Mässajad - Endla

Jess, meelt avaldama, barrikaadidele, mässama, elagu ideaalid, nooruseuljus ja eelkõige õiglus! Pärnu Endla tükis on mingi kummaline power, mida noored näitlejad väga oskuslikult krutivad ja kruvivad. Sedapuhku kasutab Noormets üsna originaalset võtit (eesti teatris), nimelt "road-teatri" vormingut. Ehk kogu etendus on juskui mingi teekond (võrdlusena "Road-movied"). Muidugi ei liiguta lavalt minema, vaid kogu lugu avaldus justkui 7 tegelase jutustuste käigus. Kusjuures nendele jutustustele annavad toidet väga oskuslikult kasutatud fotod ja videolõigud. Ning tõesti, seda kõike vaadates tekkis ka endal hirmus himu mingi õigluse või ideeali eest välja astuda. Ainult ei tea, kas see on tõesti vanusest kinni või laiskusest, et tegelikult niivõrd hoogu läheksin ma ehk ainult oma pere ja lähedaste kaitseks. Võibolla lihtsalt "eestlaslik loomus"? Aga võibolla mingi alalhoiuinstinkt, et oma elu ohtu seadmist väärivadki liiga vähesed asjad?

Ka Endla tükis oli tegelikult erinevaid noori - oli neid, kes tõesti ideest midagi aru said ning võitlesid selle nimel, oli neid, kes lihtsalt tahtsid reisida ning nagunii jäi see Rostock niiöelda teepeale - pärast seda ju plaanis veel Hispaaniasse pidu minna panema, oli ka neid, kes tahtsid midagi iseseisvalt ära teha või ehk pigem tunda end piisavalt täiskasvanuna, et enda eest otsustada. Mõni alaealine ongi palju küpsem oma mõttemaailmaga kui mitmed täiskasvanud...

Kuid kogu see mässumeelne lugu oli veel toodud mingeid juuripidi Eestisse. See on ilmselt Noormetsa oma dramaturgiline seade. Sest millegipärast ei usu, et Strider selle nii oleks kirjutanud (või kas ta on eestlane?) :) Igatahes oli see mõnus, sest niimoodi oli see ühtlasi nagu "oma lugu", ehk Eesti noortest. Ja palju need eri riikide noored niiväga erinevad ongi enam tänapäeval. Kuigi minu tutvuskonnas niivõrd Saksamaast teadlikke inimesi ei olegi, nagu nemad seal. Mitte, et ei võiks selliseid noori olla... kindlasti on! Ja siis veel see G8 kohtumine - kas Eestist tõesti sinna noori mässama läks või oleks võinud minna. Lihtsalt ideaalide pärast. Ütleme nii, et ma tahaks uskuda! Ma ise oleks vist kambavaimu ja suure innuga läinud kogemuse ning teekonna pärast - umbes nagu need seal, kes Hispaaniasse pärast edasi plaanisid minna. Samas ajakirjanik - tema ju ehk oligi rohkem teadlik ning Mõtlik samuti - tegi seda ikkagi missioonitundest ja idealismist tingituna.

Näitlejad on kõik siin head! Minu jaoks isiklikult tõusid eriti esile Liis Laigna ja Sten Karpov. Kohe alguses kui nad ühes reas toolidel oma lõigu jutustavad. Siis Laigna torkas kuidagi eriliselt silma sellega, et ta rääkis seda justkui ta mõtleks selle seal kohapeal välja. Justkui see mis ta ütleb, need ongi tema enda sõnad. Mingi krobelisus tegi selle nii ehedaks. Ja Karpovi hoog ning power kuidas ta oma ajakirjak Dean-i mängis. Justkui tõesti selle tegelase sees - mõeldes näiteks sellele, et alaealise eest vastutust ei saa sellises olukorras võtta ning tajudes ohtu - tuleb kiiremas korras põgeneda. Kusjuures, miks see on ikka nii, et nii filmis kui nüüd siis ka teatris, et kui on ohtlik olukord ja tõesti on vaja kiiresti jalga lasta, siis on ikka keegi, kes peab veel korraks tagasi minema ning elu sellega ohtu seadma? Et ikka põnevusele veel vinti juurde keerata - ja millegipärast see toimib tõesti... või noh vähemalt Mässajates küll :)

Kuid kõige rohkem meeldis mulle see, mis toimus väike-Inga ja tema ema vahel. See oli ehk kõige elulisem ning minu jaoks kõige tuttavlikum. Pärast koju sõites arutasime autos ka, et tõesti kuidas see küll nii on, et ise noorena oled julgust täis - läheks, teeks ei-tea-mida, riskides või pigem üldse mitte ohufaktoritele mõeldes, kuid lapsevanemana muutudki just selliseks, kes muretseb lapse pärast ning nende ohtude pärast, mis võivad varjuda kusagil. See kõik oli nii eluliselt tükis välja toodud ning justkui otse elust väga osavalt maha kirjutatud :) Kusjuures selle ainukese alaealise, ehk väike Ingaga oli üks imelik seik. Nimelt kui ta esimest korda lavale tuli (mul ei olnud kavalehte), arvasin ma esimese hooga, et seda rolli mängib Liisa Pulk lavakast. Midagi nagu oli sarnast. Ega ma seda Liisat pole ka veel piisavalt näinud, et päris kindel olla. Ja ometi. Kuid juba teises lõigus tundsin, et see ikka ei ole tema. Et midagi on ikka teisiti. Kui ma etenduse lõppedes kavalehe ostsin, selgus, et rollis mängis Marta Pulk :) Huvitav... no nad peavad olema sugulased :) Noh, ei pea muidugi, aga sellisel juhul on see küll üks kummaline kokkusattumus :)))

Kuid tulles tagasi nende lavastajanõksude ja kunstiliste lahenduste juurde, siis kuigi ma olen varem mõelnud, et lavastaja peaks ikka keskenduma lavastamisele (muidugi eriti hea kui oma teksti või oma dramatiseeringu lavastamisele), kuid jätma lava- ja muusikalised kujundamised proffidele. Siis seekord võtan ma oma sõnad tagasi, sest see terviklik lahendus ehk süsteem, ehk kogu kupatus on justkui kunstiline tervik. Väga huvitav võrgu taga mängimine ning ühtlasti annab seda "kaitsekihti" ekraanina kasutada kui ka need "valgusaknad", mis rõhutasid seda, kes parajasti stseenis osalevad. Väga andekas kombinatsioon. Ehk kuigi dekoratsioonide mõttes nappide vahenditega, siis kunstilises mõttes ometi ideederikas. Ning ei saa muidugi jätta ka mainimata, et ka sisulises mõttes oluline. Ei hakka siin saladusi paljastama, aga ka sellel on oma point sees, et kaks tegelast käivad all - võrgu/ekraani tagant väljas, kuid ülejäänud tegelased jäävad kogu etenduseks sinna üles - kättesaamatusse kaugusesse...

Sest see lõpp... nojah... see üllatas :) Kuigi ma oleks tahtnud, et see oleks veelgi rohkem üllatanud... aga siiski...üllatusin... Niiet ma esimese hooga ei saanudki plaksutama hakata ja siis ei tahtnud enam plaksutada. Mitte sellepärast, et näitleja oleks kehvasti mänginud, ei, vaid sisu pärast. Ja kui ka teisel korral tuli ainult tema kummardama, ka siis ei saanud ma aplodeerida... alles siis kui kõik näitlejad tulid... siis jah... Kes vaatama läheb... see saab aru...

Hinnang: 4 (Meeldis ning pani mõtlema ka natuke. Mõnus, et Pärnu Endlast on saanud "hea teater"! Need VKA noored ja mõned tsipa vanemad tegijad, nagu näiteks Tambet Seling rääkimata "klassikutest" ja mitu head lavastajast, kes seal majas praegu toimetavad, tänu neile on Endla täiesti minu jaoks kaardile tõusnud! Lisaks olen avastanud käesoleval aastal sealt mõned uued lemmikud, eesotsas Liis Laignaga! See tükk baseerub ju peamiselt nö. rääkivatel peadel, ehk näitlejad jutustavad lugusid, mida nad tegid ja kuidas. Sellist otsest tegevust on vähe, kuid seegi on ju teatrivorm. Ja minu meelest päris hea. Nii hakkab ettekujutlus tööle ning see juba iseenesest paneb kaasa mõtlema. Kusjuures "jutustav teater on mulle alati meeldinud. Mida rohkem teksti seda parem... tundub, et sama eelistan ka filmikunstis. Mitte et mõnikord ka pausid ja tunnetused poleks olulised. Kuid selles "mässajate" tükis oli üldse kuidagi see rütm oluline - pinget ja hoogu justkui kasutati osavalt ära. Ja jumal tänatud, et seda tervikut ei lõhutud vaheajaga. See oleks kindlasti rikkunud seda hoogu ning lõhkunud tervikut! Minule igatahes meeldis ja minu jaoks oli see üsna originaalne. Jah, oli asju, mida ma ka omaks ei võtnud või mida ma ei uskunud, ent ometi suure plussina oli ka korralik lõpp. Kuigi võibolla oleks võinud vihjata, et miks? Või kui vihjati, siis läks see minust natuke mööda... Samas nii jääb võimalus enda tõlgitsusteks. Eks teada ju oli, et "selliseid tegelasi" ju oli igal pool... ka siis kui meil siin kodus olid näiteks "punased ajad"... Aga kas just G8 idealism nii kaugele Eestis on levinud... jah, sealkohas mu usk vist natuke katkebki... Ent see pole terviku mõttes oluline. Oluline on see, et me ikka ei laseks kõigel omasoodu minna ning et ikka oleks olemas neid, kes oma mõtteid julgevad välja öelda ning aadete eest välja astuda. Et oleks opositsioon ja õiglus. Loodetavasti siiski võimalikult rahumeelne...)

Isiklik märkus: ma endiselt ei saa aru inimestest, kes tulevad teatrisse etenduse ajal juttu ajama. Ning kõva häälega haigutamine on ikka nõmeduse tipp. Ei tea, kas tõesti keegi publikus oli nii kõvasti selle G8 kohtumise poolt ja tegi niiöelda "vastuhakku" nendele ideedele ja vastupropagandale, mida noored esindasid... ei tea :) Ei taha ka langeda sellesse inimeste-lahtrisse...millest väike Inga eestlaseid süüdistas - aga tõesti... miks inimesed mõtlevad nii, et kui ei poolda Euroopa Liitu, siis pooldad Venemaad või kui ei poolda Iraani sõda, siis pooldad terroriste.... see on nii hämmastavalt tüüpiline suhtumine meie ühiskonnas. Ja minu meelest ühtlasi näitab mingit harimatust või madalat IQ-d. Ja ma ei pea ainult neid selle tüki välja toodud näiteid silmas. Pigem üleüldse... maailm ei ole nii mustvalge ning ei maksa kohe teist oma arvamuse pärast hukka hakata mõistma. Arvamusi on erinevaid ning tegelikult kõike ei öelda alati ka ühe hooga välja ning tihti on mõtete taga ka palju muud ning tihti ka mitmeid põhjuseid...

Uhhh, mõtlemisainet küllaga... ma juba siin rändan ka jälle etenduse radadele tagasi... oh, tegelikult võiks ju rääkida sellest küll veel ja veel... Hea lavastus ja hea tükk oli minu meelest - pigem natuke "noortekas", aga samas ikkagi kõigile...!

Tekst lavastuse kodulehelt:

MÄSSAJAD

Reisikiri.

Tegijad
Autor Roy Strider

Dramaturgia, lavastus, lava- ja muusikaline kujundus Andres Noormets

Osades Liis Laigna, Marta Pulk (külalisena), Sten Karpov, Lauri Kink, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling

Tutvustus
„Muidugi ma protesteerin, aga ma ei poolda vägivalda. Ma ei poolda autoritaarsust ega terrorit. Ma ei viska kuhugi ühtegi pommi. Aga ma olen olemas ja meid on palju. Ning kui me seisame koos, kõik koos, siis midagi juba muutub – inimesed ehk hakkavad meid ümbritseva maailma peale rohkem mõtlema – miks maailma kaheksa kõige rikkamat riiki otsustavad igal aastal ära kõik peamised asjad kogu planeedi eest? Miks see globaliseeruv kapitalism ikka nii väga hea on? Näod muutuvad, aga eesmärgid on samad – raha ja võim!“ /katkend näidendist/

Lavastus teisitimõtlejatest, kes tunnevad missioonitunnet maailma heaks midagi ära teha ning ühinevad seetõttu G8 vastase protestiliikumisega.

etendus ühes vaatuses

1h 30min