Augustikuu teemaja - MTÜ Kell kümme

Marko Matvere on üks neid nimesid Eesti teatris, kes alati mu "huvi" mistahes tüki vastu äratab. Võibolla on see sellepärast, et ma ei mäleta temalt ühtki kehva rolli. Jah, on olnud tükke mis pole just kõige paremad või siis vastasnäitlejad, kes on rikkunud lavastuse üldpilti või siis lavastajad, kes ei ole suutnud luua piisavalt tugevat tükki tema ümber, kuid Marko ise on alati üle keskmise. Vähaemalt minu jaoks ja vähemalt nendes tükkides, mida minul on õnnestunud näha. Seda ka seekord, Marlon Brando poolt kuulsaks mängitud Sakini rollis. Matvere rääkimisstiilis on isegi natuke Brandolikkust sees kuid samas roll on ikka tema enda oma. Võibolla on see austusavaldus võibolla lihtsalt selle taseme näitlejate rolliülesehitus on sarnane. Huvitav oleks teada, kas Marko on näinud Brando-t selles rollis või mitte. Mina vaatasin filmi umbes 10 aastat tagasi TNT-kanalilt. Ja meeles ongi vaid Brando laisalt logelemas jaapanlaste keskel ning see tema rääkimismaneer.

Roman Baskin on leidnud ideaalse koha teatritegemiseks - Varbusel asuva Eesti Maanteemuuseum -i ehk endise hobupostijaama hoovi. Sinna "ehitatud" Okinawa saare külakene oli kuidagi armas ja ilus. Tegelikult kui mõtlema hakata, siis koht ise andis juba kunstnikule väga palju kätte, mõned deokratsioonid ka ning töö oli täiuslik!

Ja vastupidiselt suuremale osale inimestest, lõpebki mu positiivne kriitika siinkohal ära. Lavastaja Baskin ei kuulu mu lemmikute lavastajate hulka (kuigi vaatan alati tema lavastusi "puhta lehena", ehk eelarvamustevabalt ja lasen oma arvamusel uuesti ja uuesti tekkida - näiteks "majas sees" nähtud "Aiapidu" oli päris hea, aga sellest täpsemalt järgmistes blogipostitustes). Samas ma ei oska tema lavastustele lavastustehnilisest seisukohast midagi ette heita. Pigem on tegu tema valikute mittesobivuses minu mõttemaailma või nägemusega. Või siis rõhutab ta asju, mis ei jõua mulle kohale või need ei puuduta mind nii. Ma ei ole sellest veel täpselt aru saanud. Näiteks tema lavastatud "Täiskuu 2" ei meeldinud mulle samuti, kuigi paljudele meeldib (kuid kunagine "Norman Vallutaja" Jüri Krjukoviga peaosas meeldib küll). Ja nüüd siis see "Augustikuu teemaja"... milleks see tükk, miks see mulle üldse korda peaks minema? Naerutamise pärast? Katsun lahtimõtestada, miks ma olin üks vähestest, kes lõpuaplausi ajal püsti ei seisnud ning miks tõesti "oleksin" pidanud oma uuele kinnisideele "kõik tükid lõpuni ära vaadata" erandi tegema ja vaheajal koju ära sõitma...

