Kirsiaed - Draamateater

Nagu ma siin blogis olen ka varem täheldanud, on mul Hendrik Toompere lavastustega kaks äärmust. Ühed, mis meeldivad väga-väga ning tihti aasta parimad ja õnnestunumad lavastused (näiteks Toatüdrukud, Grönholmi meetod ja Põrgu wärk) või siis just sellised, mida ma pigem kustutaksin oma mälust kiiremas korras (näiteks Loss, Kommunisti surm ja Loojang). Viimasel ajal on mees kõvasti kinnitamas oma positsiooni ka näitlejana tippude hulgas - Külmetava kunstniku portree (RAAAM), Boulgakoff (Draamateater) ja Kes kardab Virginia Woolfi (NO99), kui nüüd nimetada mõned eredad tipprollid. On ta ju pärit ka, tänaseks juba legendaarsest, 13.lennust. Paraku kuulub Kirsiaed minu jaoks sinna teise äärmusesse, ehk ma ei saanud aru miks, aga mul hakkas seda vaadates sõna otseses mõttes - igav. Ometi on teema just praeguses majandusolukorras igati kõnekas ning täiesti mõistetav, miks see just praegu on lavale toodud. Muidugi lisaks sellele, et jaanuari lõpus oli Tšehhovi 150.sünniaastapäev.

Ehk siis Tšehhovi lugu ise jutustab vana hea Kirsiaiast majanduslike olude tõttu loobumise, inimsuhete rägastiku lahti harutamise ning Vene kõrgema klassi viimaste jäänuste languse loo. Toompere on tahtnud tuua loo kaasaega ning rõhutada seda, et Tšehhov on kirjutanud selle nö. "komöödiaks". Esiteks tekkis selle kaasajastamisega minu jaoks sellest loost üks paras supp ning teiseks komöödiaga polnud siin ikkagi midagi pistmist. Lugu on ju ikkagi kurb, isegi kui vana teener unustataksegi lihtsalt tänapäevinimeste kiires sagimisest täiesti ära ja tegelaste sekka on toodud meelelahutajana-mustkunstnikuna guvernant Charlotta. Rääkimata pannes Uuspõllu külahullu rolli, millega on ju "kergem" variant Kirsiaiast garanteeritud?

Ehk katsun siin järgnevalt analüüsida, et mis meeldis ja mis mitte, et jõuda tuumani, millepärast see lõppkokkuvõttes terviklahendusena minu jaoks ei toiminud. Kui rääkida sellest, mis meeldis, siis eelkõige tõesti vist see, et oli sisse toodud karakter Charlotta. Ainus, mis suutis tähelepanu ülal hoida - Harriet Toompere mustkunstitrikid olid ägedad ning ehtsad. See kuidas ta vaiba taha õhku kadus võttis kogu saali õhku ahmima :) Kuid üsna kõnekas on fakt ju seegi, et klassiku lavastuses on kõige põnevam asi - "sissetoodud mustkunstnik", kes rahvast lõbustab...

Siiski millegipärast mõjusid hästi ka need tõsisemad karakterid - Palmiste Ranevskaja, kes küll tundus üsna labiilsena kokkuvõttes. Mind häiris tema tundeskaala üles-alla käimine, kuid nendel all-hetkedel, ehk kurvana mõjus ta õigesti. Toompere versioonis see karakter oligi selline tuulepea või rõhutatult kergemeelne. Alguses oli Kirsiaia müümine suur piin, siis aga järsku, et saaks jah kiiresti lahti ning Pariisi ära. Samuti see kui ta lõpuks lahkuma hakkas tuli talle meelde, et see oli ka tema emakodu, kuigi enne oli tema suurimaks hingepiinaks see, et tema poeg oli seal surnud. See doseerimine või tasakaal lihtsalt mõjus natuke imelikuna või kuidagi paigast ära või isegi läbimõtlemata.

Läbinisti oli õiges kohas ja õiges rollis minu meelest ainult Varjat mänginud Kersti Heinloo. Ma sain temast aru, tema karakter oli tõesti selline nagu ta olema pidi. Tõsine, frustreeritud, sest Lopahhinist ei olnud piisavalt meest teda kosima. Lopahhin ise, ehk Mait Malmsten, temas justkui oli sellist teksastes vene uusrikka tunnetust küll. Kuigi see teksastes olemine ei meeldinud minule isiklikult kohe üldse, aga ka tema tõsidus ja vaev, eriti pärast kirsiaia ostmist oli laval olemas (kas ehk oleks pidanud olema ka natuke uhkust? Oli tema ju nüüd uus valitseja? Ja himu seda kõike maatasa teha, et ehitada tasuvad korterelamud... see sidus jäeti välja mängimata. Eriti selles valguses, et ta tõesti oli uusrikas...). Kuid siin tuli lisaks mängu võrdlusmoment Mikiveri kunagise Lopahhiniga Šapiro Kirsiaias ning võrdluses jäi Malmsteni roll võrdlemisi tühjaks. Samas sealt võiks ajaga midagi kooruda, kui ta toob midagi oma rolli sisse, mis mängiks karakteri tugevamaks ja huvitavamaks. Iseenesest meeldis mulle ka tegevusliinidest kõige rohkem Lopahhini ja Varja armusuhe(tus). Kuid see suudeti rikkuda lõpus, kui Lopahhin palub Ranevskaja abi Varjale armuavaldamisega. Ranevskaja lubab teda aidata, kuid ise kaob lavalt. Ja kui Varja tuleb nagu kogemata, siis Lopahhin oma mömmluses ei saa jälle sõnagi suust. Mind ajab ka elus närvi, kui lubatakse aidata, aga siis jäetakse ikka viimane abi andmata. Eriti kui Ranevskaja ise ajas Lopahhinit oma armu avaldama ning see oli kõige tipuks ka Ranevskaja enda huvides, siis oleks võinud ju ka kindlustada, et noored teineteist ka saaksid. Eriti kui oli tegemist sellise vene baba-ga, kes päris elus oleks kindlasti selle suhte loomise kindlustanud.

Muudigi eredalt tuli välja see raha loopimine ning üle oma võimete elamine... sujuvalt olengi sellega jõudnud teemadeni, mis ei meeldinud...

Mind täiesti häiris kuidas Anjat mängis Mari-Liis Lill. Just kui ma hakkasin tundma, et juba nagu tuleb, teeb ta sellise kehkadivei rolli. Okei, ma saan aru, et labiilsel emal on labiilne tütar, kuid Anja ei olnud üldse kohe selline. See kuidas ta saabudes räägib Varjale oma murest ema pärast ise sinna kõrvale irvitades ning seda nii kerglaselt ja kergelt tehes, ajas mind täiesti marru. Inimesed ei ole sellised, ei päris elus, ei teatris ja ammugi mitte selles näidendis. Valesti oli roll antud ka Gajevit esitanud Margus Prangelile. Prangel on, kui ma nüüd kellelegi ülekohut ei tee mälu pärast, siis minu Draamateatri lemmik-meesnäitleja (nonii meenuski... sinna kõrvale tõstaks kohe ka näiteks Tõnu Oja...). Ta on teinud üks teise järel head rollid ning ei saa ka tema mängimisele mitte midagi Kirsiaias muud ette heita kui seda, et ta ei sobi Gajeviks minu meelest. Tema tüpaaž lihtsalt karjuvalt oleks nõudnud sellesse rolli kedagi teist.

Jan Uuspõllust paremat külahullu mängijat ilmselt polegi ning kui Toompere jr jr oli laval siis ma pidevalt jälgisin tema tegemisi. Kuigi ta polegi ju üldsegi keskne tegelane, siis midagi selles noores näitlejas ja tema liikumises on nii huvitavat, et see lausa nõuab tähelepanu. Seevastu alati samalaadse kummalise naeratusega positiivse tüdruku rolli tegev Britta Vahur on ka siin täpselt see sama karakter mida ta juba teatrisse tulemisest alates on mänginud. Isegi tema kurbuses või vaevas, et poiss teda ei märka piisavalt või teda kaasa ei taha võtta, see kõik on liiga naeratav ning ilma mingi sügavama põhja või plaanita.

Õunapuu kunstiline pool tõstetud verandaga oleks olnud muidu huvitav lahend, kui need koledad metalltrossid poleks lõhkunud kogu atmosfääri. Tuli meelde Ugala Kolme õe kujunduses kasutatud metallkonstruktsioon. Seekord olid vähemalt puudu neoonoranžid kleebised...

Võibolla ka see tänapäevane äriline sidus selle vanaaegse mõisaidülli ning ilusa romantilise plaanita, mis oli just vanades Tšehhovi ja Turgenjevi (näiteks "Aadlipesa") aegses mõisa-romantikas. Kus tõesti armastus oli õrn, inimesed reisisid Pariisi ja Venemaa vahet. Olid erudeeritud, lugesid, olid uhkelt riides... see kõik peaks jääma sellesse nendele kuulunud aega. Tänapäevastatuna läheb kaduma see atmosfäär, need õhkõrnad ja ilusad romantilised hingepiinad. Lopahhini suutmatus ikkagi Kirsiaeda käest lasta, sest ka tema armastas Varjat ning seda perekonda. Või hoopis tema isekus ning näitamisvajadus, et kes nüüd on valitseja ja teeb kõik pihuks ja põrmuks ehitades teiste mälestusi täis kohale tänapäevased korruselamud... See kõik jääb Draamateatri uusversioonis avaldumata. Ei teki üldse neid dilemmasid, sest rõhud on kuidagi paigast ära. kuidagi vägisi lõbustatud ja kergemat versiooni on üritatud teha. Üritatud teha seda "komöödiana", nagu Tšehhov olevat seda mõelnud. Selleks aga peab olema ilmselt vene hing, et see komöödia sealt välja kraapida. Sest naerda ei saanud küll ainsatki korda.

Hinnang: 1+ (Ka kehv klassikaline versioon oleks olnud parem. Ilmselt kui lavastus oleks muutunud aeglaseks ja igavlevaks tundlemiseks, poleks see olnud pooltki niiiii igav. Sest just nimelt "igav" minul seda vaadates hakkaski. Minu kaaslane tahtis vaheaejal ära minna, aga mina lootsin ikka et teises vaatuses tuleb hoog sisse ning asi läheb käima ja kogu see müümisest tulenev pinna all pulbitsevad tunded hakkavad eriti tegelasi piinama. Ning lahkumisega seonduvalt tuleb see valu ka välja. Kuid lõpus oli veel üks irooniline lavastuslik vimka. Nimelt see hakkas niimoodi venima, kuna pidevalt öeldi, et mitu minutit on veel aega minekuni. Ja muidugi see ei vastanud üldse tegelikkusele. Sest kui kõigepealt oli 1o minutit ja siis 5 ja siis mitu korda 1 minut veel... no ei lõppenud ega lõppenud see piin ära. Plussi ühe taha hinnangus andsin Harriet Toomperele ning tema pesuehtsale mustkunstile, ehk silmamoonutustele.

Draamateatri needuslikkusele viitav madalkäik jätkub... järgmine lootus "Augustikuu"... ja ma tõesti loodan kogu südamest, et sellega on see minule mittemeeldivate lavastuste rida lõppenud. Endiselt soovitaksin Draamateatri 2008. aastal esietendunud tükke, mis mängukavas - Sügissonaat, Boulgakoff, Grönholmi meetod. Lisaks mõned vanemad tükid nagu näiteks Aabitsa kukk.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Kirsiaed
Anton Tšehhov

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 35 minutit.

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)

Muusikaline kujundaja Andrus Laansalu (külalisena)
Osades: Merle Palmiste, Mari-Liis Lill, Kersti Heinloo, Margus Prangel, Mait Malmsten, Raimo Pass, Harriet Toompere, Jan Uuspõld või Ivo Uukkivi, Britta Vahur, Lembit Ulfsak, Kristo Viiding, Hendrik Toompere jr jr.

Seda näidendit kirjutas Tšehhov väga pikalt ja ylima rangusega – yks lause päevas. Selleks, et lugu oleks puhastatud igasugustest liialdustest ja nähtavaks muutuks põhiline sõnum. Ise ta nimetas seda komöödiaks ja arvestades tema huumorimeelt, see kahtlemata ka nii on. Tshehhovi lavastused kipuvad tihti just seda aspekti välistama. Nad muutuvad aeglaseks ja igavaks tundlemiseks. Meie lavastuses midagi sellist ei juhtu.

Lugu ise on lihtne. Peale perekondlikku tragöödiat kolib mõisa ja tohutu suure kirsiaia omanik pr Ranevskaja Pariisi. Olukord kodus läheb aga majanduslikult väga keerukaks, võlad panga ees, maksmata intressid jne. Tegevus algabki hetkest, mil Ranevskaja saabub pärast kuueaastast äraolekut taas koju oma tytarde, venna ja teiste kodakondsete juurde. Mõis koos kirsiaiaga läheb oksjonile. Seda oleks võimalik ära hoida, kuid kiindumus mälestustesse ei lase seda juhtuda.
Näidendis hargnevad väga keerukad intriigid nii armumiste kui ka äri pinnalt. On värvikaid tegelasi, kes on nagu yks yhele meie igapäevasest elust maha kirjutatud.
Rollid on võimsad ja neist unistab iga näitleja.

Tshehhov kirjutas „Kirsiaia“ 44-aastaselt. Sama vana olen ka mina, Hendrik Toompere.
Esietendus 7. veebruaril 2010 suures saalis.