Vana hea Vanapagana ja Kaval-Antsu lugu on saanud laste rõõmuks jälle uue tõlgenduse. Värvilise ja vahva lastetüki näol. Muidugi võiks küsida, et kas on jälle vaja uuest seda sama kui maailm on täis huvitavaid ja häid lugusid, mida oleks ehk põõnevam avastada. Kuid lastele ja miks ka mitte lastele täiskasvanute sees on ju ikka vaja ka neid vanu ja turvalisi asju. Ja eks iga tegija lähenemine on ikka nõksu või tunnetuse võrra erinev. Kasvõi kunstilise lahenduse poolest kui mitte sisulises mõttes. Nii ka Erki Aule lavastatud versioon Rakvere Teatris.
Minul õnnestus seda näha hoopis teatri gastrollil. Lisaks nooremale lapsele oli kaasas ka laste vanaema (keskmine laps magas sisse ja ei "viitsinud" hommikul ärgata, sest oli hilja magama läinud) ja isegi me kolmekesi võtsime seda tükki kõik erinevalt. Kummaline, aga kõige suurema elamuse tundus saavat "vanaema". Tema silmade sära kui ta hiljem imestusega rääkis Volli Käro kergejalgsusest, seda ei ole võimalik sõnadega edasi anda, seda pidi ise nägema :) Ja muidugi müts maha Volli ees, kes tõesti nagu poisike on oma "aadelliku" olemuse kõrvale visanud ning mõjub kui mõni karjapoiss :) Ka lapsele meeldis tükk ning ta elas sellesse kergelt sisse. Velvo Väli koll on vahvalt karvane ja piisavalt hirmuäratav, ent siiski heatahtlik. Naljakas pikkusevahe oli neil omavahel, eks muidugi rõhutatult. Seda hirmsam Vanapagan oli :)
Kaval-Ants oli laisk nagu ikka, üritades Vanapagana rahapada enda taskutesse külveldada. Nii palju pidi ta siiski vaeva nägema, et oma nutikaid plaane punuda, sest paja ligi ta kergelt ise ei pääsenud - Vanapagan oli pidevalt ise platsis. Samuti oli vaesel vennikesel sarvelise jaoks töötamisel vaja mõelda välja mooduseid, kuidas koll ise kõik töö ära teeks. Ikka mahedate ja mõnusate vingerpusside läbi, niiet ka 3-aastased aru saavad ja huviga tükki saaksid vaadata, ent samas olla piisavalt naljas ja põnev, et ka 8-9 aastased veel tükist saaksid elamuse.
Minu meelest igati õnnestunud lavastus. Muidugi kuna see muinasjutt on juba niiiii läbi nämmutatud, siis naudinguks oligi peamiselt näitlejate mäng mitte sisu. Aga ikkagi väärt tükk lastele! Minu pisima järeltulija jaoks oli see esmakordne kokkupuude Kavala Antsu ja Vanapaganaga teatrilaval - muinasjuttu on ta varem kuulnud, aga eks seda huvitavam ka lapsele asju kokku viia ja asjadest aru saada" :)
Hinnang: 2+/4 (Esimene hinnang on täiskasvanud inimese vaatenurgast pannes tüki ritta kõikide nähtud tükkidega - ka täiskasvanutele mõeldud lavastustega, teine baseerub laste reaktsioonile ja tunnetuslikule lapsele enda sees. Negatiivsed küljed - liiga väike tükk ja tuttav lugu, positiivsed küljed -mõnus oli vaadata näitlejate lahendusi - eriti Volli Käro -t :), head kunstilised lahendused.)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Rahvalike naljandite põhjal
KAVAL-ANTS JA VANAPAGAN
Lavastaja Erki Aule
Kunstnik Erki Kasemets
Liikumisjuht Kati Kivitar
Muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll
Osades Volli Käro ja Velvo Väli.
VANAPAGAN: Mäletan küll, sa ütlesid, et hakkad homme tööle.
KAVAL-ANTS: Justnimelt, homme. Aga mis meil praegu on? Täna. Nii, et täna ma veel puhkan, aga küll ma homme tööle hakkan.
Kord otsinud Vanapagan endale sulast ning leidnud Kaval-Antsu tee ääres puhkavat. Kaup sai üsna ruttu kokku ning Kaval-Ants asus Vanapaganat teenima. Millegipärast juhtus aga ikka nii, et Vanapagan kõik töö ise ära tegi ja selle eest sulasele palka maksis.
Nüüd seiklevad need eesti rahvanaljandite igipõlised kangelased Rakvere Teatri laval töökusest, kavalusest ja rahaahnusest kõnelevas naljaloos. On ju tänapäevalgi omad kaval-antsud ja vanapaganad ning ka praegu ei tasu unustada vanarahva tarkust - ära tee teisele seda, mida endale ei soovi.
Esietendus 10. septembril 2009 väikses saalis
Selge see, et kasud sees.
VastaKustuta