Imearst - Vanemuine

Brian Friel -it on Eestis lavastatud mitmeid kordi - "Tõlkijad" Endlas; "Aristokraadid", "Kodukoht" ja "Järelmäng" Draamateatris; "Jalta mäng" Ugalas ning "Molly Sweeney" Nukuteatris). Selle sama "Imearst"-i on Priit Pedajas korra juba varemgi lavale toonud. Toona Noorsooteatris ning näidendi kolmes rollis olid Tõnu Oja, Ene Järvis ning Tõnu Kark seekord Vanemuise versioonis Peeter Volkonski, Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv.

Tegemist on justkui kolme monoloogiga, sest näitlejad tulevad lavale ühe kaupa. Tegelikult ehk isegi nelja monoloogiga, sest esimene - Imearst Hardy esitab oma loo kahes osas - alguses ja lõpus. See on kõige ehtsam "jutustava teatri" stiilis näidend ning lisaks mõningate erinevustega jutustavad kolm tegelast paarist-kolmest täpselt samast sündmusest/teemast, ainult et igaüks natuke oma silmade läbi. Kõik need kolm ongi justkui vestlus-monoloogid näitleja ja publiku vahel. Keskendudes peamiselt Imearstile, tema tuuritamisele, ehk "etenduste andmisele", nagu ta ise neid oma seansse kutsub. Ja sellistel "tuuridel" juhtub ju nii mõndagi. Kolmeks tegelaseks on imearst, tema abikaasa (keda imearst ise küll oma armukeseks tavatseb kutsuda) ning imearsti mänedžer.

Minu jaoks tüki olulisemaks lugude teemadeks tõusid imearsti "primadonnalikkus"; lapse surm; sisemise rahu andmine ja leidmine; teineteise mõistmine; "ime" kui üleloomulik nähtus; usk iseendasse ning oma sisemiste häälte kuulamise oskus ning nende kasutamine.

Lavastuslikus mõttes midagi otseselt originaalset ning uuenduslikku polnud. Võibolla juba see sisu ise, ehk sellised "monoloogid" dikteerivad seda etenduse kulgu ning tavapärast ehk klassikalist lavastuslikku ülesehitust. Sellepärast pääsesidki esile tugevad näitlejatööd ning minu meelest kogu etendus oligi kõige rohkem just näitlejate õlgadel. Sest ega sisuliseski mõttes millegi väga mõtteid tekitava ning erilise tekstiga polegi ju tegemist. Mingeid emotsioone see minus küll väga ei liigutanud. Nautisin ikka just nimelt seda kuidas Volkonski, Saldre ning Kaljujärv oma rollid olid loonud ning kuivõrd kolm näitlejat on teineteisest nii erinevad - nagu ju ka nende karakterid.

Minu meelest on tähelepanuväärne ka fakt, et lavastaja Priit Pedajas ning näitlejad Saldre ning Volkonski on kõik kolmekesi päris legendaarsest lavaka 7.lennust. Huvitav kui lahe neil võis olla seda tööd koos teha - 33 aastat pärast Panso-kooli lõpetamist! Minu jaoks lisas see ühe kummalise aura sellele lavastusele ümber :) Valisingi nimme just sellepärast ka selle koosseisu. Kuigi ka Kaljujärv oli täiesti oma kolleegidega samal tasemel. Mõnede vaatajate meelest tundus küll, et nad just nimelt Kaljujärve pärast olid tulnudki. Sest nii kui algas tema "lõik" hakkasid mõned inimesed itsitama märksa häälekamalt ning justkui elavamalt kaasa elama :) Pean tunnistama, et ma ei saanud aru, kuidas tal need kõrvad niimoodi olid pandud :) Esimesse ritta küll midagi ei paistnud :) Muidugi eks mida etendus edasi, seda paremini hakkasid ka need väiksed osakesed kohtadele loksuma ning "avastusrõõmu" tuligi ju rohkem iga järgneva monoloogiga. Samuti ajasid muigele need vasturääkivused. Ehk siis nad teineteisest ning teineteise mõtetest arvasid ning kuidas lood "tegelikult" olid.