Etendus algas ja ma olin täiesti elevil - Matvere, huvitavad näitlejad, kes varem pole näinud, Jaapani-teema, uus huvitav mängukoht, tundus et peaks naerda saama... Päris head eeldused ühele etendusele... Kui ma paar esimest nalja olin kätte saanud ja tuli kolmas ja neljas... sain aru, et naljad rändavad kõik ühes suunas - ehk siis kultuuride erinevuse teemal - aga ma olen seda ju ülikoolis õppinud ja oma ametis näen ning kuulen iga päev. Muie kadus vaikselt mu näolt... selge, see on jälle "selline" komöödia... (Kuigi mäletan, et ma vist kergelt korra ka teise vaatuse ajal millegi peale muigasin.) Aga jah, mäletan, et mulle kunagi lapsena, vanaema-vanaisaga maal külasse esinema tulnud truppide "selliseid naljatükke" meeldis vaadata küll. Need naerutasid nii rahvast kui ka mind. Nüüd rahvas naeris, mina aga tundsin piinlikkust või kaastunnet ehk siis hoopis muid tundeid kui "naerma ajamist". Ja faabulate ning sisukuse, leidlikkuse ja mõttesügavuste nautijana ning austajana (ka komöödias) ei leidnud ma siit "Augustikuu teemajast" midagi sellist. Jah, võiks ju tõmmata mõttelisi võrdlusi okupantide ja okupeeritavate seostega, mida meie oma Eestis oleme pidanud üle elama... aga need "naljad" oleksid ehk mõjunud tõesti "selles ajas" paremini ning puudutavamalt. Sellel ajal oleks saanud ühte ja sama nalja üht ja teistpidi rääkida ning iga kord oleks see lahe tundunud (meenuvad näiteks Priit Aimla humoreskid, mis "sellel ajal" olid nii peened, kuid tänases päevas üldsegi mitte). Samuti võib ehk parallele tõmmata ameeriklaste tegevusele lähis-idas. Ehk seeläbi üldisele Ameerika sõjakultuurile kui niisugusele... kui selline asi nagu "sõjakultuur" üldse olemas on :) Paraku olen ma viimasel ajal nii hea teatri, kirjanduse kui filmikunsti kui kõiksuguste muude meediumite ja miks ka mitte tipptasemel kontsertidega ära rikutud, et see kogu ettevõtmine seal ilusas ümbruses mõjus siiski natuke palaganina minu jaoks.

Ma olen viimastel aastatel näinud ja avastanud, et mulle võib ka amatöörteater meeldida (kuigi suurema osa elust olen kaljukindlalt arvanud, et seda on vahva teha-aga hirmukole ja piinlik vaadata), viidates näiteks eelmise aasta Ellunägude Rasputinile ja tänavusele Pro3-e Ontika mõisas etendunud Mtsenski maakonna leedi Macbethile. Ja need kaks on ju lausa hiilgavad õnnestumised, eriti võrreldes Augustikuu teemajaga. Kuigi mul on siiski tunne, et see polnudki otseselt nende harrastusnäitlejate süü vaid pigem lavastaja oma. Ma olen oma elus palju jaapanlastega kokku puutunud... ja tegelikult ma arvan et igaüks, kes jaapani turismigruppe näiteks linnas on jalutamas näinud, siis vastupidiselt Jaak Alliku kiidulaulule, see mida mina laval nägin, oli ikka üks eestlaste "grupp", kes üritas olla "midagi muud", aga välja kukkus nagu ikka, ehk üldse mitte jaapanlaste moodigi... Ja ometi oleks pisitillukeste vahenditega saanud seda kõike parandada... kui raske on näiteks silmadele teha "pilusilmne" meik või kasvõi hoida silmi kissis? Lihtsalt riietega ikka ei loo seda atmosfääri. Oli siiski üks, kes sellega hakkama sai ja tegi professionaalide kõrval nendega minu jaoks täiesti võrdse rolli... Geiša, keda mängis Mairi Jõgi. Kuigi kusagilt jäi silma, et tema polegi harrastusnäitleja vaid VKA näitlemise eriala lõpetanu. Aga tema mängu vaadates ma mõtlesin, et kas talle oli siis rohkem tähelepanu pööratud lavastaja ja kunstiku poolt, kuna tal on kesksem roll või siis tõesti oli tema keskendumine või pingestatus kuidagi parem kui teistel ning minu jaoks oli ta isegi selles mõttes nagu "avastus". Kui nüüd selle positiivse noodi juures jälle tagasi "kiitvale" lainele lainele keerata, siis minu meelest sobis ka Raivo Adlas oma rolli ideaalselt. Tema sellised kärkivad-karjuvad tegelased on justkui nagu päriselt, ehk täiesti usutavad. Kas see just "head näitlemisoskust" näitab on iseküsimus - tegemist on ju siiski väga kitsa rolliprismaga. Aga jah, siin oli ta HEA. Samuti ei pidanud pettuma Margus Grosnõi-s. Noor, luider, alguses aktiivne ja "võõras kohas vette visatud" USA sõduripoiss, kelle jaapanlased kiiresti, märkamatult ja kerge vaevaga panevad tegema seda, mida nemad tahavad. Kuigi lõpuks, kui ta juba oleks pidanud nautima seda "piirkonna kunni" staatust, siis see tasand tema mängust välja ei tulnudki. Ta oligi kogu aeg selline närviline ja liiga kiirete liigutustega (natuke üheplaaniline). Ehk selle Okinawal oleku mõju tema tegelases otseselt märgata ei olnud. Pisike detail ja võib tunduda, et ma nokin liiga väikse tera kallal, aga see oleks loonud minu jaoks mingi tasandite erinevuse ja andnud tükile huvitavama hingamise. Kuigi siiski tervikuna mulle meeldis tema närvitsemine, kui seda nüüd just "meeldimiseks" võibki nimetada.

