Jäneste kirik - Rakvere Teater

Midagi idamaist oli tänavuaastases Rakvere Teatri Jõuluetenduses. Selline rahumeelne atmosfäär, ent samas üpris sõjakas sisu - tapmiste ja surmadega. Jaapanipärane manga-võitlus ehk tekitaski selle atmosfääri. Või siis Koer-samurai (kostüüm)? :)

Igatahes minusuguse jaoks see tükk ei olnud. Ma arvasin, et ka lastele ei meeldi, aga võta näpust - kui neilt nüüd üle küsisin, siis selgus, et meeldis küll ja väga! Mina eriti selle sisu enam ei mäletanudki, aga lapsel lõid silmad särama ning lahkelt hakkas kohe seletama ja minule meelde tuletama. Noh, tõele au andes, ega see "teatrielamus" polnudki minule mõeldud. Lihtsalt kogu see ridade vahel olev lugu, mis minu jaoks paistis, oli kuidagi üldse mitte "lastele". Minu jaoks oli isegi häirivalt "poliitiline". Kuid jällegi, lastetükk... ja see mida mina arvan polegi üldse oluline. Lasengi seekord dikteerida oma 9-aastasel arvamuse ja kirjelduse loost. Sest see on "kõige ausam".

Ehk siin see tema tekst on muutmata kujul. Kellel on plaanis kunagi vaadata seda tükki ja sisu kohta ei taha midagi teada, sellel tasub see lõik üle hüpata!!!

"Seal olid jänesed. Üks Must Jänes valetas, et vabadus hõiskab, aga tegelikult ta ise tegi häält.. Pärast koos teiste jänestega mõtlesid, et mida nad sooviksid. Ja nad soovisid "enda asju". Must Jänes leidis ühe mõõga ja siis nad mõtlesid, et ehitavad jäneste kiriku sellele vabaduse häälele. Siis oli seal üks Karu. Ta läks välja ja kuulis nagu keegi hüüaks teda. Siis ta mõtles, et kas ta läheks või mitte, aga siis ta ikka läks. Ta kohtas seal ühte koera ja pärast nad hakkasid sõbrustama. Ja pärast nad läksid magama. Hommikul panid jänesed Karule nimeks Kraana. Ja Must Jänes ütles Valgetele Jänestele ja Karule, et nemad tassiks ja ehitaks ise jänestele kiriku. Nood küsisid vastu, et mida siis sina teed ja Must Jänes ütles, et tema valitseb. Sellepeale nad mõtlesid, et Must Jänes on liiga ülbeks läinud, sest tema ei teinud üldse tööd nagu teised ja mida temaga ette võtta. Must Jänes tahtis ainult valitseda. Koer andis valgele jänesele mõõga. Valge jänes ütles, et las teised lähevad ja tema peatab Musta Jänese ning ta läks ja hakkas võitlema Musta Jänesega. Valge Jänes lõi mõõgaga Mustale Jänesele külje sisse ja Must Jänes lõi Valgele Jänesele rinna kõrvale sisse. Mõlemad jänesed said surma. Karu naine tuli oma meest otsima, sest too oli liiga kaua ära olnud. Ja lõpus kohtasid nad teineteist ja läksid tagasi oma koju. Naisel oli kaasas ka karubeebi :) Pärast teatrit tulid jõuluvanad lavale ja hakkasid kingitusi jagama.

Niimoodi see umbes oli, ainult mõned pisidetailid jätsin vahele. Need jutukohad ka, ainult ühe jutukoha ütlesin... paljud jutukohad läksid mul meelest ära..."

Ehk siis pähklikoores oligi lugu selline. Tõestab ära, mida laps lapsesilmadega selles loost "vaatas". Aga tõesti see on natuke selline mõistuloo moodi lugu, mille sõnade ja loo taha peab (peaks?) "nägema". Lapsed aga ei näe tavaliselt nii sügavale. Vähemalt mitte nii väiksed nagu minu kaks nooremat, kellega ma seda vaatamas käisin ning kes on selle teatri jüulumaa sihtrühmaks. Selles suhtes läks sügavam lugu nagu kurtidele kõrvale. Samas minule see sügavamale peidetud lugu ei meeldinud ja selles mõttes oligi ehk hea, et nad nägid ainult pindmist lugu. Ja kuna neile meeldis... siis saab aru, kellele see tükk eelkõige oli mõeldud ning milline tasand sellest teglikult "toimis" :)

Hinnang: 2 (laste hinnang on ilmselt sinna 4 kanti. Mulle väga meeldis lavastuse kunstiline pool. Nii lavakujundus kui ka kostüümid (eriti Karu pool kootud suur ja sossu olemus:) Ja need valgusega tehtud värvid. Meeldis ka see aeglane tempo ning idamaisus. Kuid ei meeldinud lugu ise. See tapmine ja mõõgad ja sõnumid ise, mida juba on küllalt saadetud siit ja sealtpoolt - asjadekultus, teiste ärakasutamine ja muud sellised õpetlikud teemad, mis ju igati väärt pajatamist, kuid minu jaoks jõulude eel kah veel - ei taha enam... ühesõnaga minule see sisu ei meeldinud. Lisaks oli see etenduse osa kogu üritusest kuidagi lühike (umbes 40-45 minutit) ja seda kõike oli minu jaoks vist ikkagi natuke "vähe". Muidugi lapsed said pärast veel pikalt möllata teatrisse ehitatud jõulumaal. Ning mis veel eriti peale läks, oli see piparkookide kaunistamine. Poiss sai sellise tuhina sisse, et nüüd on meil pidevalt kodus ka üks piparkookidele värviliste glasuuridega joonistamine :) 3 aastane jälgis ka huviga kogu etendust ning elas kaasa. Rollidest rääkides, siis näitlejad olid küll väga head. Kõik natuke omamoodi ning hästi sobivad. Eriti tõusis esile minu meelest karupere Aaron ja Amanda, ehk Tiina Mälberg ja Erni Kask. Tiina Mälbergi ja Anneli Rahkemat ma läheks mistahes tükis alati vaatama :) Rahkema on siin Valge Jänesena samuti tasemel. Aga tõesti, näitlejad on kõik hästi mõnusad! Ahjaa alguses kui Mälberg lavale tuli, siis ma ikka päris kindel polnud, kas ta on ikka "karu"? :) Eduard Salmistu roll rolli järel hakkab rohkem meeldima. Tarvo Sõmer oli kui loodud selle samurai-koera rolli ning Peeter Rästas oma mõnusalt ohmuliku jänku-karakteriga mõjus ka kuidagi ehtsalt - kuidagi ebatavalise sangaritüübina ja sellised ongi need kõige ehtsamad ja neile on millegipärast kõige lihtsam kaasa elada :))

Tekst lavastuse kodulehelt:
Andry Ervald / Urmas Lennuk

JÄNESTE KIRIK

Lavastaja Urmas Lennuk

Kunstnik Mihkel Ehala

Kostüümikunstnik Liisa Soolepp

Liikumisjuht Kati Kivitar

Osades Erni Kask, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu ja Tarvo Sõmer.

Kes teab ja tunneb Narnia lugusid, selle silmis on kahemeetrine Andry Ervald ainus ja tõeline Narnia suursaadik Eestimaal. Selle kahemeetrise siira ja sõbraliku mehe legendaarne lastenäidend "Jäneste kirik" jõuab lavale Rakvere Teatris, talvel 2009.

Ühel päeval kuuleb jääkaru Aaron kauget kutset. See on nõnda kaunis, et Aaron peab sellele järgnema. Aga kaugel on külm. Kaugel on Jänestemaa ja jänesed ise. Jänestel on nüüd vabadus, aga jäneste jaoks tähendab see asju. Ja jänesed armastavad oma asju. Asjad ajavad jänesed nii hulluks, et nad on peaaegu unustamas KÕIGE TÄHTSAMAT. Siis ristuvadki Aaroni ja jäneste teed. Selles loos polegi niivõrd tähtis vaadata kui näha. Kus pole tähtis kuulata vaid kuulda. Kus pole kindlasti oluline hukka mõista vaid aru saada ja... Miks mitte ka uskuda, et KÕIGE TÄHTSAM ongi KÕIGE TÄHTSAM

Esietendus 7. detsembril 2009 suures saalis.