The big "40"

Kunagi ma mõtlesin, et see on võimatu. Tegelikult sellepärast saigi seda pidevalt edasi lükatud. Ennast kätte võtta on ju nii raske. Inimene on ju mugav ning oma rutiinides ja harjumustes kinni. Lükkasin ja lükkasin edasi, kosusin ja kosusin. Kuni ühel päeval 2008. aasta novembris (Stockholmi filmifestivali ajal) otsustasin lõpetada limonaadide, eesotsas Coca cola joomise ära. Kaalule erilist efekti see kohe ei avaldanud. Siis läksin julgeks ja tegin uusaastalubaduse - "Pärast kella 18-t enam ei söö!".

Pidasin ja pean endiselt sellest reeglist kinni... ja praegu on ju juba JUUNI keskpaik! Alguses oli raske, aga nagu kõige muuga, harjusin ära. Mis seal siis ikka, söön napilt enne kuut ära ja õhtu ongi söögivaba. Muidugi aastaid olen söönud midagi eriti head Eurovisiooni vaadates ja Oscarite jagamist samuti... aga tegelikult on ka need ju ikka ainult enda otsustamisest kinni. Siis hakkas ka kaalunumber kiiruga kahanema. Järgmine samm oli lubada endale televiisorit vaadata ainult ratta sadulast :) Kaalunumbrid võtsid tõelise kukkumishoo sisse.

Aga sellest polnud mulle ikka veel küllalt. Kuidagi oli vaja veel kaasa aidata. Meenus kunagi kuuldud arstide jutt, et piim ei ole inimese jook. Kaltsiumi saab ka juustust, kohupiimast, jogurist ja muidugi vahest klaasike pannkoogi või maasikate kõrvale võib ka piima võtta, justkui "terviku osana". Ja tegelikult ainus vedelik, mis inimorganismile on hädavajalik ongi vesi. Ja mis kõige parem - vees on 0 kalorit. Ehk siis ei tee inimest paksemaks, kohe mitte kõige vähematki! Sellepärast otsustasin loobuda kõikidest muudest jookidest (kohviga mul vedas, seda ei joo ma nagunii, kuigi kui kohvi sisse ei pane piima, koort ega suhkrut on sealgi minu teada 0 kalorit). Ja kusjuures alguses oli üliraske, sest ma armastasin ainult "maitsega jooke" ja ma pole kunagi üldse "vee-inimene" olnud. Tegelikult ma ei joonudki kuni senimaani paljast vett... absoluutselt mitte. Ikka mahla, piima või midagi muud, vahest üliharva ka "kangemat". See otsus aga tasus kohe mitmeti ära. Näonahk läks täiesti korda - vistrikud kadusid. Lisaks õppisin arvestama kaloritega. Ehk kõik mis päeva jooksul sisse söödud/joodud, tuli ratta peal õhtul maha sõita. Ja kui jaksu on, siis veel natuke rohkem. Lisaks arvestasin muidugi juurde muudki kõndimisel ja muidu kulutatud kalorid.

See ongi minu jaoks kogu dieedipidamise kunst. Pole vaja mingeid imedieete ega mingeid dieediraamatuid või ma ei tea mida veel. Kui ei söö rohkem kaloreid kui jõuab kulutada päeva jooksul, siis kilod paratamatult ise kukuvad. Nii lihtne see ongi! Ei maksa seletada, et makaronides on liiga palju kaloreid või et kommi või kooki ei tohi süüa. Võib küll, aga pärast peab sellevõrra suurema ringi tegema jalutades või joostes või ratta seljas. Ma tean millest ma räägin, sest rekordpäevadel tegin üle 20000 sammu. Ainult sellepärast! Ja isegi Pizza-söömise võib nii ära kulutada! Sest millestki päriselt loobunud ma ju tegelikult pole ja ei taha ka loobuda (välja arvatud limonaadid - neid pole tõesti organismile vaja!)

Ma tean, et mu 40 kilo on kukkunud mõnevõrra kiiremini kui ehk peaks. Aga ma olen tõeliselt vaeva näinud selle nimel. Nii palju vaeva (näiteks kilomeetreid ratta seljas), et ma ei võta kunagi neid kilosid endale tagasi! Pool sellest kogu massist kukkus tegelikult esimese 2 kuuga. Alguses lihtsalt läheb ruttu. Kõik see sisse ahmitud üleliigne toit tuli välja ja alles siis läks kaalu kukutamine raskemaks ja vaevalisemaks. Ehk siis teine pool on kukkunud 3 ja poole kuuga. Peaaegu kaks korda nii kaua kui esimene 20.

Mul on alati dieediga olnud põhieesmärgiks, et ma tahan ennast paremini tunda. Ja sellepärast olen täpselt jälginud oma enesetunnet. Kusjuures kõigepealt kadusid igasugused peavalud. Siis selja-, jala- ja kõik muud mured (ainult tolmuallergia ongi jäänud, aga see pole ilmselt seotud kehakaaluga). Kusjuures ma jaksan nüüd kõike palju rohkem ja paremini ja kauem. Olen rõõmsam ning mu enesetunne on tavaliselt ikka päris laes :) Olen alati esimene kui on vaja kusagile jala minna. Kasvõi poodi süüa ostma või prügikasti alla konteinerisse. Pargin oma autot ka linnast välja, et ei peaks lühikesteks sõitudeks seda üldse kasutama. Kõnnin jala ja see on niiiii mõnus! Enne oli hea, tööle ja kou kõndisin kokku 6 km, igal tööpäeval. Nüüd kui elan kontorile nii lähedal (kuni augusti keskpaigani), siis pean õhtuti päris korralikke jalutuskäike ette võtma.

Pole ma ju veel oma eesmärki saavutanud, plaanis on "veel" 8 kilo alla võtta. Siis olen oma pikkuse kohta ideaalkaalus. Mõned räägivad mingitest jämedatest või paksudest kontidest. Tegelikult on see müüt. Täiskasvanud inimese luumass erineb teistest sama pikkadest inimestest +-1 kilo. Seega see on täielik jama. Mõnele inimesele muidugi sobib välimusele natuke rohkem kehakaalu, eks see ole iga inimese enesetunde küsimus. Mina usun, et see vana "ideaalkaalu valem", ehk pikkusest sentimeetrites lahutada 110, saabki selle kõige keskmise ja normaalseima kaalu. Kuigi ma tõesti juba praegu tunnen end päris hästi. Igatahes miljon korda paremini ju 40 kilo raskemana. Ja minu pikkuses on kehamassiindeksi järgi normaalkaaluks 67-90 kilo ning sinna vahemikku ma nüüd oma kaaluga juba mahungi!

Lisaboonuseks asjale on veel see, kui teised inimesed komplimente hakkavad vaikselt tegema. Viimasel ajal olen juba üsna kummalistest kohtadest ja peaagu iga päev saanud positiivset tähelepanu. See innustab veel omakorda oma eesmärki saavutama. Ja muidugi uute riiete ostmine. Ma olen siiani enamvähem oma suurte "kott-riietega" käinud igal pool - vööga kokku ja käib kah :) Aga nädalavahetusel võtsin kätte ja ostsin ühtkomateist "uut". Endise XXL-i asemel kannan nüüd M-i. Proovisin ka üht ülikonda. Kui enne oli mu numbriks 58, siis nüüd 52! Aga otsustasin siiski ülikonna Eestist osta - peab ikka igal võimalusel oma maa tootmist toetama. Teksade mõõtu enam ei mäleta, igatahes üle 40 (vist 42) oli see W(aiste), aga nüüd ostsin 31, kuigi 30 läks ka jalga... aga teksade ostmisel mängib rolli ka lõige. Pikkus on ju ikka sama :)

Ja kõige lõpuks on see kaalulangetamine ka päris lahe meelelahutus. Ma mõtlen just hommikune kaalul käimine. Väike hasart tekib isegi. Minu kaal näitab 100 grammise täpsusega ja siis on ikka asja ette olnud eelmise päeva pingutus, kui 100 grammigi on kukkunud :) Muidugi on terveks eluks vajalik ka erinevate toiduainete kalorisisalduse uurimine. Ühtlasi kuulutasin boikoti peaaegu kõikidele toiduainetele, kus kalorid pole peale märgitud. Isegi valmis-salatitele. Muidugi restoranis süües ja mõnede eriliste lemmiktoodete puhul teen ka erandeid (need on tõesti paar väga valitud asja - sushi näiteks). Igatahes on see kõik maru põnev ja annab päevale särtsu juurde. Mina olen küll rahul!

Ning ma palun, kui tunned mind ja kui mind näed, ära hakka rääkima, et "lõpeta nüüd küll dieedipidamine, sa oled juba küllalt kõhna". Jah, ma tean täpselt kui kõhn ma olen, eriti hommikul vannitoa peegli ees :) Siiani on mul veel raskuseid ennast peeglist vaadata, seda ma vist ei õpigi kunagi päriselt ära. Ei tea, kas "meeste värk" või siis liiga pikk oli see madala enesehinnangu periood. Ikka ainult kiiruga juukseid sealt saabki vaadatud. Aga mul on dieediga "eesmärk" ja ma plaanin seda ka täita. Seega ei maksa peale pressida oma arvamust (eriti sellist, mis pärsiks teise inimese eesmärkide saavutamist). Kusjuures sellised kommentaarid tavaliselt baseeruvad võrdlusel varasemaga, mitte otseselt inimese tegeliku olemisega. Seega ma võtan alla veel täpselt 8 kilo. Ja siis olen rahul ning alustan järgmist projekti - "Kaalu hoidmist"!

Võibolla isegi mõnikord söön siis pärast kella kuut, aga ennem tuleb avastada tasakaal, et kaalu juurde ei tuleks.

Ja tulge nüüd veel ütlema, et EESTI MEHEL POLE ISELOOMU!!! On ikka küll... kui tahab! :)))