Võlur taskust - Mihkel Ulman

Valisime selle raamatu õhtusteks ettelugemistundideks pojaga peamiselt kolmel põhjusel - Mihkel Ulman on ju sama mees, kes on kirjutanud telesarja "Ohtlik lend"; teema on põnev - lahe oleks ju kui endal oleks ka selline võlurimehike taskust võtta; vanim laps, kes on selle raamatu juba umbes aasta tagasi läbi lugenud, soovitas seda meile!

Väike koolipoiss Taavi, kellel on ema-isa ning vanem õde ning kes elab Tähtsusetus Linnakeses, sobrab ühel päeval mobiili otsides oma taskus ning tõmbab sealt välja väikese mehikese, kes osutub võlur Abrak -iks. Ja sellest saab alguse seiklus, kus Taavi võluri abiga täidab kõikide oma maja elanike, lisaks veel ka onu ja parima sõbra suurimad soovid - isast saab maailmakuulus sportlane, emast saab maailmakuulus filmitäht, õest saab maailmakuulus modell, naabrimehest-rullnokast maailmakuulus ooperilaulja jne. See viib aga olukorrani, kus Taavi jääb üksi...võõraste hooldada. Isegi sõbral pole enam aega tema jaoks. See muidugi viib Taavi koos Abrakiga igasugustesse seiklustesse ning lõpeb ju ikka kõik hästi, nagu lasteraamatutele kohane. Tegelikult päris lõpus on ilmselgelt "järgmise osa" algus... nö."seriaalikirjutaja ametihaigus" :)

Üldiselt pean selle raamatu suurimaks veaks sama, millepärast mulle ei meeldinud ka Ulmani kirjutatud ja Draamateatris lavastatud "Võluõunad ehk naeru kätte võib surra". Kõik need ideed ja sisu teemad ei tundu üldsegi mitte originaalsetena, otse vastupidi - lausa klišeedeni ära kasutatutena! Esimesena meenub muidugi Viplala...seal ju ka väike "tinistajamees" oli nö."võlur taskus". Kuid kui hakata seda kogu raamatut lugudeks laiali lammutama, siis ka need "lood" on tuttavad nii siit kui sealt. Kuigi üks erand siiski oli - "Igivana äratuskella lugu"...see oli minu jaoks mõnus, uus ja huvitav, kogu raamatu ainuke pärl.

Kõige kummalisem selle juures on see, et kuigi need lood on sellised nagu nad on, siis Ulmani proosalisus on märkimisväärselt ilus! Laused on väga hästi üles ehitatud ning ilusalt voolavad ning mõnusate (vähemalt 8-aastast last) arendavate sõnade ja kujunditega. Kuid oi-kui-piinarikas-ja-igav see kogu lugu minule tundus! Tegemist on ka keskmisest kopsakama lasteraamatuga, ehk raamat ei tahtnud, ega tahtnud otsa lõppeda :)

Samas P.-le see meeldis. Ta pidas seda põnevaks. Ja nõudis ikka lisa, kui ühe õhtu jagu otsa sai. Usun, et siin mängib rolli see, et tema jaoks kõik need Viplala lood ja muud on ju veel lugemata ning võõrad. Kuid eks ta ju lastele oligi kirjutatud! Seega, ega mul siin midagi kobiseda pole. Lihtsalt tavaliselt leian ma endale ka midagi neist lasteraamatutest ning minu meelest on alles see tõeliselt hea raamatu näitaja, et nii laps kui mina saame seda koos huviga lugeda. Järgede ilmumise puhul peavad nad küll ise kahjuks neid lugema...ma jätan kindlasti vahele ning ootan Ulmanilt hoopis uusi "Ohtliku lennu" sarja osi. Loodetavasti nad ikka jätkavad selle tootmisega!

Hinnang: 2 (Lapse hinne on kindlasti kõrgem! Aga minu poolest oleks ta selle ise ka võinud läbi lugeda ja säästa mind "piinast". Hinne sai niigi kõrge ainult kahel põhjusel - 1. äratuskella lugu ning 2. kirjaniku potentsiaal on tema kirjutamistehnikat arvestades palju suurem kui sellised kahtlase väärtusega ebaoriginaalsed lood. Mul riiulil on ootamas Ulmani uusim - "Eimiski"...loodetavasti see on parem ning originaalsem.)