Režissör: Oren Moverman
Stsenaarium: Alessandro Camon, Oren Moverman
Olulisemates rollides: Ben Foster, Woody Harrelson (kandideerib selle rolliga oscarile), Jena Malone, Samantha Morton, Steve Buscemi, Yaya DaCosta, Eamonn Walker
Loo lähtekoht: Üks Ameerika sõdur kutsutakse rindelt ära, et hakata tegema tööd sõnumitoojana. Selle sõnumitoojana, kes läheb surnud sõdurite omaste juurde koju, et seda neile teatavaks teha ning armee poolt ühtlasi kaastunnet avaldada ning teavitada korraldustest mis kaasnevad surnuga. Loomulikult pole selline töö kaugeltki mitte kergete killast. Eriti ühele noorele sõdurile, kellel pole ka kodust igapäevast tuge. Õnneks ei pea ta seda üksi tegema, vaid tema partneriks on selles ametis väga kogenud tegelane. Sellise töö käigus satub ju igasuguste inimeste otsa. Inimesed võtavad sellise uudise vastu väga erineval moel. Ühe surnud sõduri naisega tekib mehel mingi säde. Kuivõrd õige on sellises olukorras suhet alustada? Isegi kui üksindus murrab ning ega nainegi päris külm ta vastu ei ole. Hiljutisest leseks jäämisest hoolimata...
Film tegeleb erinevate leinailmingutega ja väga mitmete moraalsete dilemmadega. Üldse dilemmadega. Kahtlemata on nii Woody Harrelson kui stsenaristid oma oscari-nominatsioone väärt! Tegemist ju mõnes mõttes isegi auteur-i filmiga, sest filmi režissör oli ka kaasstsenarist. Ja kui ise midagi kirjutad, siis tead ka paremini kuidas tahad, et see ekraanil välja hakkab paistma ning kuidas see kõige paremini inimeste südamesse jõuab. Film jätab üsna intiimse ja independent-filmi mulje. Minu jaoks isiklikult oli suurimaks probleemiks see, et peategelast mänginud näitleja Ben Foster, ei istu oma mängumaneerilt minule. Ei meeldinud ta juba "3:10 to Yuma" filmis. Seevastu Woody Harrelson on alati "lahe". Ka isegi selles rollis. Isegi kui filmi teema on ju sünge, toob tema sellesse hädavajalikke naljakaid varjundeid. Kohati on dialoog ka tõeliselt vaimukas, eriti just Harrelsoni tegelase jutt.
Filmi kahte põhilist kõrvategelast mängivad Steve Buscemi ja Samantha Morton. Buscemi on üks närviline, isegi võiks öelda etteaimamatu käitumisega isa, kellele sõnumitoojad kurva uudise viivad. Tekib ehtsalt selline tunne nagu oleks ise seal see sõnumi-edastaja ning ei tea, kas too tüüp tuleb kallale või mida ta teeb... muidugi ei piirdu Buscemi filmis osalemine ühe stseeniga vaid ta ilmub ka natuke hiljem tagasi pilti.
Morton mängib naist, kellel on laps mehega, kellega tal tegelikult oli suhe karile jooksmas. Mees aga sai armees surma. Filmi peategelane tunneb mingeid sooje tundeid ning proovib katsetada, ehk on tal võimalik suhe selle naisega mingile teisele tasandile viia. Kas naine ise suudab selle leina sees midagi sellist alustada ja kas mehel üldse sobib teise ellu tungida niimoodi. Kas see pole mitte teise inimese olukorra ära kasutamine? Samas mees tunneb sügavat üksindust ning vajab hädasti oma ellu kedagigi. Endine tüdruksõber, kellest on saanud fuck-buddy, on abiellumas ning tõenäoliselt ei olegi tal enam kedagi. Kuid me kõik vajame ju armastust, samuti vajame selle andmist.
Väga keeruline amet. Mõnikord filmides on need lõigud sees, kus keegi jälle teatab kellegi surmast lahinguväljal, kuid ma ei mäletagi kohe esimese hooga, et varem oleks otseselt seda ametit pidavatest inimestest filmi näinud. Selles mõttes väga originaalne lähenemine. Tõmbasin paralleeli Clooney "vallandajaametiga" Up in the air filmis... seegi ju üpris tavatu amet... Psühholoogiline draama oleks ehk seeläbi kõige lähedasem žanrimääratlus. Lisaks on see film ühest üsna omanäolisest kolleegidepaarist. Mehed justkui sõbrunevad, olles mõlemad sama raskete olukordadega silmitsi päevast päeva. Paratamatult on vaja sellises töös kasutada kindlat strateegiat, mis on psühholoogiliselt vanemal kolleegil juba välja töötatud ning järele proovitud. Kuid ega see ju lihtne ole... eriti sellepärast, et iga case on natuke omamoodi... Samas on hädasti vaja ka vabal ajal midagi tasakaalustamaks seda rasket igapäevatööd. Ja kui sul elukaaslast pole, siis ähed ju koju ning oled seal üksi kõigi nende leinadega, mis päevade jooksul enda sisse oled tõmmanud. Sest inimene on ju imelik loom selles suhtes, et tahte peale end külmaks teha on ju päris raske. Isegi kui see surnud inimene ei ole tuttav, muutuvad nad justkui tuttavaks, kui tuleb selle inimestega jagada väga "karmi" ning "isiklikku" hetke.
Hinnang: 4 (Väga tugeva stsenaariumiga film. Oh oleks mul parem mälu, ma kirjutaksin siia mõned lõigud, mis mulle mõjusid. Kandsin neid küll mõnda aega endaga, kuid jõudsid need lõigud ununenda enne kui filmist kirjutamiseni jõudsin. Mina soovitaksin küll väga seda filmi. Üpris tavatu ning kurb film. Ühtlasi oma teema poolest nii ameerikalik kuid samas üldse mitte vastikult "ameerikalik" film. On jäetud ruumi ka kaasamõtlemiseks ja -tundmiseks. Hakkasin mõtlema, et kui palju on sellistel filmidel teraapiline toime. Ehk kui elad läbi teiste inimeste kaotusvalu filme vaadates, kas siis on omaenda elus toimuvate õnnetustega kergem toime tulla? Kuigi mulle Harrelsoni roll väga meeldis, kardan ma et Christoph Waltz-i meeskõrvalosa oscarit ei suuda keegi endale rabada. Originaalstsenaariumi kategoorias on võimalused vast natuke paremad, kuid ka seal tuleb tal rinda pista Inglourious basterds-filmiga... kardan, et Messengeri kahjuks... Sellest hoolimata tasub kindlasti seda filmi võimalusel vaadata. Just sellisel hetkel kui on võimalik kaasa mõelda)
Filmi trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar