Vaatasin minagi lõpuks selle Friedebert Tuglas -e novellile baseeruva, praktiliselt "sõnadeta teatri" ära. Ma olen lapsepõlves näinud Merle Karusoo lavastatud versioonist nii palju lõike, niiet mul on täiesti tunne, et mul on ka see Lembit Petersoni ja Urmas Kibuspuu mängitud "ahvi ja koere lugu" nähtud. Võibolla see ongi kunagi teatriõhtu raames tervenisti esitatud, sest kogu lugu on tuttav küll. Samas seda 1914.aastal valminud novelli ma varem lugenud pole. Muide, internetist leidsin, et see on täiesti terves mahus siit saadaval.
Friedebert Tuglas on väitnud, et novelli "Popi ja Huhuu" idee tärkas tal 1911. aastal Louvre-is, vaadeldes ühe Madalmaade kunstniku natüürmorte. Kohe samas tegi kirjanik esimesed märkmed ning sellega oli teose flaamipärane interjöör juba ette kindlaks määratud. Nüüd siis saabki Eesti Draamateatri väiksest saalist üks tuhmkuldse valgusega tuba, kus lukus ukse taga, keset raskeid vaipu, nikerdatud mööblit ja hämaraid varje ootavad asjatult oma isandat koer Popi ja pärdik Huhuu. Sest ühel päeval isand enam ei tule. "Sellest päevast algas nende ühine elu. See oli tõde, viirastuslikum kui uni, ja uni, hirmsam kui tõde. Popi ei teadnud, kus lõppesid elu piirid ja kus algas unenägu," kirjutab Tuglas oma novellis. Ainsagi sõnata lavastus kõneleb kahe omapead jäänud olendi üksindusest ja seotusest, võimuvõitlusest ja peremeheigatsusest, hirmust ja harjumisest. Ning hävingust.
Osades: Taavi Teplenkov ja Tiit Sukk
Esietendus väikses saalis 8. oktoobril 2000
Popi ja Huhuu Etendus kestab 1 t 30 min
Minu jaoks oli selle tüki täistabamus Pille Jänes -e kunstnikutöö. See on justkui mõnes Vermeeri maalist inspireeritud. Ja isegi Rembrandt-i maalide mahepruunid toonid on olemas ja Friedebert ise on kunagi öelnud, et novelli idee tekkis tal 1911. a. Louvre’is, vaadates ühe Madalmaade kunstniku natüürmorte (huvitav kas just Vermeer-i?). Kohe samas tegi kirjanik esimesed märkmedki ning sellega oli teose flaamipärane interjöör juba ette kindlaks määratud. Samuti kasutatud muusika, milles oli nii Arvo Pärt-i "Cantus Britteni mälestuseks" kui ka lavastaja Priit Pedajase enda kirjutatud motiivid "Luikede lennus...". Pean tunnistama, et ma varem ei teadnudki, et Pedajas helilooja on! Tõeliselt andekas mees!
Lavastajast rääkides, siis minu meelest on siin tugevalt tunda just lavastaja tervikpildi nägemust ja tema leidlikkust muuta need loomaetüüdid kogu rolli täitvateks karakteriteks. Seda viimast muidugi koostöös näitlejate annete ning omapäradega. Kummaline, et Priit Pedajas ise on ju pärit sellest samast 7.lennust, mille lõpetas ka eelmise versiooni (alles kooli ajal) lavastanud Merle Karusoo. See ehk tähendab seda, et Pedajas on need 25 aastat kandnud seda oma südames mingil määral? Huvitav kas ta juba kohe mõtles, et ta oleks selle teinud nii või naa teisiti kui kursaõde Merle? Igatahes on ta väitnud küll, et kandis mõtet juba pikka aega kaasas, enne kui selle 2000.aastal lavale tõi. Just nimelt teha "sõnatut teatrit".
Ehk just see, mis mind isiklikult sellest tükist on alati millegipärast eemale tõuganud. Teatrisse saab ju kuidagi nii harva ja siis ei taha ju seda "korda" raisata mõnele sellisele tükile "kus ei räägita" :) Kuid niimoodi televiisori kaudu olen küll tänulik sellele võimalusele, see lavastus ära näha. Sest tegelikult on seal ju mõtlemisainet ja sisukust ehk rohkemgi kui mõnes sõnalavastuses.
