Aastakümne 2000 - 2009 TOP 100 filmid. (Kohad 100-76.)

Vaatasin aastatel 2000-2009 kokku 2158 täispikka mängu- ja multifilmi. Lisaks veel sadakond dokumentaalfilmi, kuid neid ma siia ei kaasanud. Nimelt mõtlesin teha väikse "dekaadi kokkuvõtte", mis meelde jäi ja mis meeldis. Kõik ei ole muidugi sügavad ja psühholoogilised filmid, mõnikord võluvad mind lihtsalt südamlikud või naljakad või efektsed filmid ka, kui ma sealt enda jaoks selle idu üles leian või kui film mingid tugevad emotsioonid esile kutsub, olgu see siis kurbus, hirm või rõõm või mistahes muu emotsioon. Panin need 100, enda meelest parimat filmi ritta, mille esilinastus maailmas on jäänud sellesse eelnimetatud ajavahemikku. Kaasanud olen ka mõned 1999. aastal esilinastunud filmid, mis minuni jõudsid alles aastal 2000 või hiljem (samuti nagu 10 aasta pärast uut kokkuvõtet tehes, kavatsen kaasata mõned 2009. aasta filmid, mida alles sellel aastal vaatan). Katsun mõne olulise mõjufaktori ka välja tuua, miks see või teine film siin tabelis on või lihtsalt, mis siiani sellest filmist kummitab ja muidugi kelle tehtud film on. Edetabelit kui tabelit tuleks võtta kui subjektiivset maitseküsimust. Kellel muidu sarnane maitse võib siit vaatamisvihjeid ammutada, kelle maitse ei kattu, noh, sorry... maitse üle ei vaielda... peetakse sõdasid... või kuidas see väljend kõlab. Aga siin on selle u.2000 filmi hulgast jäämäetipu alumine veerandsada. Kohad 100. - 76. (kõrgemad kohad saabuvad mõnede päevade-nädalate jooksul... oleneb kuidas tuju on):

100. Cinderella man (2005) - Ron Howard-i film Russel Crowe ja Renee Zellwegeriga peaosades. 3 oscari kandidaat. Tõsielu taustaga lugu James Braddock-ist, ehk lugu mehest, kes juba oli "endine sporditäht", kuid kes pidi terviseprobleemidele vaatamata oma pere näljast hoidmiseks tagasi tippu end poksima. Tegemist on 1930ndatega. Nii ahastus, kui südamlikkus, kui head näitlejad, kõik kokku mängisid ühe liigutava filmi sünnis rolli.

99. Changeling (2008) - Clint Eastwoodi film, kus peaosas Angelina Jolie. 3 oscari kandidaat. Ameerika 1920ndad. Noor ema saabub tagasi töölt koju ja tema 9 aastane poeg on kadunud. Politsei hakkab talle võõrast poissi pähe määrima, kuid kuna see pole naise poeg, siis ta ei ole nõus seda aktsepteerima. Naine pannakse hullumajja. Lahti hargneb sügav lugu ajastu poliitika hammasrataste vahele jäänud inimesest. Lisaks kaldub osaliselt lugu ka krimkasse... mis on ikkagi tegelikult juhtunud? Cinematograafiliselt ka ilus ajastufilm.

98. Up (2009) - Üks väheseid multifilme minu tabelis. 5 oscari kandidaat. Liigutav lugu nii eri generatsioonidest pärit inimeste vahelisest sõprusest kui ka armastusest ning austusest, viies täide austusavaldusena kadunud armsaima inimese unistuse. Hästi on õnnestunud ka eestikeelne dublaaž - Tõnu Aav, Priit Võigemast ning harukorne, aga isegi lapshääl on väga õnnestunud. Ilmselt just sellepärast, et see karakter oli selline nagu ta oli. Pixar on praeguse aja multifilme tootvate firmade kuningas!

97. Precious (2009) - Lee Danielsi film. Baseerub Sapphire-i romaanil. 6 oscari kandidaat. Kõvasti ülekaalulise, teist korda raseda, kirjaoskamatu, HIV+ alaealise tüdruku lugu. Ameerika mustanahaliste kultuuri on selles filmis palju. Palju draamat, kurbust, isegi üleloomulikult raske ühe inimese koormaks oleva olukorraga toime tulemist. Annab lootust ka oma elu märksa pisemate koormatega toimetulekuks. Ja muidugi uskumatult vinge roll vägivaldse, psühhopaadist emana Mo'Nique-lt.

96. Thirteen days (2000) - Roger Donaldson-i film. Baseerub Ernest R.May raamatul. Film räägib tõsielulise loo 1962.aasta oktoobris 13 päeva väldanud Kuuba rakettide kriisist. President Kennedy eesotsas peab tegutsema, sest U2 jälitusfotod näitavad, et Nõukogude Liit on Kuubale pannud aatomrelvad. Ehk arvatavasti reaalselt üks maailma lõpule kõige lähedamal olnud hetki eelmisel sajandil? Tõeliselt põnev psühholoogiline ja poliitiline draamatriller. Kevin Costner ja Bruce Greenwood peaosades.

95. 2 filhos de Francisco (2005) - Brasiilia tolle aasta parimaks filmiks tituleeritud ja ühtlasi riigi oscarisaadetis võõrkeelse filmi Oscarile. Breno Silveira film vendadest Zezé di Camargo & Luciano. Õigemini nende teest tippu. Jutustades loo neid lapsena ära kasutanud valelikust mehest, poistest endast ning poiste isa murest ja otsingutest. Nimelt on tänaseks vennad ühed kuulsaimad Brasiilia lauljad. Lugu ise on pisarateni liigutav ja väga ilus ning põnev.

94. Heartbreak hotel (2006) - Colin Nutley film. Üsna tüüpiline Rootsi komöödia sugemetega draama. Aga minule just sellised meeldivadki. Eriti kuna peaosades minu kaks lemmikut rootsi naisnäitlejat - Maria Lundqvist ja Helena Bergström. Lugu kahe 40-ndates eluaastates lahutatud naise sõprusest ja armastuse otsingutest. Mõnus "naistekas", mis on väga südamlik, tihti ka muigama ajav hea meelelahutus.

93. Battle Royale (Batoru rowaiaru) (2000) - Kinji Fukasaku (jaapani) film. Baseerub Koushun Takami romaanil. Reklaamlauseks - Kas suudad tappa oma sõbra? Nimelt räägib film lähitulevikust, kui Jaapani valitsus kokkukukkumise äärel viib ellu uue määruse, mille kohaselt suvaliselt valitud kooli klass saadetakse relvadega saarele... (justkui reality-sarjade pilamine, kuigi mitte humoorikalt vaid pigem trillerina), kus võitjana väljub ainult see, kes kõik teised ära tapab. Nelikümmend kaks 9-klassi õpilast on esimesed...

92. This is England (2006) - Shane Meadows-i film. Inglismaa 1983. Režissör/stsenaristi oma enda elukogemustel baseeruv lugu u. 13 aastasest poisist, kelle jaoks ühel hetkel on täiskasvanutest koosnev skinheadide kamp tema perekonnaks. Samas on üleval dilemma, et kas ehk endised sõbrad on tähtsamad ning neil on ehk õigus, et uus kamp ja selle vanglast vabanenud liider ei ole ikka päris õige asi. Valikute, vastutuse ja täiskasvanuks saamise raskustest ehe lugu sellest ajastust selles kohas.

91. In America (2003) - Jim Sheridani film. 3 oscari kandidaat. Iiri immigrantidest pere kolimisest Ameerikasse, New Yorki. Peres on 2 väikest tüdrukut, lisaks mängib olulist rolli must naabrimees. Paddy Considine ja Samantha Morton peaosades, kuigi show varastavad väiksed tüdrukud. Kurb, südamlik ja armas lugu.

90. Whip it (2009) - Drew Barrymoore-i mängufilmirežissöridebüüt ja esimese korraga kohe kümnesse! Juno-lik hea tuju film, kus palju vingeid naisi mängimas roller derby-t. Kui huvitav võib olla üks selline spordifilm, mis on segunenud sügavamate teemadega, nagu näiteks iseendaks jäämine, tegelemine sellega, mis päriselt teeb õnnelikuks, vanemate ja laste unistuste vastastikku põrkumine, täiskasvanuks saamine, valikud elus jne jne jne. Küll kuidagi pisike film, aga selle eest palju suuri tundeid tulvil. Lisaks mõnus huumor ka sidusmaterjalina. Peaosas Ellen Page ja kõrvalosades rida häid tegijaid nagu Drew ise, Juliette Lewis ja Marcia Gay Harden.

89. Magdalene sisters (2002) - Rohkem näitlejana tuntud - Peter Mullan-i kirjutatud ja ka tehtud filmi sattusin vaatama veel vana Sakala keskuse suures, puupüsti täis Pöff-i saalis. Praegusel ajal rohkem leebe Miss Marple-i rollis tuntud Geraldine McEwan, mängis ühte paha ja ilget nunna. Film ise keskendub kolmele noorele iiri tüdrukule, kes 60ndate keskel satuvad Magdalene-i klooster-vanglasse oma pattude pärast. Seal, nagu selgub lokkab tõeline tööorjandus ja noorte õrnade tüdrukute represseerimine. Tervikuna küll väljamõeldud lugu, kuid baseerub nende inimeste jutustustel, kes omal ajal pidid sellistes "pesulates" töötama. Kõige hämmastavam oli filmi lõpus kirjutatud info, et need sellised "vanglad" suleti alles hiljuti.

88. Minority report (2002) - Steven Spielberg-i film. Baseerub Philip K.Dick-i lühilool. 1 oscari kandidaat. Sci-fi lugu mis leiab aset aastal 2054, kui kurjategijad võetakse kinni juba enne, kui nad oma kuriteo jõuavad sooritada. Geneetiliselt aretatud inimesed ja muud tulevikuväljamõeldised on põnevad. Kuigi mul on allergia selliste filmide vastu ja eriti "politsei-filmide" vastu, siis mõnikord harva, kui need läbi murravad sellest allergiast, siis võivad mulle vägagi korda minna (näiteks eelmisel aastakümnel Matrix ja ka mõned, mis tabelis veel kõrgemal tulemas...) Peaosas Tom Cruise, kes samuti minu lemmikute hulka ei kuulu, kuid Spielberg-i filmid on alati mulle elamuse pakkunud ja Minority report polnud erand.

87. Finding Neverland (2004) - Marc Foster-i film. 7 oscari kandidaat, sealhulgas "parim film". Seda filmi sattusin kinno vaatama Londonis. Nutsin lahinal. Ja filmi muusika on üks ilusamaid läbi aja. Minu lemmiknäitlejad Kate Winslet ja Johnny Depp-i peaosades. Lugu J.M. Barrie-st ja tema sõprusest perekonnaga, kes inspireerisid teda kirjutama "Peeter Paan"-i. Lisaks et teemaks on "teater" ja "armastus", on see kõik nii ilusates värvides ja väga südamlik ja väga ilus film.

86. Devil wears Prada (2006) - David Frankel-i film. Baseerub Lauren Weisbergeri raamatul. 2 oscari kandidaat. Ma olen lihtsalt üks suuremaid Meryl Streep-i fänne siinpool Uuraleid. Kõik mis ta teeb, muutub kullaks. Ka üpris tavaline romantiline komöödia, pole enam kaugeltki mitte tavaline, kui selles osalemas Meryl. Lugu räägib ühest noorest naisest, kes läheb tööle ühe juhtiva moeajakirja juhi, jääkülma bitch-i assistendiks. Tööd rabades ning täielikuks proffiks saades saab ta aru, mis elus tegelikult on oluline ja mida ta üldse elult tahab. Streep-ile sekundeerib Anne Hathaway ning ühtlasi tõusis selle filmiga minu teadvusse Emily Blunt.

85. Mamma Mia! (2008) - Phyllida Lloyd-i film on filmiversioon Abba lauludega täidetud, samanimelisest menumuusikalist. Rõõmus, vahva, tobe, isegi liigutav, aga üleni meelelahutuslik! Meryl Streep säramas "mamma"-na. Lisaks Merylile terve rida häid kaasnäitlejaid. Kõik isegi ei oska laulda, kuid see polegi kõige olulisem selle filmi puhul. Olulisim on ehk see positiivne hea tuju ja tunne, mille film tekitab.

84. Kill Bill 1&2 (2004) - Quentin Tarantino film. Kättemaksufilm. 2 osaline. Uma Thurman käib ringi ja notib inimesi oma mõõgaga. Ainult Tarantino võib midagi sellist kirjutada ja luua :) Kusjuures aastal 2014 on tulemas ka kolmas osa! oh, kuidas mulle meeldis Daryl Hannah-i mängitud roll. Ükshaaval muidugi Beatrix, ehk "Pruut" nottis kõik nad seal maha, kes tal nimekirjas olid...

83. Scaphandre et le papillon (2007) - Julian Schnabel-i film. 4 oscari kandidaat. Peaosas Mathieu Amalric, keda vaatajad tegelikult näevad väga vähe (meenub näiteks üks "meenutus", kus peegelpildina mingilt poeaknalt sai teda vilksamisi näha). Rohkem vaatab publik selles filmis kõike läbi tema silmade. Täiesti originaalne lähenemine. Tegemist tõsieluainestele baseeruva looga mehest - Jean-Dominique Bauby-st, kelle terve keha on halvatud. Ainus, mida ta saab teha, on silmi pilgutada ja silmi liigutada. Seeläbi loob üks hooldusõdedest temaga suhtlemiseks keele. Ja tagatipuks kirjutab mees raamatu niimoodi. Vinge triumf piiratuse üle!

82. A.I. (2001) - Steven Spielbergi film. Baseerub Brian Aldissi lühilool. 2 oscari kandidaat. Pinocchio-lugu, mis leiab aset tulevikus. Ehk robotpoiss soovib saada päris inimeseks ning sellepärast asub teele sinise haldja suunas, et oma unistus teoks teha. Teekond aga osutub ülimalt põnevaks apokalõpilises maailmas. Üks parimaid Sci-fi seiklusdraamasid, mida näinud olen. Mitmetasandlikusele lisaks ka väga liigutav.

81. Il y a longtemps que je t'aime (2008) - Philippe Claudel-i kirjutatud ja tehtud film. Kristin Scott Thomas-e ja Elsa Zylberstetein-i mängitud karakterid on õed. Üks tuleb kusagilt teisele pikamaks ajaks külla ning alguse saab puzzle-tükkidest koosnev film. Millele esiteks antakse raamid ning siis tükk tüki haaval hakkab terve pilt kuju võtma. Hõrk prantsuse draama, mõtlemisainet pikaks ajaks.

80. Rabbit-proof fence (2002) - Phillip Noyce-i film. Aasta on 1931, kolm pisikest aborigeeni tüdrukut põgenevad selle eest, et neist hakataks valmistama koduteenijaid valgetele. Põgenetakse läbi Austraalia asustamata maade, tagaajajaks karm, kuri ja paha Kenneth Branagh-i karakter. Tõeliselt võimas film ajastu kohta, mis on Austraalia lähiajaloo häbiplekiks. Valged mehed viivad tüdrukud teisele poole Austraaliat, irooniline on see, et just "valgete" ehitatud jäneste haiguste levimisest hoidev, läbi Austraalia kulgev aedik, on suuna andjaks väikestele tüdrukutele teel koju. Põnev ja liigutav film!

79. The end of the affair (1999) - Neil Jordan-i film. Baseerub Graham Green-i romaanil. 2 oscari kandidaat. Julianne Moore ja Ralph Fiennes peaosades. Kõrvalosas ka Stephen Rea. Film saab alguse ühel 1946 aasta vihmasel õhtul Londonis. Tegemist on armastuslooga. Kinnisideega teisest inimesest. Ma pole kunagi varem näinud filmi, kus esimene pool filmi on täiesti segane ning kuidagi mõttetu sissejuhatus ja siis keset filmi juhtub midagi, mis annab selgituse kõigele ning edasi saigi sellest filmis niiii hea, et see mul siiani meeles kummitab. Puhas armastusfilm, suured tunded. Lisaks väga hea kaameratöö, ilus film igas mõttes.

78. In Bruges (2008) - Dramaturg Martin McDonagh on ise kirjutanud ja ka ise teinud selle kelmikomöödialiku trillerdraamakomöödia. Kahest palgamõrtsukast, kes varjavad end Brügges. Ja nagu McDonaghile kohane, on kihte lool palju ning mitu üllatavat pööret. Ühele minu lemmiknäitlejale Brendan Gleesonile sekundeerivad Colin Farrell ja Ralph Fiennes. Lisaks võrratu reklaam Belgia väikelinnale, on see ka põnev psühholoogiline inimpsüühika hämarate alade uurimisretk, mis siiski ei kaldu liiga tõsistesse detailidesse. 1 oscari kandidaat- kõige olulisem, ehk käsikiri, but of course :) Kusjuures järgmiseks produtseerib Martin oma venna kirjutatud ja lavastatud filmi "The Guard", kus peaosas samuti Brendan Gleeson. Näis kas vennad on sama osavad sulesepad... ilmub 2011.

77. Sideways (2004) - Alexander Payne-i film. Baseerub Rex Pickett-i romaanil. Kandideeris 5le oscarile, sh. parim film. Võitis parima käsikirja eest ja tekst ongi väga tugev! Stiilipuhas täiskasvanulik draamakomöödia. Kaks keskealist meest võtavad ette retke mööda Kalifornia veiniistandusi. Otsides häid maitseelamusi, huvitavaid naisi ning selle kõige kõrval ka iseennast. Komöödia on tõeliselt tasemel! Peaosas Paul Giamatti ning "peaagu peaosades" Thomas Haden Church, Virginia Madsen ja Sandra Oh.

76. La môme (La vie en rose) (2007) - Olivier Dahan-i film. Edith Piafi elulugu. 3 Oscari kandidaat. Parima naisosa oscari võitis vaimustavalt ülihea rolli eest Edith Piafina Marion Cotillard. Üks paremaid eluloofilme minu meelest. Lisaks on tehniliselt see ka kuidagi põnevalt lavastatud. Üks filmi keskel olevatest montaažidest oli eriti maagiline, mis on siiani eredalt meeles. Ja laulud ning muusika muidugi ka võrratud. Ja kõigele ilule lisaks oli film ka väga, väga kurb.