Režissör: Peter Pontikis
Stsenaarium: Peter Pontikis
Olulisemad näitlejad: Jenny Lampa, Ruth Vega Fernandez
Loo lähtekoht: Kaks kaunist vampiiriõde - Vera ja Vanja on ühel õhtul klubis tantsimas kui mootorratturite gäng sisse vajub ning üks mees otse ühele õdedest ligi tikub. Tütarlaps meelitab mehe tualetti ning selle asemel, et talle hambad sisse lüüa, lööb ta hoopis noatera kaela, et sealt mõnuga verd imeda. Ka teine õde läheb jaole, kuid siis peab põgenema, enne kui "sõbrad" hakkavad imestama. Napilt pääsevad õed siiski jooksu, kuid mehed hakkavad neid mootorratastel jälitama... uuups...nüüd rääkisingi kogemata kogu loo ära :) Ei, tegelikult hakatakse ajas edasi tagasi hüplema, räägitakse tüdrukute omavahelisestest suhetest ja kuidas üks tahab tavalist elu proovida jne. Lõpp on natuke paratamatu...
Tegemist on väga madalaeelarvelise filmiga, mis on kogemata valmis saanud ideaalsel ajal. Saades natuke sõita teise Rootsi vampiirifilmi "Låt den rätte komma in" igati õigustatud populaarsuse laineharjal. Sest minagi ju tabasin mõttelt, et äkki Rootslased on avastanud kullasoone....nii see kahjuks päriselt polnud. Samas ei pidanud ma seda tervikuna ka nii kehvaks nagu Rootsi filmikriitikud. Kogu selle õhukese loo juures oli ikkagi palju proffe komponente, nagu näiteks kaameratöö ja filmikvaliteet, õigemine järeltöötluse originaalne tehnika, mis andis kindlasti juurde sellele atmosfäärile - udune, vihmane Stockholmi öö, tänava- ning mootorrataste lampide valgel toimuv taga-ajamisfilm. Samas oma parema filmivennaga, annab võrdlusparalleele tuua küll. Mingi selline tavaliste vampiirifilmi piiride katsetamine ja selline teistmoodi suhete sissetoomine.
Vahva oli pidevalt mõistatada, et kus kandis Stockholmi nad parajasti jooksevad, millises metroopeatuses juttu ajavad, kuhu suunda jooksevad :) Sundbyberg-i Bristol-teater/kino oli ehk kõige kindlam pidepunkt. Mõlemat õde mängivad Ruth Vega Fernandez ja Jenny Lampa, on väga kenad ning sellepärast kutsusid ka kaasa elama (lootma) nende "pääsemisele". Kuid lugu kui sellist lihtsalt pole. Tüdrukud jooksevad oma paksudes talvejopedes ja mootorratta põrin on ikka kostmas kusagilt...
Hinnang: 3 (jah, nii kõrge hinde panen, sest kõikidest miinustest hoolimata, jälgisin kõik selle 70 minutit pidevalt huviga, et mis nüüd edasi... Seal olid mõned minu jaoks mõnusad mõtted...näiteks see kui tüdrukud lähevad rongi tulles selle lähedale ja karjuvad täiest kõrist....see võib olla päris vabastav tunne, karjuda kõik endast välja...mitte et mul sellist vajadust hetkel oleks. Lihtsalt vahva mõte :) Lisaks oli mingit ehtsat trillerit selles hetkes, kui taksojuht hakkab natuuras tasu ühelt vampiirilt nõudma...huvitav, mees jäi autosse karjuma...mida see Vera temaga tegi täpsemalt, see jääb igaühe rikutuse tasemele ja igaühe rõveda ettekujutluse viljaks -- kas lõikas "ära" ja ka jõi otse "sealt"? Yäk! Rõve! Fui! Jah, kindlasti olid filmil omad "momendid"... aga minu meelest sellise "extremely low budget"-i kohta päris hea saavutus.)
Filmi treiler:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar