Et tema mäletaks sedasama - Elina Hirvonen

Ma olen Soome kirjandusega üldiselt vähe viimasel ajal kursis. Ei teagi kas see tuleneb mingist trotsist või ebameeldivast lapsepõlvest, selles (minu jaoks) õnnetus riigis või sellepärast, et seal 8 aastat koolis käinuna, sai mõnevõrra seda nende kohustuslikku kirjandust maitsta ning millegipärast mälestused ei ole just positiivsed. Kuigi nüüd on hakanud näiteks nende filmikunst päris meeldima ja tõsi, mõned raamatudki - pole just otseselt lemmikud, kuid päris head (esimesena meenub Lehtolainen). Olen isegi ostnud mõned uued soomekeelsed raamatud viimasel ajal (Westö, Nousiainen...), kuigi lugemiseni pole veel jõudnud. Alustasin ka juba K kiidetud Oksanen-i "Stalini lehmad"...mille algus on paljutõotav!

Ühel hetkel jäi näppu see keskmisest õhukesem Varraku "Moodsa aja" sarja Elina Hirvonen -i "Et tema mäletaks sedasama". Kusagilt meenus kellegi soovitus ning kaanelgi lubati omapärast stiili. Lisaks on selle tõlkinud endise klassiõe ema, kellega kohtumisest on mul üks kummaline mälestus, aga see on juba üks teine teema :) Ühesõnaga mõtlesin, et teen kähkuka...kaua sellist lühikest lugu ikka loeb... Noooh, kokkuvõttes läks vist oma kolm päeva. Või isegi neli. Ma lihtsalt ei viitsi sellist üdini kurba ja tumedates toonides raamatut lugeda. Kurbus iseenesest on hea, kui seda raamatutes on, kuid alati peab ka mingi päiksekiir kusagilt vahelt paistma. Tegelikult kui nüüd hakata mõtlema, siis mingis mõttes on see selline Soome äng kuidagi Soomele iseloomulik. Meenuvad filmid nagu "Paha maa" ja sellised põhjamaa pimeduses üksindusest enesetappu tegevad mehed. Sellise tunde tekitas ka Hirvoneni raamat. Selline masendav ja kuidagi lootusetu on kõik. Lisaks inimesed ka kuidagi rumalad ja kõik eriliselt suurte lapsepõlvetraumade või vigaste perekondade produktid.

Raamat kandideeris kunagi isegi Finlandia auhinnale. Kas sellest peab siis järeldama, et milline üldine tase on Soome kirjanduses või lootma, et see lihtsalt oli neil kehv kirjandusaasta? Muidugi see võib ka olla sealne üldine maitse? Kolme sõnaga - mulle ei meeldinud. Jah, stiil oli küll tuntav, kuid see mõjus minu jaoks justnagu mõni oma esimese raamatu kirjutanud kirjandust õppiv tudeng oleks selle juhendaja abiga kirjutanud. Oli kohti, mis olid selgelt ülekonstrueeritud ning kuidagi ebaloomulikult koolikirjandi-laadsed. Meenusid mõned kohad Vanemuise etendusest "Kogutud teosed", kus sealt see "õpetaja-tegelane" Ruth oma õpilasel laskis lauseid maha tõmmata, mis ei ütle midagi ning konstrueerida teksti. Selline mulje jäi ka sellest raamatutekstist. See ei voolanud minu jaoks loomulikult. Õigemini voolas "liiga" loomulikult, kui seda nüüd kuidagi oskaks eesti keeles (või misatahes keeles) väljendada :) Mind pidevalt häiris see raam ka, et nagu on üks päev, mille jooksul siis inimesed meenutavad ja räägivad, mis kunagi oli. Jälle selline liiga tehniline lähenemine, mis omakorda võttis tekstilt hinge seest.

Lugu ise jutustab tütarlapsest nimega Anna. Tal on boyfriend. Ameeriklane, kelle nimi on Ian. Ianil on oma kõrvallugu jutustada - isast, kes sõjast tagasi tulles ei olnud enam päris mõistuse juures. Ian ise oleks justkui lõksus Soomes, kus selgelt teda kui ameeriklast vihatakse, kuna elatakse aega, mil Ameeriklaste Iraani-sõda ja samuti Afganistani teemad on kuumad. Samuti jookseb raamatust läbi 9/11. Tegelikult näitab kirjanik soomlaste rumalust ning lühinägelikkust päris õieti ja hästi. Ehk Ian, kui üks ameeriklastest - teda peetakse samuti kõikide ameeriklaste , ehk USA kui riigi rumaluste eest vastutavaks.

Põhitegalase perekond on samuti natuke kiiksuga. Kiiksuga on tegelikult peategelase vend, kes on suletud hullumajja. Käiakse läbi mingil määral õe ja venna lapsepõlve. Lapsepõlvest tuleme ju kõik. Usun, et sellest lähtub ka raamatu pealkiri (see on tegelikult teksti siise kirjutatud). Aga tõesti, kui Anna vend mäletaks samu asju, kas ta oleks siis Annaga rohkem sarnane ning ilma "puudeta"? Kusjuures kuna mu enda lapsepõlv (hilisem pool) veeres samuti Soomes, siis äratundmisrõõmu valmistas see tema "pidu". Kuidas ta üritas teistele meeldida ning vahetas Sex Pistolsi plakatid Madonna omade vastu ning meikis ja kandis teistega sarnaseid riideid. See on minu meelest tõeliselt tabavalt ära toodud veel üks sealse ühiskonna haigus. Ehk kui Sa erined millegipoolest, siis oleks parem, kui Sind poleks olemas. Igal juhul Sind automaatselt ei aktsepteerita, sest seeläbi oled sa "madalam klass" ning teised saavad Su üle ülemuslikkust tunda. Ja selline "tunne" on väikekodanlikel põhjanaabritel väga tugevalt mingis sügavas loomuses. Seda võin omast kogemusest öelda. Kuigi eks sellist esineb kindlasti igas ühiskonnas, kuid Soomes on seda kohe eriti palju.

Lisaks sellele tegeleb raamat ka veel ühe olulise (seekord juba mitte ainult soomlasliku) inimkarakteri eripäraga. Nimelt tahame oma probleemid kõrvale lükata, need meelest blokkida ning võimalusel maha matta. Raamatus on see väljendatud õe sooviga, et venna enesetapp oleks õnnestunud- "oleks saanud vaevast lahti", kuid ma usun, et pigem soomlaslikkusega asja siduses - isekusest johtuvalt samas ka süütundest...

Sellest jõudsin nüüd järgmise teema juurde. Ehk minategelase süütunne. See pakkus ehk ainsana mõtlemisainet, et mida ise oleks selles olukorras teinud. Vend põgenes hullumajast - õde kutsus talle politsei... Kirjanik jätab muidugi sada asja välja kirjutamata, jättes lugejale aimduse, et tüdrukul oli selleks piisavalt põhjuseid. Kuid tegelikult mina lugejana neid põhjuseid sealt täpselt üles ei osanud noppida ning tegelikult muutis teadmatus hoopis selle tüdruku, ehk peategelase ka üheks ebameeldivaks karakteriks, kelle käekäigul polegi enam vahet ja sellepärast kadus ka huvi, et mis neist seal saab. Sest vahet ju nagu polnudki enam.

Vastik raamat ja vastik tunne jäi ka seda lugedes, kuigi päris lõpus nagu ongi mingigi kergenemine. Aga see tuleb liiga hilja. Mul oli lugedes kogu aeg selline tunne, et tahaks kirjanikule anda Jonas Gardell-i Koomiku lapsepõlve lugeda. Sealt võiks ta õppida, kuidas selliseid raamatuid konstrueeritakse, et kõik oleks tasakaalus ning et karakteritele elaks kaasa ning sobivas suhtes oleks see kurbus teiste emotsioonidega. Sest mingis mõttes žanriliselt kuuluvad nad samasse kasti, kuigi tasemelt ikka päris eri liigadesse.

Hinnang: 2 (lõppkokkuvõttes leidsin neid mõtlemapanevaid kohti küll, kuid kõik mattus selle

suure Soomlaste ängi sisse. Isegi see ameeriklane oli nagu soomlase mõeldud ameeriklane - soomlase ängis. Usun, et raamat sobib lugemiseks, kui on millegipärast soov lugeda mingit üdini kurba kirjandilaadset jutustust. Samas alguses olid need nimed nii veidrad, et ega ma aru ei saanudki, et kas kirjanik ikka mõtleb, et kogu see tegevus toimub Soomes... Suurem osa raamatust oligi ju kunagi minevikus toimunud. Oleksin tahtnud mingit arusaamist ka sellest, et miks see Joonas selline oli ja miks ravi teda ei aidanud. Kusjuures minu jaoks käänati väga kummaliselt Joonase nime (see häiris millegipärast)....või peakski ütlema "Joona" nime (?) :) Ühelt poolt isiklik rahulolematus ei lase mul seda raamatut soovitada, kuigi pigem ikka see üdini masendav sisu. Tahaks loota, et kellegi elu tegelikult ei ole ainult selline must masendus. Et isegi need armsamaga koosveedetud hetked ei too mitte otseselt rõõmu, vaid teise inimese jutustusi mustadest ja masendavatest mälestustest... olgugi siis et sedakaudu ongi võimalik ju teist inimest hästi tundma õppida. Jah, mina küll seda raamatut ei soovita. Kuid usun, et tulevikus võin anda Hirvonen-ile teise võimaluse küll - lootes, et see pole jälle mõni selline "soome ängi" raamat.)