Danzumees on endiselt Tantsumees :)

Draamateater oligi puupüsti täis :) Ise sai ka enne vaheaega kolmanda rõdu tagumise rea tagant piilutud etenduse esimest osa. Väga ilus oli!

Enne "teise osa" algust läksin "oma" tuppa, ehk garderoobi. Vahetasin riided ja olingi valmis. Kui eelmisel korral Draamateatris esinedes oli mul Rasmus Kaljujärv -e (ta oli sellel ajal veel Draamas), Jaanus Orgulas -e ja Ivo Uukkivi garderoob, siis seekord usaldati mulle Merle Palmiste, Harriet Toompere, Mari-Liis Lill -e ja Brita Vahur -i garderoob (Draamateatri inimene, kes mind sinna juhatas kutsus seda küll "Palmiste" toaks :) - aga eks Palmiste ole vist oma gardekakaaslastest teatris kauem olnud kah), mis asus lavast ja meeste garderoobidest korrus kõrgemal. Ega ma seal eriti istuda ja astuda ei julgenudki. Isegi kui kogemata kingi jalga pannes läksin korraks nende musta ümmarguse laua vastu, pühkisin sõrmejäled ka maha, et nad ei tunneks kuidagi vastikult, et keegi võõras on nende asju puutunud. Küll aga hingasin sisse seda teatri hõngu nii mis jaksasin. Lõpuks jätsin ühe lühikese "aitäh" teksti, kus kirjutasin sõna "tuba" "garderoob"-i asemel. Küll ma olen ikka rumal :) Aga trennikaaslaselt laenatud pastaka olin juba tagasi andunud, seega uut kirja ei saanud kirjutada kah...

Terve "teise osa" tantsisin lava kõrval kaasa. Sellest särast, mis neist naistest ja tüdrukutest kiirgas läbi selle fantastiliselt ilusa, rõõmsa ja hea tantsu, sai nii palju head jõudu ja energiat! Ma olen ikka täielik nende fän :) Minu tants oli järjekorras alles 15. Seega sain ennast tõeliselt soojaks tantsida teiste tantsude muusika järgi lavapuldi juures (külje peal). Ja kui minu ("meie", sest tantsin seda ju koos Liisiga) tantsu kord oli, siis kummaline, aga valgus oli nii hele. Polnud nagu kuidagi üldse õige. Saalis olevaid inimesi üldse ei näinud, kuigi presidendiproua ise olevat tulnud vaatama. Lisaks palju teisi huvitavaid tegelasi, aga ega ma nüüd ei teagi, et kes "tegelikult" ka saalis olid... Ja siis ma hirmsasti üritasin hoida oma jõuvarusid. Ma ei saa ise ka aru, et miks, sest tants sai kiiresti läbi ja ma ei väsinudki ära, isegi lõpuhüppeteks oli jõudu... Eriliselt sassi midagi ei ajanud. Ühes kohas oleks võinud ühe pöörde veel juurde teha ja ühes kohas läksin liigutusse sisse vales taktis ja mingi kummaline asi juhtus veel, aga selles lavaeufoorias on praeguseks juba meelest läinud. Aga jah, mul oleks olnud energiat kõvasti ägedamalt veel panna. Aga ega aega tagasi ju ei keera. Eks ta ole vähese trenni viga ka, et ei oska oma jõuvarusid hinnata (sain ju ainult 3-4 korda trennis käia seda tantsu harjutamas, enne lavale minekut). Ja muidugi pöörded oleksid olnud ikka palju paremad kui oleks veel saanud trenni teha. Ja tagatipuks on ju mul veel vaja umbes-täpselt 19 kilo alla võtta, et olla oma unistuste kaalus :)

Hmmm, üks mõttepoiss, mis peast läbi lendas etenduse finaalis... oleks tahtnud, et need "Ruja tegijad" oleksid näinud "õiget" Rockabilly rocki... isegi nendes 35+ vanuses esimese Palestra naistes oli rohkem särtsu sees, kui see, mida Tartus näha sai... võibolla see pole teiste jaoks oluline detail, kes tantsust palju ei tea, aga kokkuvõttes pisikestest detailidest koosnebki ju tervik... ning miks ometi leppida teiseks või kolmandaks parimaga, kui on võimalik ka "parim"? Aga eks jäägu see eelmise talve lumi...see on nagunii juba sulanud...

Jälgisin treenerit ka etenduse ajal, et ta hirmsasti elas tõsiselt kaasa kõigele mis laval toimub. Ehk isegi liiga täpset täpsust taga ajades. Eks muidugi ei saagi sellist "tippsporti treenides" lasta leigelt minna. Peabki taga ajama "saavutust". Sest ilma selleta ei saagi tulla mingit vinget tulemust. Niisamuti nagu teistel spordialadel, on see ju ka tantsus. Kuid siis kui tuli UB40 ja mingi fiiling koos läbi maagilise tantsurõõmu ja -iluga temasse sisse kandus, no siis ei näinud küll enam muud kui suurt naeratust ka tema näost ja seda kuni kontserdi lõpuni :) Lavale kandusid vingeimad aplausid "Sweet nothing"-i ja "So Excited"-i ajal. Excited-ile vist plaksutati terve tants kaasa :))) Muidugi see tants Esimeste Palestra omade ja treeneri endaga väristas ka teatri seinu :) Ja tegelikult kõik esimese Palestra omade tantsud olid väga hea vastuvõtuga (näiteks see, mis vana Kalevi kommi reklaamis on - sellest hea idee - Kalev võiks uuesti midagi sellist teha...uus generatsioon ju samuti vingelt võimekas. Aga kahtlemata - Lüüli, Marge, Margit, Kristiina, Mare, Kärt, Tinni, Maku, Silja, Nike, Marina, Gaida ja Signe olid juba lastena "legendaarsed" :))) Ma loodan, et ma mõnda nime nüüd ei unustanud :) Ja kogu järelkasv - eelkõige muidugi minu tantsupartner Liisi. Superülihead tantsijad Mari(ann), Kristina ja Mirjam ning terve rida veel neid, kes esimest korda esimest osa seekord tegid!

Tants, kui ta on ilus, annab nii tegijale kui vaatajale sõnulseletamatult palju. Läheb otse südamesse ja muudab sealgi kõik armsaks ja ilusaks. Mõtlesin küll, et hull aeg tööl ning kogu see tööga klapitamine ja sagimine selle kontserdiga on sattunud nii pahasti kokku. Aga inimene on üks kummaline elukas. Kui ta teeb, siis ta jõuab. On ainult vaja pealehakkamist, tahet, tööd ja ideid. Kõik muu tuleb sinna ümber justkui iseenesest. Lõppude lõpuks kõik on võimalik!

Hmm... huvitav, kas see jäi nüüd mu viimaseks "esinemiseks"? Igatahes hinge jäi küll kripeldama, et oleks võinud ikka veelgi vingemalt teha ja õnnestuda... Lavale ei kuulnud ka, et kas inimestele meeldis või mitte, kas nad elasid kaasa või mitte. Kontserdi lõppedes seisid inimesed küll püsti ja aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda. Aga eks need tüdrukud olidki seda väärt... Peaaegu 2 ja pool tundi panna sellist hoogsat tantsu, see on ikka võimas! Maailmaklass!