Jean-Paul Marat tagakiusamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi esituses härra de Sade'i juhtmisel - Teatrilabor (sh TÜ VKA 7.lend)

See on üks neid etendusi, kus olulisemaks sisust ning narratiivist tõuseb esituskoht ning vorm. Ehk siis minu jaoks oli see isegi nö. "performance"-kunstile lähenev teater.

Meenub kunagine Mati Undi lavastus Noorsooteatris "Rahvasõbra tagakiusamine ja tapmine vaimuhaiglas sadisti juhtimisel". Toona oli see kuidagi kaootiline ja hullumeelne. Mitmete tippnäitlejate osalusel - Rein Oja oli (vist) Marat-i rollis ja teda tapma pidanud Charlotte Coday rollis (kui ma ei eksi) oli Maria Avdjuško. Lisaks mäletan millegipärast Andrus Vaarikut sealt, kuid sellega piirdubki mu mälu. Seekordsest Sade/Marat -i loost on suur potentsiaal, et mällu sööbib Peeter Raudsepp Markii rollis. Võibolla ka Natali Lohk ning veel suurem võibolla Rauno Kaibiainen. Kuid ülejäänud küll mitte. Kui siis ehk ka Marilyn Jurman oma pahupidiste silmadega. Kuid üldiselt oli tegemist ansamblimänguga ning keegi otseselt silmapaistvalt paremini või halvemini ei mänginud.

Kuna see oli mu esmane kohtumine VKA 7.lennu üliõpilastega ja kuna mingit kavalehte (isegi sellist paljundatud lehte, nagu Lavaka Kummitus masinas tükiga seoses jagati), siis ega ma polegi kindel, et kes oli kes. Ehk neid nimesid ma ei teagi. Võibolla see pole VKA üliõpilaste jaoks oluline, et nende näod ja nimed kokku viiakse, ei tea...

Tundus kuidagi eriliselt elitaarne vaadata ühte teatritükki nii, et pealtvaatajaid lisaks minule ja K-le oli saalis (ujulas) kõigest 10. Kusjuures pooled publikust on seotud teatriga :) Tegelikult tänu sellele, et oli leitud selline vahva ja omapärane esituskoht - mängiti ju seda tükki vees ja ujulalämbuses ning niiskuses, see andis sellele kogu ettevõtmisele särtsu ning originaalsuse ja omapära. Selles suhtes tekkis suur kiusatus vaheajal ära minna - elamus kui selline oli ju juba käes. Kuid mul on hea meel, et me ei läinud minema. Esiteks muidugi nii vähe vaatajaid oli ju ning näitlejad olid ju ikkagi päris palju vaeva näinud, et selle värsimõõdus tüki teksti pähe olid saanud ning tegelikult ju ka päris vingelt ette kandnud. (vinge all ei pea ma silmas seda, et üks meesnäitlejatest täiesti ihualasti "lavale" tormab - huhh, kuidas ma ei salli sellist... aga noh, ta oli ju "erotomaan", mis siis teha :))

Kogu see lugu vabadusest ja revolutsioonist ei läinud mulle absoluutselt kohale. Võibolla isegi see "eriline mängukoht" töötas sellele vastu. Tähelepanu oli ju hajunud. Mingil määral veel see "tapmise lavastamine" kuidagi pääses tekstist minuni, läbi mingi kummaliste hulludeprisma. Mulle meeldis, et see Corday oli narkoleptiline. Ehk pidevalt kustus kuhugi basseiniäärele. Lisaks meenutas Natali, kes seda rolli mängis mulle oma näo poolest Glenn Close-i või noort Meryl Streep-i, mis mõjus omamoodi väga positiivselt.

Sisulises mõttes pani mind pani mõtlema üks ütlus, mida Markii ütleb - ehk tema loodab endast jälgi maailmasse mitte jätta, kord kui ta juba lahkunud on... Minul on just nimelt vastupidiselt, ehk ma tahaksin väga, et mingigi jälg jääks (laste kaudugi). Arutasime vaheajal ja pärast etendust seda mõtete K-ga. Ehk mingigi mõttetera, mille üles suutis noppida :) Aga sellistel loojatel, kes näiteks on kirjutanud raamatu. Neist jääbki see märk maha. Kuid samas neil pole ka enam valikut. Nad ei saagi lahkuda jälge jätmata. Isegi kui väga tahavad. See võib muutuda kinnisideeks ning olla ehk väga piinav. Eriti kui sinna seguneb kadedus...teised elavad ju edasi... Millisena Sind mäletatakse pole ju ka enam mingi aja pärast sinu võimuses. Mulle meeldis K idee, et lahe oleks, kui kunagi lapselapsed räägiksid oma lastele (näiteks)....et selle õunapuu nad istutasid koos oma vanaemaga vms.

Hinnang: 2+ (Kummaline, aga hullude teema mulle tavaliselt meeldib. Nad tekitavad minus õõva. Ja kergelt hirmu tundsin ehk ka sellel etendusel. Hulludest ju ei tea kunagi... selles suhtes sai "üllatuda" tõesti :) Aga minu jaoks on sisu, ehk lugu oluline. Kui seda tükki oleks mänginud lemmiknäitlejad, oleks see ehk mõjunud natukenegi paremini. Ma ei saa aru üldse, miks näiteks oli kaasatud Endlast Reinik, kui teda lavastuses üldse ei kasutatud... ainult vastu pead tagumiseks... Ilma Raudsepp-a üleva markkiita oleks võibolla kogu tükk laiali valgunud. Sest noored ise seda ei kannaks. Kaks konferansjeed olid selge häälega ning raamistasid ja andsid vaheldust pidevale "hullude" järgimisele, kuid kõik see kokku oli ikkagi rohkem ebatavalise esituskoha nautimine - vette vaadates näiteks olid ju näitlejate jalad kuidagi lühikesed ja muud sellised efektid, mis kaasnesid vees mängimisega... Külmaks ei jätnud, aga kuidagi väsitav oli...aga samas ka stiilne!)

--------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

Peter Weiss
Marat/Sade

Jean-Paul Marat tagakiusamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi esituses härra de Sade'i juhtmisel

Kevadel lõpetavate näitlejatudengite sadistlikud veeprotseduurid hotellis Viru Inn

13. aprill esietendub Teatrilabori ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ühistöös 7.lennu näitlejatudengite diplomilavastus „ Jean-Paul Marat tagakiusamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade’i juhtmisel“. Lavastust mängitakse hotelli Viru Inn veekeskuses, aadressil Viru tn. 8.
Tegemist on saksa autori Peter Weissi 1964. aastal kirjutatud näidendiga, mida on eesti teatrisõbrale tuttavatest nimedest varem lavastanud Peter Brook ja Mati Unt. Näidendi tegevus liigub Charenton’i varjupaiga hoolealuste poolt esitatavat lavastust pidi, kus mitmehäälse tegelaste koori moodustavad individualistist ja sadistist markii de Sade, paranoiline revolutsiooniliider Jean-Paul Marat oma laulatamata abikaasa Simonne Evrard’iga, erotomaanist žirondiin Duperret, märtrist neitsi Corday ning verine vasakradikaal Jaques Roux. Varjupaiga elanikud esitavad oma loometegevust hoolkandeasutuse pesuruumis, mida seekordses käsitluses märgib leitud mängupaik - hotelli Viru Inn veekeskuse bassein.
See on mitmekihiline ja tänases päevas vägagi aktuaalseks osutuv lugu inimese vastutusest vabaduse ees. Prantsuse Revolutsiooni ikooniliste sündmuste ja inimeste individuaalsete patoloogiate taustal näeme, kuidas loosungite ja lauluga saavutatud vabadusele järgneb paratamatu kriis. Ühiskonnas, kus puudub vabaduse ja demokraatia kogemus, vallandab see kriis eelarvamuslikke, omakasupüüdlikke ja mässulisi meeleolusid - individuaalsete huvide liitmisel ühiskondlike taotlustega tekivad sügavad sisulised vastuolud. Kui võim kuulub rahvale, siis kellele ta kuulub? Kes vastutab? Võtteks “teater teatris”, satub küsimärgi alla mõistete revolutsioon-innovatsioon-kopulatsioon kolmainsus, mille tänaseid tähendusi ja suhteid lavastus mänguks vormida võtab.
Lavastus sünnib grupitööna, juhendajateks õppejõud Peeter Raudsepp ja lavastaja Kati Kivitar
Tegevad on VII lennu näitlejatudengid Anatoli Tafitśuk, Marilyn Jurman, Karl Kena, Rauno Kaibiainen, Johannes Veski, Maarius Pärn, Taavi Lepik ja Natali Lohk.
Lisaks 7. lennu diplomandidele aitavad laval ja lava taga kaasa Peeter Raudsepp, Peeter Rästas (Rakvere Teater), Veljo Reinik (Endla Teater), Eve Ormisson (EKA), Päär Pärenson , Joonas Parve ja Kati Kivitar.