Tükis mängivad kolm näitlejat. Peremees, ehk Ain Lutsepp lahkub mängust kohe etenduse alguses. Teatris kui ma õieti mäletan, mängis seda rolli hoopis Jan Uuspõld (kes on pärit lavastuse kahe peaosa näitlejaga samalt teatrikooli lennult). Peremees lahkub ja jätab oma kaks looma omapead. Ja ta ei tulegi tagasi. Etendusest ei saa täüselt küll aru, et kui kaua tegelikult edasine kestab, kuid tundub et justkui päevi. Samas see võib ju kõik juhtuda ka lühikese aja jooksul. Kahte peaosa, ehk siis koer Popit ja arvipärdik Huhuud kehastavad vastavalt Taavi Teplenkov ja Tiit Sukk. Kes oma tüpaažilt kuidagi ehk sobivadki just nendesse rollidesse. Kuigi pean tunnistama, et enne tüki nägemist tabasin end mõttelt küll, et "huvitav kumb mängib kumba?" Teplenkovi kutsa, kelle küüned ruudulisel põranda pidevalt klõbisevad on oma koeralike maneeridega kaastunnet äratav ning alistuv, nõrgem osapool. Koerale iseloomulikult tassib ta kõik oma "turvapaiga" suure kapi juurde ja katsub kõike selle alla peita. Oh kuidas mulle meeldis see tema jalgadel tipsutamine, eriti kui ta tegi seda kiiresti-kiiresti edasi tagasi :) Tõeline jooksutrenn kogu etendus :) Samuti tema peremehe lojaalsus ning tema "koju ootamine" ja ukse poole ulgumine. Jalapealt väsinuna maha magama kukkumine on samuti kuidagi vahvalt koeralik. Kuigi selliste kurbade silmadega koon (lõug) kätele (käppadele) toetuvalt altkulmu alandlikult ülespoole vaatamine, seda ta ei teinud kordagi etenduse jooksul...mis on ju koertele kuidagi loomuomane :) Noh, ega kõike ei saagi ju ühte rolli sisse toppida :)
Ahvipärdik, kes pääseb oma puurist välja ning kes haarab isanda või peremeherolli enda kätte on tegelikult üks hirmuvalitseja. Tuglas on küll öelnud, et poliitilisi tagamaid ei ole vaja sellest loost otsida. Aga juba see "peremehe" teeme, mis on minu meelest kogu tüki selgroog, viitab valitsejale ja alamale ning on seeläbi "poliitiline". Tiit Sukk oma ahviliku ronimise ja käed rippu, üpriski ebameeldiva ahviga, kes pidevalt oma vägivaldset võimu harjutab koerakese peal, teeb samuti oma etüüdilikust rollist tegelikult tervikliku karakteri. Ja seda päris osavalt. (Kuigi mu sümpaatia oli sedapuhku ka rolli sisudest tulenevalt, Teplenkovi poolel). See kuidas ta sõbruneb koeraga ainult viinapudeli taga, sellega võib vedada ka inimeste juurde paralleele. Samuti tema õigus, kuid samaga ka hoolivus või vastutus oma "alama" suhtes. Toob ta ju vahepeal õues käies enda banaanile lisaks ka koerale vorsti. Kuid võimuvahekord on pidevalt tuntav.
Märkimata ei saa jätta ka seda, et telesse sobis see tükk väga hästi! Ehk pareminigi kui teatrilavale (kuigi mu võrdlusel pole alust, sest lavalt ma seda tükki ju näinud polegi). Kõik see lõpu plahvatus ning kaameraga kaugemalt näitamini neid hetki, kui ahv koerale liiga tegi...
Hinnang: 2+ (Nüüd kus ma olen juba seda novelli lugenud, siis mõned asjad ma tunnen, et jäid neil välja mängimata. Näiteks minu jaoks oluliseima teemaga haakuv lõik novellist, ehk koer hakkas ahvi pidama oma isandaks. Seda ma siiski tükist endast ei tunnetanud. Võibolla see ei pidanudki seal olema, aga minu meelest oleks. Madal hinne ei ole tegelikult üldse seotud otseselt tegijatega, sest nii lavastus kui selle kõik komponendid olid head. Mulle lihtsalt ei meeldinud see sõnatus, kuigi ma saan ju aru, et loomad ei räägigi. Kuid see lühidus ning eelkõige lõpp. See on justkui liiga lihtne...et kui midagi muud pähe ei tule, et kuidas lugu lõpetada, et siis "paneme kogu asja õhku plahvatama". Ma oleksin pidanud seda algusest peale võtma kui tantsuetendust ja siis oleksin tundnud ehk rõõmu rohkem sellest tegevuste läbi räägitavast loost. Mina rumal hakkasin seda vaatama kui sõnalavastust ja see oli minu suur viga ning ei näita muud kui minu enda rumalust. Sellepärast peegeldabki seekordne hinne minu enda madalalaubalisust ja mitte etenduse tegelikku taset. Vabandan VÄGA vingete tegijate ees.)
----
Tekst lavastuse kodulehelt:
Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes
Friedebert Tuglas on väitnud, et novelli "Popi ja Huhuu" idee tärkas tal 1911. aastal Louvre-is, vaadeldes ühe Madalmaade kunstniku natüürmorte. Kohe samas tegi kirjanik esimesed märkmed ning sellega oli teose flaamipärane interjöör juba ette kindlaks määratud. Nüüd siis saabki Eesti Draamateatri väiksest saalist üks tuhmkuldse valgusega tuba, kus lukus ukse taga, keset raskeid vaipu, nikerdatud mööblit ja hämaraid varje ootavad asjatult oma isandat koer Popi ja pärdik Huhuu. Sest ühel päeval isand enam ei tule. "Sellest päevast algas nende ühine elu. See oli tõde, viirastuslikum kui uni, ja uni, hirmsam kui tõde. Popi ei teadnud, kus lõppesid elu piirid ja kus algas unenägu," kirjutab Tuglas oma novellis. Ainsagi sõnata lavastus kõneleb kahe omapead jäänud olendi üksindusest ja seotusest, võimuvõitlusest ja peremeheigatsusest, hirmust ja harjumisest. Ning hävingust.
Osades: Taavi Teplenkov ja Tiit Sukk
Esietendus väikses saalis 8. oktoobril 2000
Popi ja Huhuu Etendus kestab 1 t 30 min
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar