Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Pro3

Ülle Lichtfeldt on ikka sellises vormis praegu, et vaata ja imesta! Roll rolli järel õnnestumised. Ja nüüd siis leedi Macbeth veel otsa... ei jõua lausa ära oodata, millal saab tema "Kui Harry kohtas Sallyt" näha. Kui nüüd ei hakka auhinnarahe tema suunda sadama, siis on küll kummaline.

Nimelt Ontika mõisas juhtus jälle üks teatriime. Ühes õhtus sulasid üheks ilus ilm, hea lavastus, huvitav mängukoht, ülimalt head näitlejad ja põnevad rollid ning mis kõige olulisem - kirglik ning kütkestav lugu! Kindlasti selle suve üks kolmest kõige õnnestunumast lavastusest (ja ühes neist teistest kahest oli samuti Lichtfeldt peaosaliste seas...).

Kui tegemist poleks õuelavastusega ja kui poleks olnud suvi, siis ei oleks saanud aru, et see on "suvelavastus". Nii kõrge kunstiline tase ja huvitavad leiud... ja mis kõige imelisem - amatööride osalusel! Harva kui mulle amatööride või nende osalemisel tükid meeldivad (kuigi eelmine aasta oli ka üks suur õnnestumine - Rasputin... kusjuures kummaline, aga ka seal oli Lichtfeldt ühes rollis... hakkab juba vaikselt tunduma kummaline... tal on ilmselt kuldsed käed - muudab kõik oma osalusega tükid heaks :) Noh, tegelikult ei saa kõik loorberid kah ainult talle jagada. Korraliku lavastuseta läheks lugu kaduma ning näitlejadki ei saaks oma rolle korralikult teha. "Mtsenski maakonna leedi Macbeth"-i lavastaja Eili Neuhaus ütles kusagil intervjuus, et see lavastus on tal juba aastaid meeles mõlkunud. Ja ei saa muud kui imestada - rahvasuul on ikka õigus olnud - kaua tehtud kaunikene. Kogu lavastuse kompositsioon ning osadeks jaotatus - alates inglikoorist, abielust, armukesest ja uuest abielust, külarahvaga suhtlemisest, väikse poisi pärandusest kuni mängukoha vahetuse, teravatel kividel paljajalu kõndimise ning väljapeal jooksmiseni välja - Neuhaus on tõesti pannud mitu rauda ühes etenduses korraga tulle ning see muutis selle tüki nii mitmetasandiliseks ja elavaks. Justkui oleks tegemist debüütlavastusega, kus nii palju huvitavaid ideid mängu tuuakse. Ma sain kohe esimestest stseenidest aru, et mis sellest, et Macbeth ja kerged eelarvamused sellega seoses... kuid see asi saab vinge olema! Ja saigi!

Muidugi vähem oluline kui õnnestumised tehnilistel ehk lavastuslikes punktides, pole ju ka õnnestunud dramatiseering. Juba üle-eelmisel sajandil, Vene kirjaniku Nikolai Leskovi poolt kirjutatud loo (mis muideks on ilmunud ka eestikeelses tõlkes raamatuna), muutis vägagi teatrikõlbulikuks Urmas Lennuk. Dialoog ning tere lugu ja eriti see mitmekihilisus - suhete, surmade ning eri seisuste vahel. Rõhutamaks seda kõike ka kaks korrust esimesel laval ja kaks erinevat lava kogu etenduses.



Lisaks Üllele on veel üks teine näitleja, kes samuti väärib loorbereid - Ines Aru. Kui võimas ta häälematerjal ikka on! Milline kohalolek, milline vaimustav roll! Avastasin end keset etendust ootamast, et millal ta jälle oma inglikestega tuleb... Ma lihtsalt suu ammuli passisin ja imetlesin iga tema laval veedetud sekundit, liigutust või miimikat. Tema puhul võib küll rääkida ühest Eesti teatri suurnimest! See on ikka fenomenaalne mida ta ka Mtsenki Macbethis teeb. Samaaegselt annab ta ka niivajaliku humoorika varjundi oma järjekordse tulemisega surnute riigist elavate hulka, kuid ühtlasi ka ülimalt kurva tooni mures emana, oma tütre moraalituse ning vägivaldsete otsuste pärast. Oli ka hetki, kus ta lausa plikalikult kavalalt muigas oma kuulsat Ines Aru muiet. Kuid kõige vingem tema juures on kõigest hoolimata tema hääl!

Kristjan Sarv on liikumas õiges suunas. Pärast teatrikooli lõpetamist ei suutnud ma üldse tema rolle vaadata, kuid nüüd juma õige mitmendat rolli teeb ta mingi erilise hoo ning vajaliku teravusega, mis temas kui näitlejas on maha keeratud - ta lihtsalt mõjub kuidagi lodevana oma tekstiedastamises. Justkui mõni hambaal, kes laiama on lavale tulnud :) Kuid nüüd on vaikselt see külg temast kadumas ja tema karatereid võib võtta realistlikena. Selles tükis on temas nagu mingi elekter sees. Üks aasta meeldejäävamaid stseene on see kui ta ühe käega Ülle suudluseks üles tõstab. See kirg ning pinge, mis mõlema silmades ja tegelikult kogu keres on sellel hetkel... see on näitlemise tippklass. See on näitlejana enda ohverdamine rollile ning kaugeltki mitte kõikide näitlejate jaoks jõukohane.

Indrek Saar osaleb lausa kaksikrollis ning need on täiesti eristatavad teineteisest. Ta võiks rohkem selle poliitika ajamise asemel laval olla. Temagi tundub säravat viimasel ajal kõikides oma rollides (esimesena meenuvad jälle see Ellunägude Rasputin ja ka Kuressaare Linnateatri Reigi õpetajas tehtud kohtuniku roll.) Ja head on kahtlemata ka Peeter Jakobi ning Marin Mägi, kuid nende rollid jäävad siiski suurema tähelepanuta, kuna Ülle, Ines, Kristjan ja Indrek teevad täiesti arvestatavad rollid kogu aasta parimate seas. Nii palju siiski jääb pikemaks meelde, näiteks see koht kus Jakobi inglitega liitub - tema bravuurikaim stseen -purjutamine - see mind natuke ärritas, aga ma ei saanudki aru, et kas ärritas see tegelane või see kuidas Jakobi seda mängis. Marin Mägi dialoog Kristjan Sarvega on koomiline ning taaskord saab kinnitust, et Mägi on kahtlemata üks parimaid noori naisnäitlejaid hetkel teatrites. Tema tekstis oli mingi lahe lause, mida ma kramplikult üritasin meeles pidada, aga nüüd - kuu aega hiljem pärast vaatamist, see ikkagi mul enam meeles ei ole...

Mõnusalt autoritruudusele kaasaaitavalt venelikkust sisse toovad harrastusnäitlejad on usutavad ja mingis mõttes nostalgilised - nende sabistamine rakmetega või miks ka mitte balalaikamäng muudab selle tõesti justkui vene mõisaks. Mõnus, et ka lauluvalik oli selline tuttavamate vene laulude hulgast - ehk siis vana hea "kammallii di kamallaa di kammallii di kammallaaa"... vüi kuidas see nüüd läkski :) Kahju et etendusel ei olnud kavalehte... oleks saanud nendega rohkem tuttavaks. Eraldi peab ära mainima ka Ines Aru sabas liikuva "inglite koori". Vene nunnud baabad ilusates koorikostüümides - no nagu täpp i peal!

Kellel jäi see tükk teatrisuvest nägemata, siis peab lootma, et järgmisel aastal ka mängitakse, sest see on tõesti nägemist väärt! Lugu ise lühidalt ongi vene võtmes Macbeth-i lugu, kuid neid pisikesi naudingulisi komponente on seal nii hulgaliselt. Lisaks sisuliselt elulised taasavastused, nagu näiteks see naiste käitumismudel - et ise ajavad enda juurest ära, samas kui tegelikult tahavad hirmsasti, et see äraaetav ei läheks kuhugi.... jällegi üks tippstseene sellest lavastusest. Ja mitmes kohas ju ärritas ning ajas tuka turri mõni vana aja inimeste rumalus - näiteks see lapsesaamise uskumus - et piisab vaid jumala palvetamisest, et naine rasedaks jääks, jms. Tõesti tükis on piisavalt palju avastamist ka veel teiseks vaatamiseks...

Hinnang: 4+ (peaaegu 5-... õige natukene vajus minu jaoks lõpp ära. Võibolla selle kohavahetusega tekkis pingelangus ja ühtlasi liikus sellest kohast edasi lugu oma paratamatu Macbeth-i lõpuni, mitte et selles midagi valesti või pahasti oleks, lihtsalt kadus see fookus karakteritel kuidagi ära, liigseks sagimiseks läks muidu nii konkreetselt voolavas lavastuses ja loos. Võibolla ei sobi mulle ka seistes teatrivaatamine... ei oskagi täpselt sõrme ühele asjale suunata. Aga kogu etendus on ikka selline pärl, et sellepärast tasus see pikk sõit Tallinast Ida-Virumaale end kuhjaga ära! Lavastaja, näitlejad, kunstnik ning dramaturg ja muidugi kõik osalejad, kes selle lavastuse sünnile kaasa aitasid - kõigile sügavad tänukummardused! Sellist suveteatrit just vaja ongi - kõrgetasemeline igas väikseimaski nüansis!)

Tekst lavastuse kodulehelt:
MTÜ PRO 3 esitab – "Mtsenski maakonna leedi Macbeth"
Autor: Nikolai Leskov
Lavastaja: Eili Neuhaus
Dramatiseering: Urmas Lennuk
Kunstnik: Reili Evart
Tõlkija: Friedrich Kõlli
Muusikaline kujundus: teater Tuuleveski Jõhvist, slaaviühingu Läte naiskoor Kundast
Mängivad: Ülle Lichtfeldt (Rakvere Teater), Ines Aru, Marin Mägi (Rakvere Teater), Indrek Saar, Peeter Jakobi, Kristjan Sarv, teater Tuuleveski, slaaviühingu Läte naiskoor

Kirglik lugu raasukesest õnnest ümbritsetuna eheda vene rahvusliku ilu ja ehtsusega. Lugu valikute vabadusest, võimalikkusest - enda sees ja enda ümber. Erakordne võimalus näha mängimas eesti ja vene näitlejaid üheskoos, ühes loos. Selle tulemusena avaldub unustatud tõsiasi - pole tähtsust rahvusel, nahavärvil, usulistel tõekspidamistel - tähtis on olla inimene. Tähtis on märgata inimest ja tähtis on jääda inimeseks.

Urmas Lennuki dramatiseeringu tegevus leiab aset Venemaal XIX sajandi keskpaigas. Lugu keskendub rikka kaupmehe naise - Katerina Izmailova - traagilisele armastusele. Võttes naiselt kõik peale tema armastuse, muutub armastus liiga suureks, et elavate ilma ära mahtuda. Siis tuleb oma armastusele elavate ilmas ruumi teha. Liiga suur armastus tapab.
Etendused Ontika mõisas, kestus: 2 h 15 min.


Etenduse trailer: