Don Juan - Vanemuine

14.sajandil elanud (originaalis teatakse selle kirjandusliku tegelase ilmumist raamatulehtedele aastal 1630, sellest pärineb ka mu siinne ajastuviide), tuntud hispaanlasest naistervõrgutaja, saadetakse põrgust tagasi maapeale - egotripile või on see nüüd hoopiski egotripperi ravimiseks? Või kui arvestada lavastuse sisu, siis hoopis Don Juaniga koos maapeale naasva Casanova egotripper vajab ravi :)

Vanemuise "Don Juan"-i näol on minu jaoks tegemist sulaselge "näitekirjaniku-teatriga". Kuigi näitlejad teevad väga head tööd (ka mõned sellised, kes minule tavaliselt ei meeldi), ei pääse neist keegi teistest eristuma (peale auteur-i enda). Sellepärast on just see Rein Pakk-i kirjutatud tekst etenduse valemist see kõige mõnusam ja mahlasem. Väike nö. "Eesti seksikomöödia" :) Sellepärast ka teatripoolne õigustatud hoiatus - "mitte soovitatav alla 14-aastastele". Paar vängemat sõna lendavad ka õhku etenduse jooksul, mida teatrilavalt tavaliselt ei kuule, kuid see kõik on ju teemasse ja sellepärast ka õigustatud ning samas ei ole ka nendega liialdatud.

Huvitavalt õpipoisilikult naiivsena mõjub Ott Sepp-a Don Juan. Absoluutselt mitte mingi kaval naistepetja. kes neid altarini meelitab, kuid ikka alt ära hüppab. Kuigi võibolla just see "lapselik" maailmaavastaja varju taha peidetud naiste ematunnete või mingi hoolitsusvajadusele rõhumine ongi see, mis neis Don Juan-i juures võrgutas? Sellisel juhul on Sepa karakter veelgi sügavama ülesehtusega, kuigi pindmiselt tundub ta lihtsalt mängivat seda teksti, mis talle kätte on antud. Võta siis kinni, et kas need kihid ongi tingitud tekstist või näitlejast :) Üht või teistpidi on see teema igati alati ja igavesti intrigeeriv, et mis meis naistes ja meestes teineteise juurde tõmbab? Iga ühe jaoks on ju need erinevad detailid, kuid on mingid asjad, mis mõjuvad ka massidele. Ennekõike ilmselt silmaga nähtav, ehk välimus, kuid et tegelikuks hingesuguluseks või isegi lähisuhteks oleks alust, selleks peab juba sisemine maailm klappima. Don Juan-i ja Casanova puhul pidid selliste naiste-masside puhul olema nii sisemine kui välimine külg igati massidele mõjuv... Selle uurimisega küll tükk ei tegele... mu enda mõte lihtsalt tahtis rändama minna... Tükk näitab ja annab ohjad vaatajate mõttekäikude edasiarendusteks ning nagu näha saab sellega suurepäraselt hakkama :) Don juan-i originaalile palju viiteid ei leia, vähemalt mitte otseseid - puudub isa vaim ja võitlused naiste nimel. Ainuke ühendkoht on see, et tõesti põrgust naaseb tegelane... seega ei olegi tegemist Don Juan-i uue versiooni või ümbertöötluse ega ka millegi varasema Don Juan-i loo sarnase üllitisega, vaid justkui järg "Don Juan"-ile... ja sedapuhku siis Eestis :)

Ott Sepa Don Juan-i, või siis lihtsalt DJ :) võib tinglikult ikkagi nimitegelasena pidada tüki peaosaliseks. On ta ehk ka ajaliselt kõige rohkem laval? Kuid ka näitlejana pälvis minu jaoks kõige suurema tähelepanu hoopis Rein Pakk ise... eriti Kuradi-rollis (hiljem on ta ka teises rollis - turismitalu-pidaja/seksisõltlane. Kuigi tegelikult võibolla oli "kurat seksisõltlase nahas" :) On ju ka Eva Püssa alguses suvaline baaritibi ning hiljem sama naine jumalannana... tekkis ka mõte, et kas mitte kogu see lugu pole mingi killuke data-t kusagil selle naise arvutis - mille "jumalannaks" ta on - viide tehakse ju ka serverile). Ja ma ei pea silmas otseselt seda kostüümiga saavutatud markantse-võitu välimust. Vaid pigem mõjus tema ning teiste näitlejate vahe justkui muusikas interpreedi ja oma muusikat esitava lauljaga sarnaselt. Pakk ju ikkagi kirjutas selle tüki ise ning isegi lavastas Ain Mäeotsaga kahasse. Tekibki küsimus, et kas Pakk lavastas iseennast ja Mäeots oli toeks teiste komponentidega ning kõikide nende Pakk-i ideede tervikuks sidumisega. Või milline tööjaotus neil oli? Üpris tavaline on ju see, et kui laeval on kaks kaptenit, siis ega sellest mingit head ei või oodata. Mul on tohutu austus Mäeotsa vastu ning tema lavastused on tihti Vanemuise parimast otsast ja oli ju ka see matrejali ning tervikuna üks Vanemuise viimaste aegade parimaid. Kuid sedapuhku Tallinnas Draamateatris nähtud külalisetenduses jättis just lavastuslik külg kõige nõrgema, ehk kuidagi rabeda ja toore mulje. Nagu poleks tükk veel päriselt sisse mängitud? Midagi oli nagu liimist lahti. Just eriti need stseenide üleminekud torkasidki mitu korda silma. Tervikut see siiski ei seganud, sest lugu ise pääses küll mõjule. Tekst on ju vaimustav!!! Ning mida rohkem etendus edasi kulgas, seda sujuvamaks ka kõik läks. Kuni teise vaatuse seksisõltlaste stseen juba toimis kui valatult.

Kui rääkida lemmikstseenidest, siis lisaks kõikidele Kuradi-monoloogidele, meeldis mulle väga see meedia-ooper :) Tõeliselt koomiline idee :))) Muusika autoriks etendusele muideks on Chalice. Ning kõige lemmikuimaks see koht, kui Don juan väljub anonüümsete seksisõltlaste koosolekult ja Ragne Pekarev, kellel olid lisapuusad, 70ndate parukas ja villane pikk seelik selja prillid ninal... nihveerdas ja hiilis tasahilju Don Juanile järele... Ja koosoleku juhataja hõikab talle järele "Kuhu nüüüüd, Urve?"... no Pekarevi roll - see oli TÄPSELT mingi-keegi "vaga vesi sügav põhi -Urve"... sukavardaid veeretav vanatüdruk päeval, frustreeritud sugueluga seksisõltlane öösiti :))) Okei, siin juba läks minu oma fantaasia käima... kuid järjekordne näide heast "rollist", sest tekitas väikeste vahendite ja lühikese ajaga palju laialdasema taustaga karakteri. Urve muideks vastas selle küsimese peale: "Mis Sa ise arvad!" :)))

Ma küll ei tea, aga mul on jäänud mulje, et Jüri Lumistet on naised alati pidanud kenaks meheks ja sellepärast oli tema "Casanova" roll justkui irooniline viide sellele, või kuidas? Ja Don Juanist täiesti teistsuguseks seelikukütiks mängibki ta oma karakteri. Tegelikult on need kaks meest erinevad justkui öö ja päev või must ja valge, nagu ka nende kostüümivärvid... Don Juan esindades sellist süütukest "valget" ja Casanova pahelisemat "musta". Kusjuures Lumiste külastab lava hetkeks ka täiest "Eesti oma Casanovana", ehk Toomas Nipernaadina :) Järjekordne lahe mäng näitekirjaniku poolt :)

Marika Barabanštšikova ja Eva Püssa karakterid oleksid ju võinud ka Don Juanile kuidagi ette jääda... aga näitekirjaniku valikul olid nemad rohkem kuidagi Casanova hambus ja Don Juan oli peamiselt Ragne Pekarevi mängitud naisega. Kuid kõik naised oli ka topeltrollides ja sellepärast mõjus justkui naisi oleks rohkemgi... nojah... Don Juani oli ju põrgus armunud ka Mao Zedong :)))

Kiitmata ei saa jätta ka kostüümikunstnikke! See saatana kostüüm oli tõeliselt huvitav ja isegi "rõve", mis oli ilmselgelt ka taotlus :)

Huvitavalt koolitusega sarnane ülesehitus on lavastusel. See kõlas kunagi läbi ka etenduse reklaamidest. Ehk justkui Kurat on koolitaja ning Casanova ja Don Juaniga toimuvad steenid on siis tema "powerpoint". Justkui "dramatiseeritud näited" :) Kuid siis tekib küsimus, et mida ikkagi lõppude lõpuks "koolitatakse" :) Kas tõesti tutvustatakse inimeselooma, kes balansseerub armastuse ja seksi vahel ning ei suuda enam tegelikke ja sügavaid kontakte teiste inimestega luua? Või on see tüki "koolituslik" olemus lihtsalt omapärase ülehituse baasvundamendiks? Igatahes toimis küll minu jaoks... pean silmas "ülesehituse vormi", mitte "koolitust kui koolitust" :)))

Väga pull kavaleht on ka. Vaheajal oli mõnus neid naljakaid definitsioone lugeda :)

Järjekordselt tabasin end mõttelt, et miks seda nime ei hääldata "don huan" aga hääldatakse "don žuaan"? Tegemist on ju jispaanlasega? Kas tõesti Byron-i poeemi mõjudest, kus need riimid annavad aluse sellisele hääldusele? Või Don Giovann-i, egk itaaliapärasest nimest tingitult?

Hinnang: 4 (Usun, et mida rohkem nad seda mängivad, seda mängulisemaks näitlejad ise ka muutuvad ning ehk leiavad selle teksti kõrvale mingid nõksud, mis sellele tükile hädasti vajaminevat silmade sära, särtsu ning powerit juurde annaksid. Tekst ise on ju vaimustav ning kui mul parem mälu oleks, kirjutaksin ka neid kilde siia üles. Kuid julgeks soovitada seda tükki just sellistele, kes ei kohku ära "selliste" täiskasvanutele mõeldude teemade ees. Samuti "vaimuka" teksti austajatele ning eriti neile, kellele Rein Pakk-u televiisorist tuttav stiil meeldis. Kuigi selle tüki puhul pole ju otseselt tekstilises mõttes tema analüüsivate telesaadete tekstidega väga palju sarnasusi kuid selline mõnusalt piisavalt intelligentsena ja Rein Pakkulikuna mõjus see iroonia sellegipoolest. Mina sain mõned korrad päris korralikult naerda. Aitäh! Muideks, naisele meeldis veelgi rohkem kui minule :))

Isiklik märkus: Meenuvad jutud kunsti elu jäljendamise kohta või samuti mõned jutud saatuslike kokkusattumuste kohta, kuid see etenduse tegelaste egotrip osutus ka minu "egotripiks" :) Nagu ikka võimalusel, istusin ka seekord esimeses reas. Keset tükki oli üks koht, kui Ragne Pekarev-i tegelane voodil lamades ütleb Casanovale "Vaata, seal on ka üks nunnu mees!" ja näitab sõrmega minu peale :) Ma ehmatasin täiega ära! Ott Sepp tõusis sellepeale ning tuli minu ette seisma, pani prožektorite varjamiseks käe silmade kaitseks, ütles "Kus?" Ja Pekarevi teistkordsel näitamisel, vaatas mulle otsa :) Egolaks missugune!!! :)))

Tekst lavastuse kodulehelt:

Don Juan
Uus käsitlus vanast naistemehe müüdist uurib, kas armastusel ja seksil on tänapäeval mingi seos. Lavale astuvad uued ja vanad asjatundjad, üleloomulikud ja loomulikud jõud: Don Juan, Casanova, kaunid naised ja kurat teab kes kõik veel.

Autor Rein Pakk

Lavastajad Ain Mäeots, Rein Pakk

Lava- ja muusikaline kujundaja Rein Pakk

Kostüümikunstnikud Triinu Pungits, Annika Pakk

Koreograaf Marika Aidla

Helilooja Chalice

Valguskujundaja Andres Sarv

Video ja graafika autorid Kaiko Lipsmäe, Heiki Kähr, Kalju Nugin
Osatäitjad: Ott Sepp, Ragne Pekarev, Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Eva Püssa, Rein Pakk, Gert Kark, Taivo Põder, Urmas Poom

Don Juan on mees, kellesse naised on armunud juba enne temaga kohtumist, sest tema kuulsus käib tema ees. Nii on see ikka olnud ja on ka täna. Ainus vahe on selles, et tänane Juan ei suuda enam oma kuulsuse kinnitamiseks ega kasvatamiseks ise mitte midagi teha. Avalikus ruumis tekib see ilma tema abita, meedia loob temast kuvandi ja don Juan ei pruugi ise üldse sellele kuvandile vastatagi. Täiesti ilmselt ei suuda ta kõiki neid naisi, kes temast huvitatud on, rahuldada. Paremal juhul suudab ta neid ehk rahustada.

Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele vaatajatele.
Esietendus 12.detsembril 2009 väikeses majas.

Kestab 2 tundi.