuksed võinud ära värvida. Samuti olid kõik need lõhutud mööblid nagu 60ndatest. Meeldis ka Alan Arkin ja tema karakter. See kuidas ta eriti emotsioone välja ei näita. Ehk see mida ta rääkis ja kuidas ta oli, olid kaks ise karakterit :) ("A mooshy man would hug You and ask You not to go") Veel meeldis see eluliselt tüüpiline koht, et kui Jen sai oma tite lõunauinakule ja oli kuulda, et peremees on koju saabumas, siis naine teadis juba ette, mis on kohe-kohe toimumas ning et laps ärkab üles haukumise peale ning see tunne, et koerast on vaja lahti saada, sest nii lihtsalt enam edasi ei jaksa! Kuid tegelikult see on ainult hetke-emotsioon ning kui oled ikka koera kiindunud, siis temast ilma jääda "tegelikult" ei taha mingi hinna eest. Ta on ju ikkagi pereliige.
Filmis oli ka üks mõtlema-panev moment. Ehk kui Su lemmik on vana ja haige. Ning on mingisugunegi võimalus, et operatsiooniga võib lemmiku parandada, siis ma vist oleksin nii isekas, et prooviksin seda operatsiooni...enne kui lihtsalt ta "magama laseksin panna". Muidugi Marley puhul võibolla oli see ka, et ta tõesti oli juba liiga vana. Aga kui ta oli 8-9 aastane, siis küll vist oleksin operatsiooni proovinud (samas see vanem poiss oli vist umbes 9 aastane ja koer ju temast paar aastat vanem, ehk selles olukorras oli vist nende otsus õigustatud). See äratas meil kodus vestluse, et kui keegi meist (inimestest) oleks olukorras, kus operatasiooni läbi oleks võimalik pärast edasi elada, et kas me laseksime minna teineteisel. Ja kui suur see võimaluse % peaks olema. Suurt rolli mängib ju ka see, millist elu võib eeldada pärast operatsiooni. Kuigi põhimõtteliselt olime nõus, jäi sisse ikkagi mingi nihkes arvamuste tunne. Kui oleks mingigi võimalus, siis minu meelest tasub ikka viimaseni üritada. Samas kui arst ütleks, et pärast operatsiooni pole mingile "normaalsele elule võimalust", siis ma arvan, et "võibolla" ma laseksin minna... Muidugi üks asi on mõelda ja arutada nendel teemadel ja teine asi reaalses elus selliseid otsuseid teha.
Hinnang: 3 (selline tavaline film, mis ehk "koera-inimeste" jaoks ei olegi nii "tavaline" ning nemad leiavad sealt veel rohkem neid elulisi momente ja nalja. Minu jaoks olid kõige naljakamad kohad juba treilerist nähtud (näiteks see kui naine helistas mehele, kui too oli tööl - mees oli vist töökaaslasega lõunal - naine ütles: "tule koju, Su voodis on üks paljas naine". Mees vastas: "Te kaks hakake juba pihta, ma tulen varsti ka.", kuid mõnevõrra muhelemist oli ka muidu. Hästi oli lahendatud näiteks ka see pikk montaaž, kui kirjeldati seda, millest mees oma ajaleheveerus kirjutas. 2 aastasele lapsele ka meeldis. Ehk kogu-pere filmina töötab kindlasti väga hästi.)
Filmi treiler:
Nende nn looma filmidega on alati nii, et neid ei taha teist korda vaadata.("Seiklus lõunanabal" jne) Lemmikloom nõuab ja vajab tähelepanu. Koer või kass ei kõnele sulle, nagu laps näiteks, et ai-ai, mu kõht valutab... Mulle film meeldis, kuigi ehk ootasin ka rohkem. Võibolla on tõesti treiler petlik, nagu oleks tegemist mingi hullu komöödiaga. Tegelikult ju ei ole.Kuna ma pole Owen Wilsonit väga filmides näinud, siis arvasin, et ju nii ongi ok. Mulle tundus ta tegelikult ajakirjanikuna äpuna, reporteri uudiste vallutamisest unistades, pakutakse talle kolumni kirjutamist. Ja hakates kirjutama oma vahva koera seiklustest, leiab ta läbi juhuse oma niši, niimoodi lihtsalt. See pikk montaaž oli tegelikult eriline, uutmoodi kasutatav filmilõik, ometi oleks tahtnud ehk kõike seda pikemalt näha. Aga mulle meeldisid need küsimused, mida see film minus tekitas. Kui julgelt võtame vastu otsuseid, et muuta oma rutiinset elu. Töökohta vahetada, kolida teise linna, valikutes mitte kahelda. Ja muidugi südamevalu, kas ikka tegelen oma koeraga piisavalt. Minu suur hundikoer on paraku ketis ja ei saa toas mu diivanit närida või laualt kalkunit sisse vehkida.Aga, kes pereväärtusi hindavad ja koeri armastavad, soovitan soojalt!:)
VastaKustutaJah, tõesti need eluliselt olulised otsused on asi, millele minagi mõtlesin. Ameerika kontekstis on see aga märksa teistsugune kui Eestis. Seal on riik nii suur ja lai ning inimesed tõesti tihti rändavad oma eluga ühest osariigist teise...
VastaKustutaMeil Eestis ei taheta ühest linnast teisegi kolida...kui siis ehk pealinna või suuremasse linna. Neil seal filmis olid ehk tugevad cv-d ka, mis tegi valikute tegemise lihtsamaks :)
Meie hundikoer (siis kui ta meil veel oli), sai igal pool liikuda. Vahest tegi mingit väikest pahandust ka, aga siiski mitte eriti. Mööblit küll ei närinud niimoodi :) Ja selline hull ta muidu ka polnud. Kuulas sõna ja isegi käsu peale istus, lamas ja kõndis kõrval. Eelmised omanikud hoidsid teda ka ketis, aga ju ta siis oli tänulik oma armastusega meie vastu, et meie lasime tal vabalt liikuda aias, et ta nii hoidis meid ja oli üldse tubli koer. Rootsi kolimisega seoses ei saanud me aga teda kaasa võtta ja pidime temast loobuma (tema ema omanik võttis ta tagasi). Sellest on juba paar aastat, aga okas on ikka südames ning tihti meenutame teda.
mina kui ülim koerafänn loomulikult fännan filmi väga ja täna soetasin endale ka raamatu, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
VastaKustutaet see autosõidu-osa, oli tõesti koomiline.. isegi raskes joobes juht ei sõidaks ilmselt nii sinka-vonka, kui tema sõitis (st. sõidaks, kui see päris oleks olnud)... kes Owenile küll load müüs :D
Jajah:))) Auto liikus ju "otse", aga käed roolil käisid muudkui edasi-tagasi :)))
VastaKustutaAga selles teises filmi "autosõidu kohas" ...me naersime kõveras seda "autoga koera "talutamist"" :)))