Aiapidu - MTÜ Kell kümme

Roman Baskini lavastatud Ayckbourn-i draamakomöödia oli minu jaoks eriline väga mitmest aspektist. Konkreetsuse mõttes toon need (peamiselt) positiivsed emotsioonid siin loeteluna välja. Ühtlasi rõhutades, et järjekorral pole muud olulisust kui see, et selles järjekorras need mulle meenuvad:

- Ometi jälle meeldib mulle Roman Baskini lavastus! Viimati oli see vist "Südamete murdumise maja"... Kuid "Täiskuu", "Augustikuu teemaja", "Lärmab ja veiderdab" ning isegi mingis mõttes "Vihurimäe"... on ridamisi olnud sellised, millega ma otseselt ei haakunud. Nüüd siis lõpuks ometi! Loodetavasti algab sellest uus "ajajärk" :)

- Etenduse esmane erilisus on see, et see toimub samaaegselt kahes kohas korraga - õues aias ning majas söögitoas. Minul õnnestus seda vaadata majas, justkui kutsutuna sellele lõunale, ehk peaaegu "laua ääres" :) Olen kuulnud jutte, et õues oli etendus koomiline, isegi midagi jandilikku. Seetõttu usun, et ma seda versiooni vist näha ei tahagi. Eriti kui arvestada ka sellega, et milliseid "sutsakaid" näitlejad õuest majja tegid. Nende tunne, olme ning teemad ei haakunud kuidagi üldse sellega, mis toas toimus. Ehk siis need olid nagu kuidagi "vägisi" sinna tuppa pandud. Ühes kohas isegi Liina Vahtriku tegelane kehitas õlgu, sest ta ei saanud ka aru, et mis toimub...

- Kuid see, mis toimus majas, see polnudki üldse komöödia. Ja sellepärast ehk mulle see meeldiski. Teemad olid üksteise järel tõsised ning võiks öelda, et sügavalt kurvad. Sellepärast puges see lugu isegi natuke hinge.

- Kaks peamist teemat, mis minu jaoks kuua aga tagasi nähtud lavastusest meelde on jäänud on esiteks pereema kurbus ja võiks öelda isegi et "needus". Ta on abielus mehega, kelle armastus on kahtlase väärtusega. Nimelt petab too üsna valusalt naist tema silme all ning pikalt ja pidevalt. Sellest needusest vabanemiseks pole muud teed kui lahkuda mõisast ning jätta see mees. Konks on selles, et mees on poliitik õigemini teda palutakse kandideerima... ning neil on ka tütar ja suur majapidamine, ehk kõik polegi nii lihtne. Eriti kuna see kuidagi lapsik mees, kes ise ka, oma positsioonist hoolimata, ei tea mis ta tegelikult elult tahab. Justkui mehe teatud iseloomuomaduste kokkukogutud pakett - lõbujanuline, kuidagi laisk ning napsulembeline, iga seeliku järel jooksev, võibolla isegi keskeakriisi põdev ebameeldiv tüüp. Kes ühel hetkel tahab oma naiselt uut võimalust ning tolle tähelepanu ning järgmisel hetkel jookseb juba napsusena ringi, küllatulnud Prantsuse näitlejanna sabas.

Teiseks olulisemaks teemaks tõusis minu jaoks armukolmnurk. Ehk peretütar ning temasse salamisi sissevõetud "naabripoiss". Naabripoiss aga on tüdruku jaoks kuidagi tühine ja igav. Teda paelub hoopis külla saabunud isa sõber. Ehk poliitik, kes tema isa kandideerima on tulnud paluma. Mees saadab välja mingeid võnkeid (väga hästi mängitud Hendrik Toompere poolt), pisikeste komplimentide ning mingi perversse huvi näol tüdruku vastu. Ja tüdruk omalt poolt alustab võrgutusmängu. Siinjuures on oluline ära märkida, et tütarlaps on võimujanuline noorpoliitik ning oma kooliski vist mingi aktivist. See nende kassi-hiire või ma ei oskagi öelda, mis mäng ning need tagamaad, miks üks või teine seda tegi oli minu jaoks päris huvitav mõtlemismäng. Sest lavastus jätab õnneks selle iga vaataja enda otsustada ning üles korjata. Minu jaoks olid need kaks teemat täiesti piisavad, et kogu see muu tramburai selle aiapeo ümber ja jooksul siduda huvitavaks looks.

- Eriline on ta ka kahtlemata selle näitlejatenimistu pärast! Wow!!! Kogu see tähtede paraad - milline luksus publikule! Ühelt pool ka vinge näha sellist kooslust, teisalt näitlejaid, ked eriti tihti ei näegi. Nende hulgas oma siinse tööga särasid eriti eredalt kaks näitlejat - Liina Vahtrik ja Hendrik Toompere (on ta nüüd sen või ikka jr? mõnes kohas kasutatakse ikka vana tiitlit, aga selle lavastuse ühenduses on teda seenioriks nimetatud). Vahtriku kurb ning sügav karakter on ilmselt justkui maiuspala ühele naisnäitlejale. Kuid seda sügavust ka vaatajale pakkuda, see on ainult meistrite võimuses ning Vahtrik seda kahtlemata ka on. Ma tundsin tema valu ja tema muret tuleviku pärast. Ma kujutasin ette, mida tähendas tema tegelase jaoks vaadata seda maali iga päev seal seinal tuletamas meelde, millises needuses ta on. Seda tunnet, et kui enam miski enam ei aita mehega, siis tõesti parem on ta oma elust lihtsalt välja lülitada... Ja Toompere kibestunud mehenäss, keda on julmalt petetud... võibolla oleks ta ise see kandidaat praegu kui poleks olnud üht intsidenti tema minevikus. Ning kas see oli mingis mõttes proov kättemaksta kadeduses nüüd sellele praegusele "kandidaadile", lähenedes tema tütrele... kuid kuna vanamehel silmad kilasid hoopis küllatulnud näitlejanna sabas, siis haiget tegi ta rohkem hoopis jällegi pereemale. Kusjuures see pinge, mis tekkis vestluses ema ning tema tütrega mingit kahtlast armumängu mängiva, võiks öelda isegi pervertliku mehe vahel - see oli üks suveteatri pärle. Kõik need tunded nii ühelt kui teiselt poolt. Ei saanud ju täpselt aru, et mis mängu see Toompere tegelane ikkagi mängib. Tahab ta seda tütart või mitte või tahab ta hoopis tema ema või tõesti lihtsalt kadedusest mingit kummalist kättemaksu? Või hoopis lunastust iseenda jaoks, viies mängu nii kaugele kui võimalik ning siis näidata üles "iseloomu"... see küsimus paelub ja kui sellised rõhud joonistuvad välja tükist, siis see ongi see, mis minu jaoks ühele teatritükile au teeb! Ehk minu mõtted hakkavad jooksma nende tegelaste sisemisi tundemaastikke mööda...

- Kui rääkida teistest näitlejatest, siis pean tunnistama, et mind üllatas Raivo Rüütel. Ta ei tohiks osaleda ainult nendes üheplaanilistes komöödiates. Temasse on tekkinud ka see mingi sügavam kurbusenoot, mis andis igatahes tema siinsele "petetud mehe" karakterile väga tugeva tooni. Ta oli justkui mingisse lõksu jäänud loom. Ta ju armastas oma naist, kuid ühtlasi austas oma sõpra. Ja olla seal vahel ning üritada kuidagi lepitust leida nii selle olukorraga kui ka iseendaga selles. Ta ei tahtnud ju ka ilmselt oma naist kaotada... mul on kahju, et nii tema kui tema naist mänginud Harriet Toompere lahkusid "õue mängima"... see asi jäi kuidagi lõppude lõpuks poolikuks, kuid sellest oleks vabalt võinud saada kolmas huvitav liin näitemängu. Ka Harriet Toompere oli hea oma pisitillukeses "majarollis", kuid ta on viimasel ajal alati hea... Siin ta väga karakterit luua ei jõua, kuid siiski on hea teda kasvõi vilksamisi näha :) Teiseks üllatajaks oli Roman Baskin. Kummaline karakter, ühtlasi kuidagi jõuline, kuid samas ju tegelikult nõrk mees. Nii mõneski mõttes stereotüüp, kuid Baskin paneb oma nõksud karakterile juurde ja see tuleb lausa meisterlik välja. Tema üles-alla meeleolu on loomulik ja isegi tema olemus mängib rollile sobivalt kaasa (see vist häiris mind tema Täiskuu Normanis kõige rohkem - ta lihtsal ei olnud "Norman"). Ülle Kaljuste bravuusikas primadonna on samuti ilmselt rohkem õuemängudes osaline ja kuigi Ülle on üks mu lemmiknäitlejaid, siis tema karakteri lahkumisest õue oli mul pigev vist heameel :) Tema autojuhti mänginud Carmen Mikiver oli aga just selline tõsine ja närviline tegelane, kes oleks sellesse olustikku sobinud, kuid võibolla oleks see tasakaalust ikkagi terviku ära ajanud ning seega oli see balanss niimoodi hea. Kõik need väiksed majast läbilippamised olid siiski kuidagi tobedad. Ja siis veel see täiesti sobimatu "Sina oledki tema isa" stiilis väike lõiguke Eespäev-Smeljanski-Närep-i vahel oli täiesti üleliigne. Kuigi Kaili Närep-i karakter sobis sinna majja küll hästi, justkui toomaks sellist kergemat vastukaalu ning ägedalt rõõmsameelset päikest majja :)

- Eraldi tahaks kirjutada kahest lavaka näitlejast, ehk siis Marta Laan ja Hendrik Toompere jr. Tegemist on kindlasti oma kursuse tippu kuuluvate tulevikulootustega Eesti teatris. Kuid nende proffide staaride kõrval oli minu jaoks kummaline, et Marta Laan mõjus natuke toore näitlejana. Ometi oma kursusega koos tehtud tükkides on ta alati säranud just kõige eredamalt. Võibolla see aukartus on võtnud julguse, sest just mingi julgus tema kursusetöödes on mind võlunud? Või paistavad need traagelniidid lihtsalt valmisnäitlejate kõrval paremini silma? Kuigi tegemist on siiski täiesti piisavalt hea rolliga, et see lavastust karvavõrdki ei riku. Mingitel võrgutushetkedel oli isegi näha seda tema "tegelikku talenti". Samas oli noor Toompere justkui parem kui kunagi varem! See kummaline olukord, kus ta oma päriselu isa vaatab sehkendamas oma päriselu kursakaaslasega... see ei oleks tohtinud üldse mõjuda seda teatrit vaadates. Sest tegemist on ju teatri ja karakteritega... kuid ma ei võinud oma mõttejooksule midagi parata... (võibolla mõjutas sellele mõtlemist ka see, et nägin kui isa poeg autoga koos saabusid mõisaalale... noorem tõstis tõkke just autolt eest sellel ajal kui ma autost prillidel järel käisin...) Kuid ma nautisin ka Toompere jr. sellist tagasihoidlilkku ning justkui ümber palava pubru käimist ümber oma "armastuse"... See mõjust ühtlasi koomiliselt sooja ning armsana kui ka ehedalt elulisena.

- Etteaimatavus on Roman Baskini lavastustega kummaline - ma mõtlen näiteks seda, et kui Täiskuus oli see diivan seal niimoodi laval, siis ma olin kindel, et mingil hetkel ta sinna lamama ise läheb. Samuti siin oli selliseid pisikesi nüansse, nagu näiteks siis kui Epp Eespäev paneb toidukandiku toolile... ma sosisatasin kohe K-le, et pane tähele Baskin tuleb ja istub sellele peale... Ei teagi kas see on positiivne või negatiivne... omamoodi ju tekib hea tunne, et oioioi kui tark ma olen, et selliseid asju ette oskan aimata, kuid teisalt etteaimatavus pole ju ikkagi lavastuslikus mõttes positiivne. Noh, igatahes ei võtnud see seekord seda meeldivust vähemaks. Ja kui Allik pidas Baskini "Augustikuu teemaja" mingis mõttes täiuslikuks suvelavastuseks... siis mina pigema annaks sama tiitli hoopis "Aiapeole" :) Ja ma usun, et kes otsib tükist midagi muud, ehk võibolla ka rohkem koomikat... see ilmselt saab seda seal õues mängitud tükist, aga seda ma täpselt ei tea. Sest lugedes inimeste arvamusi õues toimunud tüki kohta, siis tundub, et tegemist oleks justkui kahe täiesti eri rütmis kulgeva tükiga.

Hinnang: 4 (mina soovitaksin seda majas see küll väga vaadata! Loomulikult juhul kui neil õnnestub kogu kamp näitlejaid kokku ajada ka järgmisel suvel. Nii Vahtriku kui ka Toompere rollid on väga tugevad ja seda mitte ainult "suveteatri" kontekstis. Natuke isegi üllatavaid pöördeid pakkuv draamakomöödias on õige annus nii üht kui teist, ehk siis nii tõsiselt mõtlemapanevat draamat kui ka kergelt muigele ajavat mahedat ja mõnusat huumorit. Siiski mingis mõttes isegi draama kasuks... ja see on hea! Unustasin kiidusõnad saata teele ka kunstnik Ann Lumistele. Mulle meeldis nii see koht kui ka kõik kunstilised valikud olid sobivad ning kõik tundus väga ehe. Miinuse poolele ehk see liigne õuepoolse tegevuse sekkumine tuppa... see kaldus vahepeal ka sinna lahtrisse, et "mis see siis oli?" Aga noh, niimoodi sai ikkagi aimu, et õues samal ajal toimub ka midagi. See lõpukummarduste jooksmine tegi näitlejatele endile niimoodi nalja, et endal oli ka muhe sealt tõsiste mõtete seast mõisast lahkuda. Väga hea ning kammerlik tundus kogu näitemäng. Pean tunnistama, et Ayckbourn-i annab teha hästi küll. Baskin ilmselt on jõudnud tema "hingele" lähedale...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

AIAPIDU

SUVEKOMÖÖDIA

OHTU MÕISAS

Autor Alan Ayckbourn

Lavastaja Roman Baskin

Kunstnik Ann Lumiste

Mängivad

Carmen Mikiver

Ülle Kaljuste

Epp Eespäev

Harriet Toompere

Liina Vahtrik

Pirjo Levandi

Marta Laan

Kaili Närep

Hendrik Toompere sen.

HendrikToompere jun.

Raivo Rüütel

Roman Baskin

Mihkel Smeljanski

Eduard Salmistu

Kes meist ei oleks tahtnud viibida samal ajal erinevates kohtades. Tõsi, tundub kuidagi raskesti teostatav. Kas olete mõnel aiapeol või ka lihtsalt mõnel suveõhtul, kui seltskond on maja ja aia vahele laiali pudenenud, istunud näiteks aias ja mõelnud, mis küll vöiks praegu toimuda majas või köögis või tagatubades või siis jäänud suhtlema majja ja mõtisklenud, mis trall võiks käia praegu aias?! Kas tuleb tuttav ette?

Inglise komöödiakuningas A. Ayckbourn on selle võimaluse rahuldamise eest hoolitsenud ja 6. augustil OHTU mõisas esietenduv lavastus „AIAPIDU“ võimaldab publikul vaadata etendust kas MAJAST või AIAST. Niisiis toimub paralleelselt kaks etendust ühest ja sellestsamast aiapeost. Tegelased liiguvad oma suhterägastikes õhtu jooksul korduvalt maja ja aia vahet ja sel õhtul aeda pileti ostnud publik näeb omaette lugu aias toimuvast ja majja sattunud publik siis vastavalt seda, mis toimub siseruumides. Otse loomulikult on võimalus tulla ühel ilusal õhtul uuesti ja vaadata lavastust sealt paigast, mis eelmisel korral saladuseks jäi. Niisiis abielu ja armastuse keerdkäigud poliitikasse pürgiva mehe korraldatud aiapeol; külaliste kogunedes võtab pidu järjest ägedamaid ja kummalisemaid pöördeid.

xxx

„Jälle Ayckbourn!“ õhkavad paljud. Tõsi see on. See on mees, kelle näidendid „Täiskuu“ ja „Intiimsed tehingud“ on juba MTÜ Kell Kümme repertuaaris. Juba mitmendat aastat. Ja mis siis sellest. Tegemist on ühe maailmas enim mängitud komöödiakirjanikuga, ühe väga vaimuka, Inglise teatritraditsioonis kirjutava, absoluutset elukuulmist omava Suurmeistriga - ühesõnaga sir Alan Ayckbourniga.Ja jälle suudab ta olla originaalne. Tema järjekordse näidendi „AIAPIDU“ lavastamise teeb seekord eriti põnevaks asjaolu, et loo tegevus kulgeb kahe erineva publiku silme all. Nagu tutvustuses juba märgitud, saab seda mitmekordselt sõlme läinud perede elu jälgida kas mõisahoones või mõisa pargis. Väga palju tegelasi, väga keerulised suhted ja väga rasked lahendused ja väga palju äratundmist, kui mitte endi, siis naabrite osas kindlasti. Nii et kohtumiseni Ohtu mõisas!

Publikul on võimalus seda pidu vaadata kas MAJAST või AIAST

Esietendus 6. augustil 2009 Ohtu mõisas