Kaljujärve karakter oli minu meelest visuaalselt rõhutatult kohtlane, kuigi tegelikult tal polnudki nagu midagi kummalist kõrvade vahel...kõrvad ise olid kummalised :) Saldre Gracie oli ehk kõige kurvem karakter. Ta mängis need valulised kohad nii, et etendusse tekkisid mingidki emotsionaalset toonid (kuigi Kaljujärv ajas ju naerma ning Volkonski oma lõpuga mõjus kahtlemata ka!) ning ma tundsin talle kaasa. Volkonskist õhkus oma kursavendi Kibuspuud ja Krjukovit. Kui ta tavaliselt on selline natuke hirmuleajav, siis seekord tunnetasin temast säravat jälle tema erudeeritust ning väga tundelist mängu. Kui Volkonski alguses lavale tuli ning hakkas rääkima, mõtlesin ma, et ta on viimasel ajal liiga vähe mänginud ning et see tehnilises mõttes mängib talle vingerpussi (sülg koguneb suhu, diktsioon on kahtlane...), kuid etenduse kulgedes sain aru, et tema ilmete ning žestide skaala oli ehk veel kõige huvitavam ning laiem. Igatahes tekkis isu teda veel erinevates rollides näha! Jäi mulje nagu ta ka ise naudiks seda rolli ning oma detailide välja mängimist. Sest nii tema ise kui ka tema rollitegelane on kindlasti "erilised"...

Hinnang: 3+ (Selline keskmiselt hea tükk, mis väga palju mõtlemisainet ei andnud, kuid oma huvitava mängukohaga ning väga heade näitlejatega mõjus kahtlemata. Kindlasti oli suureks häireteguriks külmus. Sest teise vaatuse ajal hakkas nii külm, et paratamatult avastasin end mõttelt, et lõppeks see juba, et saaks autosse sooja. Ning selline ju paratamatult võtab teatrilt ära midagi olulist... Kuid tõesti, heade näitlejate esituses tõuseb ka keskpärane tekst vähemal natuke üle keskpärasuse.)
----
Lisatud nädal hiljem, ehk 27.06.09:
Üks mõte, mis on jäänud kummitama sellest etendusest - see kuidas Volkonski oma lõpu-monoloogis ütleb nii üdini kurvalt, et oleks tahtnud lihtsalt oma last "vaadata"... ehk see kuidas ta ei tahtnud temast mingit uut imearsti või midagi "imelist". Piisavalt "imeline" oleks lihtsalt olnud see, et on laps... "oma laps". See kuidas Volkonski seda rääkis.... see tekitab veel tänagi külmavärinaid...

Tekst lavastuse kodulehelt:

Imearst

Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku Brian Frieli näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste.

Autor Brian Friel
Tõlkija Krista Kaer
Lavastaja Priit Pedajas (Eesti Draamateater)
Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater)

Osatäitjad: Külliki Saldre või Merle Jääger, Hannes Kaljujärv või Aivar Tommingas, Riho Kütsar või Peeter Volkonski

Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku näitemäng koosneb neljast monoloogist: mööda külasid ringi rändav imearst, tema naine ja tema mänedžer jutustavad meile oma elu pöördelise tähtsusega sündmustest. Sündmused ise on sageli korduvad, erinev on viis, millistena jutustajad neid mäletavad ja edasi räägivad. Imearst Frankil on loodusest antud võime inimesi ravida, anda neile usku, lootust ja armastust. Paraku ei ilmuta see võime end iga päev. Kehvade päevade pettumus ja purunenud lootused imelisele tervenemisele puudutavad nii haiget kui ravijat, aga ka nende lähedasi. Kuidas ravida ravijat ennast? See on näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste. Lavastaja Priit Pedajasele on see juba õige mitmes, Vanemuisele alles esmakordne kokkupuude Frieli loominguga.

Kammerlikud suveõhtud Tammistul annavad võimaluse eri õhtutel nautida kaht erinevat näitlejakoosseisu:12., 16., 18., 19. ja 20. juunil Külliki Saldre, Peeter Volkonski, Hannes Kaljujärv 17. juunil Merle Jääger, Peeter Volkonski, Hannes Kaljujärv 21. juunil Külliki Saldre, Riho Kütsar, Hannes Kaljujärv 25., 26., 27. ja 28. juunil Merle Jääger, Riho Kütsar, Aivar Tommingas

Esietendus 12. juunil Tartumaal Tammistu küün-kontserdisaalis.

Etenduse kestvus 2:50