Onu Tomi onnike - NO99

Kui rääkida "Onu Tomi onnikese" tükiga seonduvast päris alguste algusest, siis esimeseks peaks vist mainima, et raamatut pole ma varem lugenud. Soomes elades oli see meil küll kohustuslikuks kirjanduseks, kuid mäletamata põhjust jäi see mul ikkagi lugemata (ju oli mingi asendusraamat, mille ma siis lugesin). Küll aga mäletan lapsepõlvest seda raamatut maal riiulis (samasuguse kaanega nagu see, mida etenduses ette loeti).

Mingil hetkel jõudis teadvusesse, et NO-teatri tänavuaastane suvetükk ongi just nimelt see, ilmselt neegritest ja orjakaubandusest ja töörassimisest rääkiv maailmaklassika. Olin esimesest hetkest elevil ning ootel - pidasin seda kogu suve põnevaimaks teatritükiks, ostsin pileti ka esikale esimestel päevadel, et ei peaks pärast kahetsema... Umbes sellel ajal tulid mingid jutud NO-teatri ees viljakasvatamisest, mida võib veebi kaudu jälgida - lahe - jälle midagi erilist - ootused kerisid veelgi rohkem üles... ei tea, kas sellel kõigel on mingit seost etendusega? NO-teatrist ei tea ju kunagi... Äkki hakkavad neegrid seda vilja lõikama tükis või midagi...

Kodulehele ilmunud reklaamtekst oli segane - Ei saanud sotti, kas oodata on midagi väga originaalset ja kreisit või klassikale truuks jäämist. Tundus, et kreisit, kuigi teatripoolne soovitus käis kusagilt läbi, et pole mõtet tormata raamatut lugema...


Igatahes kolisin suvel oma "Eesti-kodu" praktiliselt NO-teatri naabriks - hea lähedal käia, sest nagunii on plaanis kõik nende tükid ära vaadata... ja ega teisedki teatrid kaugele jää (ok, ausalt öeldes oli see ikka paljas juhus...mulle lihtsalt meeldib nii mõelda :))) Esietendusepäeval läksime ikkagi tsipa varem teele... mis siis sellest, et umbes 3 minutiga kohal olime. Esimene positiivne üllatus oli "kavaleht". Olen juba pikemat aega K-le rääkinud, et miks Eestis ei tehta selliseid raamatu-moodi kavalehti, nagu mujal maailmas. Ja "lõpuks ometi" on mu palvet kuulda võetud... "mõtete lugejad" (viides ka näiteks "Kes kardab Virginia Woolfi" etenduse näitlejatevalikule - Ohhhh kuidas ma lootsin, et Marthat hakkab mängima Marika Vaarik ja hiirekest Mirtel Pohla... ning meeste valikuga olen ka igati rahul - George-i rollis Hendrik Toompere jr ja tema "uus kooleeg" ning hiirekese mees - Sergo Vares - väga vinge "valik", aga eriti rõõmus olen ma Marika Vaariku üle. See on kahtlemat üks mu kõigi aegade lemmiknäidendeid ja Marika või Martha rollis imesid teha! Nüüd aga tagasi Onu Tomi onnikese juurde...) :) Kava oli mitmest kohast päris põnev ja lugemist väärt - kõige paremad veel need vähesed neegrinaljad... Eriti see konna ja neegri lugu :))) Aga tegelikult oli seal nii mõndagi veel - artikleid, koomikseid ja mida kõike...

Üks teemasid, mille peale pidime äärepealt ka kihla vedama oli see, et kas Risto Kübar võtab end jälle paljaks või mitte. K arvas, et võtab, mina ütlesin et mitte. Etterutates võib vist öelda, et mina oleksin selle kihlveo võitnud :) Sellega on ka see teema ehk tulevikuks ammendatud. Ei - ta ei võta igas rollis end pool või päris alasti :)

Saalis ootas meid vanade magamismattidega kaetud lava....ilmselt ei lähe (väljas, maja ees ja "Tasa, vili kasvab" -siltide taga) vilja korjamiseks. Heal juhul korjatakse "puuvilla", millega need magamismatid on täidetud... jällegi võib etterutates öelda, et mul oli jälle õigus :) Dämn, ma olen päris hea... või on siis tõesti etteaimatav seekord see alati nii etteaimamatu NO teater...

Aga täpselt nii palju mul seda selgeltnägemise-kunsti oligi... ma arvasin, et tükk saab olema täiega kreisi... ei saanud... tuli hoopis sõna otseses mõttes "raamatu teksti järgiv" lugu mustade orjade elust. Lugu on muidugi hea, isegi kurb. Tubli ning südamliku tööorja Onu Tomi lahkumisest oma heast kodust, kus oli hea peremees, tõelise orjapiiskuri piinamise alla... ja sealt edasi kuni "paratamatu lõpuni" välja. Lisaks veel mitmeid kurbi kõrvallugusid mustade õiguste puudumisest... eriti valus muidugi see, mis puudutab lapsi... ka need võeti neilt ära ning müüdi maha... Orjadel ju polnud mingit "vara"... "varal" endal pole ju "vara" - nagu seda sellel ajal võeti. Ka orjade lapsed kuulusid "peremeestele". Mõned valged olid muidugi ka "head" ja mõned mustad "pahad". Nagu see maailm meil on ikka... ka tänapäeval... miski pole päriselt must-valge.

Tükk kui selline, ma mõtlen just lavastuslikult, ei oleks pakkunud mulle küll mitte kui midagi, kui sellega koos poleks olnud seda kunstnikutööd. See andis lavastusele oma mõõtme, võiks öelda oma "erilisuse". See oli nagu vundamendiks ka pudikeelte rääkimisele... inimesed ju rääkisid erinevaid keeli ning kõik kõigist alati aru ei saanud. Selles suhtes oli ka vaataja hetketi mõne tegelasega samas olukorras ning sai otsustada käitumise põhjal, mida üks või teine tüüp räägib - see töötas lausa harukordelt hästi. Tulid meelde kunagised tummfilmid, kus kogu tegevus edastati lihtsalt liikumisega, vaid vahele näidati "teksti". "Ettelugeja" ja Onu Tom oligki siis see "vahetekst", sest nende jutt oli alati publikule mõistetav. Tomi "keel", kui nii võib öelda, oli kuulaja/vaatajaga sama... ehk neegrid, need oleme meie (siit võib teha omad filosoofilised järeldused - ehk kavalalt on sisse kodeeritud see, et vaataja on Tomiga ühel poolel... kõikide nende võõramaakeelsetega eri tasandil :)

Kuid jah, Semper on loonud oma kunstilise nägemusega ning andnud karakteritele nagu mingid värvid - mitte et näitlejad samuti neid värve ise ei oleks loonud, kunstnik lihtsalt on aidanud nö luua neid või siis rõhutada - milline sümbioos rolliloomiseks... Näitlejatest rääkides, siis kogu trupp oli väga hea. Mis mulle silma või õigemini kõrva torkas oli see, et oma "pudikeelt" rääkisid kõik justkui mingi "oma" aktsendiga. Näiteks Inga Salurand justkui midagi slaavipärast, Mirtel Pohla kuidagi jaapani keelega sarnast, Rasmus Kaljujärv -e "keeles" oleks justkui olnud itaalia keele mõjutusi. Ainult Maarika Vaarik pani puhast eestilikku "pudi"... Ei, tegelikult oli seal mitmeid varjundeid - eelkõige prantsuse, sest ka paljud mustad ju sellel ajal rääkisid prantsuse keelt... ja kõrgem klass samuti... jah, tema nii keel kui mäng oli kuidagi eriliselt tabav! Samuti on Mähar, alati kindel tase! Huvitav oli näha Eva Klemets-it mängimas üle pika aja ning natuke suuremas rollis. Viimati vist saingi teda näha eelmise aasta suvetükis "Ruja". Tema vallatu must pisike plika oli lahe ning tõeliselt temperamentne pisike neegritüdruk :) Samuti oli Risto Kübar hea oma naljaka, valgete juustega paruka ja hobusehammastega :) (see mask oli ikka tõeliselt naljakas). Rasmus Kaljujärve mask oli midagi sinna "loomariigi" suunda viitavat - tegelane ju ka tegelikult üks paras "siga"... Mirtel Pohla "tüdrukud" ka tabavad - kuidagi erinevad olid küll tema ja Klemetsi karakterid - kuigi nad on oma suuruselt üsna segaminiaetavad ja nägusid ju näha polnud. Inga Saluranna ja Sergo Varese rollid väga esile ei pääsenud, või igatahes praeguseks ei mäletagi midagi rohkemat kui seda Saluranna "aktsenti".

Selline "ettelugemine" kindlasti ärritab paljusid, kes ootavad "teatri" moodi teatrit ning jälestavad raamatust teksti ettelugemist lavalt. Kuid kas kunsti, ka teatrikunsti üks ülesandeid polegi mitte "heas mõttes" ärritada... Kui ärritas miskitpidi mingit närvi või tunnet või tundmust, siis võib tüki kordaläinuks lugeda(?)! Minule igatahes selline "jutustav" kuid ühtlasi ka mainstreamist kõrvalekalduv lahendus meeldis. Ja ma olen teatri suhtes üsna konservatiivse maitsega... Kuigi mõnes mõttes võiks ju ka öelda, et hoopis "konservatiivsusele" oligi selle ettelugemisega vint veel otsa keeratud...

Lõppu oli sisse toodud veel üks dimensioon, nimelt Neil Armstrong oma lauluga "What a wonderful world". Ehk paratamatult läksid mõtted sellele, milliseks lootuse kehastuseks võis see laul ja Armstrong ise mustade olukorras olla sellel ajal, kui Armstrong või ka teised mustad lauljad omal ajal kuulsa inimesena normaalset raha teenisid ning isegi mingit austust said - isegi "valged" austasid neid. Nad olid "peaaegu et inimesed"... kuigi võibolla võtsid ka sellel ajal suurem osa "valgeid" seda nii, et klounil võib lasta end lõbustada... ei tea. Minule on see laul alati meeldinud - selles on nagu mingit kevadet ja helgust...või justnimelt lootust. Selle laulu sõnum on justkui kontrastiks sellele julmusele, mis laval toimus, kuid samas mõjus see mulle ka kui Onu Tomi hinge peegel - just nii ilusa ja hea hingega see tegelane ju oligi (And I think to myself, what a wonderful world. The colors of a rainbow - so pretty in the sky, are also on the faces - of people going by. I see friends shaking hands, saying "How do you do!" They're really saying "I love you".... või kuidas need sõnad seal lähevadki täpselt...)

Hinnang: 4 (Millegipärast tuli mulle assotsiatsioon pulmadega - ehk ebausk, mida öeldakse on pruudil vaja altari ette astudes, et tulevane kooselu oleks igati õnnelik - "old, new, borrowed and blue", ehk siis "old" -video kasutamine NO-tükis, vanad madratsid lava põrandal ja vana hea Louis Armstrongi lugu; "new" - lavastus tervikuna ja võiks ka öelda, et lähenemine ning need maskid; "borrowed" - millegipärast meenus natuke "Kuningas Ubu" kunstiline lähenemine... justkui oleks sealt ideid "laenatud" ja viimasena "blue" - seda võib võtta kui "tunnet" mitte "värvi", ehk "kurbust", mis tükis sügaval sees oli. Igatahes on sellega ka nagu jälle mingi ajajärk NO-teatris läbi saanud...ehk "80ndad"... numbriks ju lavastusel sedapuhku "NO80"... ilmselt on algamas "abieluiga"... ja niimoodi on hea ja kindel seda "abielu" alustada, sest tükil olid "kõik tingimused täidetud" :) Igatahes soovitan eriti neile, kellel raamat lugemata! Aga muidugi ka kõigile teistele NO teatri omapära austajatele. Otseselt selle raamatu lugemise isu küll ei tekitanud - sisu nii "puudutav" ka ei olnud, kuid just nende maskide pärast oli siiski kogemus "eriline". Eraldi tasuks veel tähele panna Semperi "kostüüme" neegritele, mulattidele ning valgetele... see mulattide "mummudega" värk oli omakorda koomiline...Cool!!! Kokkuvõttes sinna suveteatrite TOP5- piirimaile...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Onu Tomi onnike
Beecher-Stowe / Ojasoo / Semper

"Onu Tomi onnike" on orjandusvastane romaan, mis pärast avaldamist 1852. aastal mõjutas tugevalt Ameerika Ühendriikide avalikku arvamust. Orjuse patud nähti nüüd läbi, tõsteti relvad hädamere vastu ning neegrite ahelad sõlmiti lahti. Lihtsast ja sentimentaalsest loost sai müüt, millest toitusid miljonid.

Tänasel päeval on müüt murenenud. Esiteks sai klaariks, et orjus ei kadunud tänu moraalsele revolutsioonile, vaid majanduslikule paratamatusele: masinad tegid paremini tööd kui neegrid. Teiseks ei ole kuhugi kadunud töö kaudu inimeste alandamine, rassism, töö ahistav loomus ja nii edasi. Ning kolmandaks sai juba 60ndatel selgeks, et Onu Tom ei olnud mitte vabadusvõitleja, vaid verevaene kompromisside otsija. Kuid enam ei aita palvetamine ning leppimisele kutsumine, nagu tegid Martin Luther King ja Onu Tom. Nüüd on vaja midagi enamat – midagi, mis ei lepi allumise, alandamise ja tööorjusega.

"Onu Tomi onnike" on traagiline lugu neegerorjast, kes müüakse julmadele peremeestele. Aeg-ajalt tärkab ka lootuskiir, mõni hea sõna, mõni hea peremees, enam-vähem okei töö, kuid siis lõpeb kõik – kõlab viimane silp sõnast "dollar" ning Onu Tom on taas maha müüdud. Uus amet, endised alandused.

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus toetub Harriet Beecher-Stowe'i samanimelisele romaanile. Osades Andres Mähar, Marika Vaarik, Eva Klemets (külalisena), Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Inga Salurand, Sergo Vares.

Esietendus 8. augustil 2009.
Etenduse pikkus umbes 2 tundi ja 45 minutit, üks vaheaeg.

NB! Lavastus ei ole mõeldud lastele!