Nüüd kus on varsti kuu aega möödunud tüki nägemisest, siis mis veel on meelde jäänud -

1) Matvere autoga kihutamine. Ma ei saanud aru, et miks see seal sees oli ja mõjus see ju tõeliselt hullu riskimisena. Ja ta tõesti pidurdas selle auto vaevalt enne kivimüüri... aga kuna mulle ei imponeeri sellised asjad, siis ometi jättis see mind külmaks ning mõjus odava populaarsuse saavutamise katsena (Helen Rekkori vette viskamine "Vihurimäes" oli kuidagi lahedam mõte Baskinil ja isegi see akna lõhkumine seal Alatskivil). Mäletan, et mõtlesin, et kui tekstilist sisu pole, et siis on vaja selliste nippidega mõjuda.

2) Torkas silma üks vene nimega mees nendest harrastusnäitlejatest, kes just otseselt selles rollis ei meeldinud, aga ma usun, et kui mõned lavastajad teda näeks või eriti filmirežissörid, siis tal oleks šansse saada häid karakterrolle. Tema kummaliselt lõbusameelne, kuidagi eriline olemine meenutas mulle natuke Urmas Kibuspuud. Mitte mängustiililt, vaid lihtsalt stiililt.

3) uhh, tegelikult meenub, et õhtu oli nii ilus ja tükk "oleks" võinud olla ka hea, aga ei olnud seda mitte. Ma tavaliselt viisakusest ikka tõusen seisma kui lõpus seistes aplodeeritakse, isegi kui asi just pole seda väärt. Aga kui asi on ikka "nii jama", siis ma lihtsalt ei suutnud. Ja ma olen ka juba nii vana, et meelekindlust olla aus enda ja teiste vastu piisab nii et jääb ülegi :) Samas tõesti mõtlesin, et Täiskuu meeldis ju ka paljudele... et sedagi peeti "heaks suvelavastuseks". Jaak Allik nimetas ju Augustikuu Teemaja isegi "Ideaalilähedaseks"... Noh, ma olen selgelt teisel arvamusel. Lausa vastupidisel. Vaadates sellel aastal nähtud tükkde nimekirja, siis nähtud 55 lavastuse hulgas on ta kindlasti selle viimase 5 hulgas. Kahjuks... Võibolla olid tõesti ootused ka liiga kõrgel? Tagant järele on ikka väga raske selgusele jõuda, milles oli viga. Eriti just selles valguses, et kõigile teistele tundub see tükk meeldivat (õnneks K ütles ka, et me võiks vaheajal koju minna.)

4) Tegelikult kui nüüd mõelda, siis tõesti, kui oli näinud esimese vaatuse, siis ega teises midagi uut ei tulnud... lõpp oli ju enamvähem teada...

5) Oleks oodanud rohkem seda kissis silmadega naeratavat jaapanlast, kes näkku naeratab, aga tegelikult teeb ikka seda mida ise tahab. Sellist jaapanlaslikku ullikese naeratamist tegi ainult Mairi Jõgi. Teised küll üritasid, aga see oli siiski midagi muud :) Ülepingutatud soov anda endast kõik ei mõju alati vajalikku pingena rollisoorituses. Sellel on suur vahe.

6) Maailmas on tükk ju võitnud kõik olulisemad suurimad auhinnad, mida mõni teatritükk võib saada. Lisaks kandideeris Marlon Brando kunagi selle sama materjalli põhjal tehtud filmiga Oscarile. Äkki oli viga hoopis tõlkes? Peaks vist selle filmi uuesti üle vaatama. Äkki see annab ka vihje, miks see Baskini versioon mulle ei meeldinud...mida ma ei näinud, mida kõik teised nägid? Lisaks on ju tegemist mingis mõttes tõsielulise kogemusega... ja seegi on tavaliselt "minu pärusmaa"...

Hinnang: 1+ (pluss on eelkõige Matverele ja Jõgile, aga ka harrastajatele, et neil jätkuks aega ja tahtmist ja eelkõige rõõmu iseendale tegeleda teatritegemisega. Kui ma oleks teadnud, mis mind ees ootab, oleksin selle vahele jätnud - pagana pikk sõit oli kah sinna ja veel pikem tagasi, sest see tükk ei lõppenud, ega lõppenud ja siis nad muudkui tulid uuesti ja uuesti kummardama kah, kuigi ainult vist esimtes ridades veel keegi plaksutas... küll ma olin vihane endale, et ei võtnud K pakkumist vastu ja läinud poolepealt minema. Lootsin ikka, et äkki tekib teises vaatuses uus hingamine... aga ei, sama jura sama teema ümber läks edasi. "Ainult" sama teema ümber. Ei mingeid erinevaid tasandeid või huvitavaid leide või mõtlemis- või arutamisainet kojusõiduks. Ehk siis kokkuvõttes ilmestab üks sõna täpselt mida ma arvan selle tüki kohta: JAMA. Sorry, ei tahtnud olla nii karm, aga nii ma arvan. Aga peab meeles pidama, et ma olen oma arvamusega "erand").

Tekst lavastuse kodulehelt:

Eesti Maanteemuuseumis

Varbuse hobupostijaama õuel
Autor: John Patrick

Lavastaja: Roman Baskin

Kunstnik: Ann Lumiste
Peaosas: MARKO MATVERE
Ameerika Armee on Maailmasõja võitjana saanud käsu juurutada ühes väikeses Jaapani külas demokraatiat ja läänelikku maailmavaadet . Üks peategelasi, Jaapani väikese mägiküla elanik Sakini - MARKO MATVERE kehastuses, tutvustab oma külarahva suhtumist ja arusaamu järgmiselt:

-Okinawa ajalugu vallutajate väärikast reast jutustab. Neljateistkümnendal sajandil meil au Hiina piraatidele alistuda. Kuueteistkümnendal sajandil Inglise misjonäridele. Kaheksateistkümnendal sajandil Jaapani sõjapealikele. Ja kahekümnendal sajandil Ameerika mereväele. Okinawal hästi vedanud. Kultuur siia toodud ... Ei vaja minna tooma. Palju õppinud. Kõige tähtsam: ülejäänud maailm Okinawa ei ole. Maailm tore vaheldusrikas. Näide. Okinawas ... ustel lukku pole. Halb komme, kui naabrit ei usalda. Ameerikas ... lukud ja võtmed suur tööstus. Järeldus? Halvad kombed, hea äri. Okinawas ... avalikus kümblusvannis palja daamiga päris sobib ennast pesta. Palja daami pilt kodus ... päris sobimatu. Ameerikas ... palja daami kuju pargis preemia saab. Aga paljas luust ja lihast daam pargis trahvi saab. Järeldus? Pornograafia geograafia küsimus. Okinawalased alati usinad valitsejaid kuulama. Sügav soov hõõrdumist vähendada. Õppida lihtne ei ole. Vahel valus. Aga valu inimese mõtlema paneb. Mõte inimese targaks teeb. Tarkus elu talutavaks teeb. Nii et ... Me väikese loo räägime, mis suurepärane näide, kuidas Okinawa heast tahtest demokraatia vastu võtab.

-Kui küsitakse, nagu tavaliselt ikka tehakse, et miks just see lugu, siis selle materjalivaliku suhtes on mul öelda vaid seda: kui üldse leidub dramaturgias, eriti veel komöödiakirjanduses autorit, kes vaataks maailma nii eluterve rõõmu ja soojusega , siis on see John Patrick, oma kummalise huumorimeele ja omanäolisust ja endaks jäämist väärtustavate eluhoiakutega.
nii arvab lavastaja Roman Baskin

Etenduse trailer: