Seda juhtub ju üsna harva, et ilukirjanduse puhul on kirjanik ise raamatu kaanemodelliks, nagu nüüd Jens Lapidus- Snabba cash soomekeelses versioonis. Minu igaaastane projekt, et soome keel ei ununeks, viis mu selle rootsi võrdlemisi noore kirjaniku debüütromaanini. Tegemist on Rootsis ülipopulaarse (raamatut on müüdud ainuüksi rootsi keeles üle 600 000 eksemplari, rahvastiku arvu arvestades, oleks Eesti mastaabis sama number üle 93 000 müüdud raamatut... "suurmenukit" Sofi Oksaneni "Puhastust" müüdi vist u. 16000?) Stockholm Noir (hetkel plaanitud triloogiana) sarja 1.osaga. Raamat muutus minu jaoks eriti ahvatlevaks pärast seda, kui lugesin selle tutvustust rootslaste versioonist "1001 raamatut, mis elu jooksul peaksid olema läbi loetud" raamatust. Tegemist on stiilipuhta maffia-raamatuga. Keskendutakse Balkani-maffia tegemistele Stockholmi allilmas. Tekstist vilksab läbi ka "mingi Eesti pättide kamp" :) Muidugi kõik on väljamõeldis, ent sellegipoolest ülimalt tõepärane ja usutav. Mingis mõttes võiks võrdluseid tõmmata ka Ristiisa ja Sopranodega. Ainult, et siin ei ole niivõrd ühe suguvõsaga tegemist kui just rahvuskaaslastega rühmitusega. Ja kuigi on väike pereteema ka sees, on see hoopis ühe rootslasest tegelase mure oma kadunud õe pärast, mitte otseselt "maffia-perega" selles mõttes. Raamat on ka palju tumedamates toonides, võrreldes eelmainitud maffia-saagadega. Nalja siin ei visata ning isegi situatsioonilisi kergemaid noote pole. Muidugi teema ise ka ei nõua. Samas, ega see pole ka mingi "masendav" draama vaid ikka "põnevuskirjandus".
Lugu hakkab hargnema mitmest otsast, kuid lõpus seotakse kõik need otsad kokku. Üks liin järgib Rootsi noort tõusiklikku JW-d, kes tahab hirmsasti olla Östermalmi snoobide kambas, elab viimseni vaest elu, et kogu raha panna kallisse välisesse klantspilti. Eesmärgiga, et teised rikkurid aktsepteeriks teda endasugusena. Kuni ühel hetkel satub ta narkomüüjaks. Seeläbi ta saabki lubada endale neid sõpru ja vastavat elu (mingil hetkel paneb pidu koos Rootsi printsessi Madeleine-ga:)). Ta on Stockholmisse kolinud kusagilt maakolkast ja samaga otsib ta oma jäljetult kadunud õde. Teine liin järgib latiinost vanglapõgenikku Jorge-t, kes on vana väike suli, kuid proff narkootikumidega äritseja. Teab kus, kui palju ja millise hinnaga. Temagi satub pärast vanglast põgenemist narkootikumidega äritsema ja tahab ühtlasi kätte maksta Balkanist pärit endistele partneritele, kelle pärast ta vanglasse sattus. Kolmas liin on Balkani maffia ise. Peamiselt tegelane, kellel nimeks Mrado ja kes visatakse "perekonnast" välja. Sest eelmine boss on surnud ning uueks bossiks valiti Radovan, kes tegelikult astus perekonnapeaks samalt positsioonilt, kus ka Mrado asetses. Mrado haub perekonna üle võtmist või oma enda võimu kehtestamist Stockholmis. Ühtlasi saab tema partneriks teise - perekonnas auastmelt alandatud tüübi. Lisaks on tal pidevalt mure oma ex-naisega, kes tahab temalt tema tütre hooldamisõiguse täiesti ära võtta. Igal suurel, võimukal või tugeval mehel on siiski oma "nõrk koht".
Raamatu ülesehitus on väga klassikaline. Kõigepealt tutvustatakse kõik karakterid ning pannaks need niidid hargnema. Lõpus on suur plaan, milleni kõik liiguvad. Seal kõrval iga tegelane ajab ka natuke oma asja. Selles suhtes on tegemist üpris tavapärase filmiliku looga. Kuid näiteks teksti kvaliteet ise ja ka üldiselt sisulises mõttes, meeldis Lapidus-e raamat mulle märksa rohkem kui Larsson-i "Millenniumi" saaga. Lapidus, kuigi õppinud juristiks, on ikkagi "kirjanik", mitte nagu Larsson, kes on ajakirjanik ning ei küündigi selles mõttes "kirjaniku" tasemele oma "tekstiga".
Aasta alguses saabus ka kinodesse raamatu põhjal vändatud (rootsi) film. Triloogia järgmiste osade pealkirjad on "Aldrig fucka upp" ("Ära kunagi fuck up-pi") ja "Gängkrig 145" (Gängisõda 145). Gängisõja puhul on tegemist graafilise romaaniga, ehk koomiksiga. Ja ega ma ei teagi, kas see on ametlikult ka triloogia kolmas osa või peaks uskuma Wikipediat ja kolmas osa on alles tulekul...
Kirjaniku kirjastuse kodulehekülg asub siin: http://www.jenslapidus.se/
Sealt saab teada ka muuseas seda, et kirjanik on sündinud 1974 ja et see Snabba cash ilmus originaalis 2006. Ning mees töötab ühes vingeimas siinses advokaadibüroos. Snabba cash-i avaldamisõigused on müüdud 25 riiki. Eestis on need Eesti Päevalehe käes, aga kahjuks pole veel seda head põnevikku välja antud... seega pole aimugi, kas ja millal neid järgesid võiks olla oodata eesti keeles... Raamat oli sellevõrra hea küll, et ei tea, kas jagubki kannatust oodata :)
Hinnang: 4+ (Mina soovitaksin eriti sellistele krimkade austajatele, mis on "nagu" krimkad, aga tegelikult midagi dramaatilisemat (rootsi krimkade stiil) ja eriti muidugi maffia-kirjanduse lugejatele. Tegemist ju mõnes mõttes ka "meestekaga", kuigi ega sellise loo lugemine otseselt väga sugupoolt ei nõua. Kivikõva värk igatahes. Ja mõnus, et põnevus läheb kuni täiesti viimastele lehekülgedele välja. Natuke eelmise aasta üks parimaid filme "Un Prophete" tuli ka meelde. Ja raamatu viimane lause on kuidagi eriliselt rahuldust pakkuv... see on nagu kirss vahukoorehunniku tipus :) Ahjaa, unustasin lisamata, et raamatu järjed ei ole samade tegelastega ega ka otseselt järjed vaid pigem stiil on sama... ikka allmaailm ja kriminaalid...)
Stiilinäide raamatust (katsun tõlkida, vabandustega juba ette... ma ei ole proff ja see on lihtne otsetõlge):
Uksevalvur seisis pissuaari ees. Kraanikausside ees ajasid kolm kutti omavahel juttu. Idiootlikud riided seljas: t-särgi peal lahtiste nööpidega särk. Kaugemal kaks noort tüüpi, kes ootasid oma korda. Patrik võttis suuna uksevalvurile. Uksehoidja pööras ümber, riist ikka veel käes. Patrik seisis 40 sentimeetri kaugusel temast. "Kas mäletad mind? Sa täiega ignoreerisid mind. Rikkusid meie businessi ära. Kas Sa kujutasid ette, et pääsed kõigest nii lihtsalt?"
Uksevalvur sai aru olukorrast. Podises midagi. Proovis rahustada Patrikut. Mees polnud debütant. Hakkas vaba käega kõrvas olevat kuularit kohendama.
Patrik astus veel lähemale, arvatavasti tajumata, et Mrado ja Ratko olid talle järgnenud.
Ta lõi peaga uksehoidjale vastu nina. Valgele kahhelseinale pritsiv veri nägi välja tavalisest punasem. Uksehoidja karjus kolleege. Proovis lükata Patriku enda küljest eemale. Uksehoidja oli tugev. Suur. Aga Patrik oli vihane. Kraanikausside ees seisvad lobamokkadest idioodid hakkasid ulguma. Vetsupottide järjekorras olevad tüübid tulid kaklust peatama. Mrado astus vahele. Lükkas nad eemale. Polnud eriti raske seda teha. Ratko astus välisukse juurde. Sulges tee. Patrik haaras uksehoidja lühikestest juustest kinni. Lõi tolle pea vastu pissuaari. Hambad lendasid. Lõi uuesti. Lisa hambaid lendas. Nina murdus x korda. Pissuaar nägi välja nagu tapamaja jäägiämber.
Ja siin üks rikkurite pidu (jätan seekord tõlkimata). Sest ega allmaailm pole ainult "narkootikumid". Raamatus on tugevalt sees ka litsikaubandus ja muud vastavad tegevusalad:
Meno oli yltynyt. Eyes wide shut, paitsi että tämä oli totta, Smådalarö-versio. Ei pelkkää puhetta. Äijät hakivat nuorta pillua. Tytöt olivat valmiit antamaan. Kyse oli aivan selvästi kaupasta.
Kaikkialla näkyi äijiä kourimassa tyttöjä. Käsi rintaliivien sisällä, sormet jalkojen välissä, kieli korvassa. Kuin yläasteen disko, mutta kaksi eroa: kolmenkymmenen vuoden ikäero osapuolten välillä ja se, että vain äijät olivat maksaneet hauskanpidosta.
Tytöt olivat suostuvaisia - poikkeuksetta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar