Linnateatri uut Võigemasti lavastust peetakse tema eelmise, ehk sarnase töömeetodiga valminud lavastuse "Hecuba pärast" mõtteliseks järjeks. Või kui mitte otseselt järjeks, siis sõsar-lavastuseks. Sarnaselt "Hecuba pärast" lavastusega, on ka "Homme näeme" etüüdidel baseeruv tükk. Justkui lühikesed stseenid, mis suuremalt jaolt siis hüppeliselt järgnevad läbi terve etenduse.
Paratamatult tekib võrdlusmoment selle "eelkäijaga". Ning enne kui asuda otseselt "Homme näeme" mõtete juurde, siis toon perpektiivitunnetutuse pärast oma võrdlevad hinnangud Hecubaga kohe alguses ära.
Kui "Hecuba" oli rohkem selline 30 aastaste inimeste pärusmaa ning teatriga seotud, siis "Homme" rõhkem 40-50 aastaste inimeste tunnetel, nostalgial ja ka tänapäeval puudutavatel, enamasti inimsuhete tasandi teemadel. Kuigi ma asun oma vanusega seal vahepeal ja teadsin ka kõiki neid asju, millest need nelja-viiekümnesed inimesed rääkisid, siis tunduvalt rohkem läksid mulle korda kolmekümneste naljad ning lood. Ehk punkt Hecubale. Näitlejaid ja huvitavaid rollikesi oli mõlemates häid ning eriti meeldis see, et Homme-s oli kaasatud ka naisnäitlejat, kuid kui võtta terved pundid ning panna kaalule, siis Hecuba kuttide vastu nad ei saa... ja ka selles viib võidu kokkuvõttes ikkagi "Hecuba pärast".
Stseenid olid Hecubas minu meelest särtsakamad ning tekst tervama huumoriga. Isegi puänte terve hunnik. Homme-s hakkasid umbes pooled stseenidest minu jaoks venima, eriti mida etendus edasi. Hecubas ma ei saanud naeru kuidagi pidama, naersin nii, et lõualuud pärast valutasid. Homme-s naersin või vähemalt naeratasin enamvähem iga stseeni jooksul vähemalt korra, kuid mingit ribadeks naermist ei toimunud küll kordagi. Mingeid ägedaid ütluseid või paroole Homme-s ei ole, nagu Hecuba (a la "keha lõdva, nagu lõvil"). Linnuke ja liblikas jälle Hecubale. Homme kasuks räägivad minu jaoks kaks olulist asja. Selles on lavastajakätt selgemalt tunda. On algus ja on lõpp - tegemist on nimelt tinglikult võttes ühe päevaga - lavastus algab "Algab päev" lauluga Kikerikii-telelavastusest ning lõppeb hilisõhtuga. Sees on justkui tugiteljeks või selgrooks kotte kandev baretiga naisterahvas (õpetaja) ning steenide paigutus oli kuidagi läbimõeldum. Samuti muusikavalik, mis oli iseenesest juba temaatiliselt etenduse osaks. Teine Homme plusspunkt on see, et seal oli ka see südamlikum tasand tugevam. Ehk emotsioonide skaala laiem.
Kokkuvõttes - kui Hecubaga oli mul kahju, et see läbi sai (kuigi see kestis kolmandikuvõrra kauem), siis "Homme näeme" lõpus ma juba natuke hakkasin kella piiluma. Seega minu jaoks ei ole küsimustki - "Hecuba pärast" oli üks mu kahest lemmiktükist eelmisel aastal, kuid "Homme näeme" jääb juba praegusel hetkel sinna kuhugile keskmiste sekka.
Usun, et järgnev tekst võib tunduda natuke negatiivne, sest ma näen konkreetseid põhjuseid, miks see tükk ei olnud nii hea, kui ma ootasin. Ja sellepärast tasub mu hilisemat üsna korralikku numbrilist hinnangut lugedes meenutada seda tõsiasja, et ma tõesti naersin iga etüüd-steeni jooksul vähemalt korra ning mulle tõesti meeldisid mitmed rollid ja see lavastuslik külg.
Ehk siis "Algab päev" ja ühtlasi algab ka etendus. Mehed istuvad pikal pingil reas ning kotte kandev naine tõttab hommikul tööle, meestest mööda. Mehed küll vaatavad teda, aga tegelikult ei tee temast välja - ei lähe neist keegi talle appi, ei paku keegi neist naisele oma istet hetkeks, et jalgu või käsi puhata. Ajastumärk - tasavõrdsus... või noh, minu meelest ikka matslus...Hüpates korraks etenduse lõppu, kus näitlejad kummardama lavale tulevad. Pean ära märkima ka selle tähelepaneku, et ega siis ka keegi tükis osalenud meesnäitlejatest ei oodanud, ega lasknud Piret Kaldal esimesena ees minna, nagu kasvatus ja komme nõuavad... Ega isegi lasknud teda trepile viisakusest enne ennast või ulatanud kombekusest kätt, nagu mõnikord ikka tehakse mööda treppi kõrgemale lavale astudes, eriti enne või pärast naisterahvast. Niiet eks "need" mehed siis sellised ongi - ka päriselt, ehk teatrilava väliselt. Või ei suutnud näitlejad piisavalt kiirest "rollist" välja tulla? :) :(
Siis lahkuvad teised lavalt ning sinna jäävad kaks meest. Sarnastest liigutustest, sõnadest ja käitumisest võib välja lugeda a) et mehed on kõik samasugused ja/või b) et teatud generatsiooni inimesed mõtlevad sarnaselt. A-ga olen ma kategooriliselt eriarvamusel, aga B-s võib mingi tõetera sees olla küll. Eks me tuleme ju mingis mõttes samast ajastust, sarnaste väärtustega ning elame praeguses ajastus olles suures plaanis sama kaugele jõudnud. (pean masse või "keskmist" inimest silmas - loodan et saan andeks sellise kahtlase väärtusega termini.) Mingis mõttes oligi see minu jaoks üks kogu etenduse toimivamaid sketše, kui nüüd nendele etüüdidele siin sellise sildi võiks kleepida... kuigi ega need nüüd otseselt ka sketšid ei olnud. Eriti seetõttu, et tegemist oli sügaval põhjas siiski kurva elulikult tüüpilise pildiga. Miks meil ei ole kunagi aega? Miks me ei võta aega, kui me seda päriselt tahame. Kas me tahamegi enam midagi piisavalt "päriselt?
Edasi tuleb neid sketšikesi ridamisi ja ikka käib kotte kandev naine ringiratast - elu oravarattas - sümbol, ehk? Iga päev ikka samasugune, ikka ringiratast, ikka ringiratast...
Koolilugu - loomulikult on ju selles vanuses inimestel lapsed. Loomulikult on meie lapsed need olulisemaid ja kõnekamaid teemasid meie elus. Kooli-loos, kuigi oli sealgi nalju, ilmeid, dialoogi ja olustikku, mis mind hetketi naerma ajas. Kuid see, et keegi m*nn-i joonistas tütarlapse salmikusse, see mind naerma ei aja. Koolikiusamine üldisemas plaanis ammugi mitte. Ja ometi üürgas saalitäis rahvas naerda. See oli üks kahest loost, kui mind publiku naer eriliselt häiris. See tegi vist mind omakorda tõsisemaks ning mul hakkas kahju nii tegelastest kui nendest inimestest, kes ei saa mitte midagi aru. Ja ma ei peagi silmas sketši tervikuna vaid teatud kohti sealt. Selgelt oli aru saada, et nooremat publikut ajas see eriliselt naerma - selge pilt, neil pole ju endal lapsi, pole seda dimensiooni, ega võimalustki mündi teisest poolest aru saada. Kuigi näitlejaid ennastki ajas vahepeal naerma ning täiesti arusaadavatelgi põhjustel.
Teine sketš, mille üle publiku irvitamine jättis mind päris hämmingusse, oli "mees grilliga". No sorry, kui nii palju ropendatakse, siis lihtsalt juba sellepärast võtab see minu suunurgad üsna konstantsesse asendisse ja üldsegi mitte ülespoole kaardu. Ühel hetkel taipasin, et siit ehk koorub mingi puänt, nagu Hecuba ropendamisestseenis, kuhu see ropendamine ju isegi lausa sobis, õigemini sellel baseerus kogu lõigu point. Kuid siin seda pointi ei tulnud ega tulnud. Niipalju siis sain sellest sketšist siiski, et tegelesin arvamismängu, et kas lõpuks selgub see, et Grill on ikkagi hoopis valmistatud Eestis? või läheb mees sõpradega sauna ja tagasi tulles on naisel kerge vaevaga ja kiiresti grill püsti pandud ning vorstid juba valmiski... Ja üsna kiirest tüütas ära ka see häda mees, kes pidevalt end uuesti ja uuesti vigastas. Oleks ma juba kõvasti naljasoonel olnud selleks hetkeks siis ehk oleks see tundunud mulle naljakas ning iga korraga ühe naljakam, aga nii jäi see muudkui venima ja venima. Minu jaoks oleks see tükk ilma selle lõiguta olnud tervikuna üldse parem.
Samuti häiris mind see meeste hädaldamise lõik. See kus nad kordamööda tulid ette ühekaupa ning tõid välja elulisi hetki, mis neid nende naiste juures häirib. Esiteks mehed ei hädalda päris elus kogu aeg nii ja teiseks ma ei suutnud mitte ühegi looga neist samastuda. Mitte ainuski ei käinud minu naise pihta. Kehitasin õlgu ning panin siis selle varna, et ehk ma tõesti olen veel varasemast sugupõlvest... Üks koht, kus end hoopis naise poolelt ära tundsin on poes käimine. Minule meeldib uurida uudistooteid ning lugeda, mida mõni võõras asi sisaldab ning kõik riiulivahed läbi jalutada, sest mu mälu on nii kehv, et nii võib mingi oluline asi ununeda. Naine mul aga ammu ootab või otsib mind taga, et kuhu ma jäin. Samuti kui on hommikune minek, siis mina ei taha kiirustada, vaid just vastupidi - võtta rahulikult. Naine aga tavaliselt on juba ukse juures ootamas, et millal me juba liikvele asume. Aga see pole muidugi alati nii. Mõnikord harva... Mõnikord ootan mina naist ka, aga see on ka ikkagi harva, ehk kõik on nagu tasakaalus. Kuid ülejäänud lugudes ei olnud isegi detaile, millega samastuda.
Pika ninaga Piret Kalda vunts oli üks koomiline vennike, aga see nõuka-aegsete tänavanimede meenutamine... ma saan aru, et nad ehk mõtlesid, et see hoogi minemine nede meenutamisega, et see on nagu osa naljast, et nad ei lõpeta ega lõpeta. Kuid see lõppematus võttis hoopis nalja kõvasti vähemaks kogu loost. Samuti see korduvate kohtumiste jada, kus naljakalt tüüpilistele ajastu-nimedele rõhuti. Ka seal oli paar nendest emotsioonidest nii sarnased, ehk oleks võinud küll vähemalt kord vähem seda üle korrata... see venimine oli kuidagi iseloomulik nendele sketšidele. Aga ehk vanemad inimesed ongi pikemate juhtmetega, et neile ongi vaja korrutada ja korrutada, enne kui nad mõistavad sealt oma sidused leida. Mina 37-aastaselt sain aga rõõmu tunda, et ma olen ikka käbedam ning ootan hoogsamat minekut ning teravamaid ning ägedamaid nalju ning ühtlasi viimistletumaid mininarratiive.
Üheks lemmikuks, ühtlasi ka vist sellepärast, et selles oli komponente, milles tõesti iseennast ära tundsin oli lugu valgest jopest ja veoautost. Meenus mulle mu punane-valge Tokyo dressipluus, mille Londonist ostsin pärast seda kui olin 50 kilo alla võtnud. Järsku avastasin, et riided sobivad mulle selga ning ennast kõhnade inimeste riietega näha tundus kuidagi sürr... ja siis ostsin ka selle dressipluusi... mida praegusel hetkel on mul "luba kanda" ainult siis, kui ma pole naisega koos :) Kes etendust on näinud, need saavad aru, miks see lõik mulle mõjus. Muidugi minu naine pole selline karikeeritud ning teatraakselt ülepaisutatud naistüüp. Pigem just kavaluse ning vihjetega teeb ta need asjad selgeks... Kuid tegelikult oli see kaheosaline sketš ning see, et vaatajad teavad tausta, see panebki kogu teise stseeni elama ning mõjub nii kuratlikult kurbnaljakana. Muidugi nii Raag kui eriti Piret Kalda teevad need rollid ka väga hästi. Kalda läheb ikka mõnusalt hoogu ja ründab täiega :) 
Hinnang: 3+ (Üsna keskpärane, kuigi olid ka omad eredad momendid. Usun, et rolli mängis peamiselt see mingis mõttes ebaoriginaalsus viidates nii Hecubas juba kasutatud stiilile kui ka sisulistele lugudele, mõttetu ropendamine - viimasest viiest tükist on kolmes kasutatud süna "puts" - ilmselt olen sellise üledoosi pärast sellele natuke ka allergiline - teatrid justkui arvavad, et ilma selleta ei jõua tekst sellise lihtsama vaatjane või ma ei tea, mis põhjus sellel on? Lisaks mõned venivad stseenid ning eelkõige see, et "Hecuba pärast" oli ootused natuke liiga kõrgele ajanud. Natuke mängis rolli ka see, et just eelmisel päeval sai vaadatud tõeliselt ägedat actionkomöödiat "39 astet" Rakvere Teatri esituses. Need on küll mõlemad mitmeski mõttes ka komöödiad, kuid muidugi detailžanriliselt, ülesehituselt ja lavastuslikult täiesti erinevad. Samas kui nägi seda ägedat hoogu ning mingit originaalsust ühes, siis oli ju ka "Homme näeme"-s hoogu, kuigi lava väiksem ning tegevus konsentreeritumal pinnal, kuid originaalsed mõtted praktiliselt puudusid. Kõike on viimasel ajal nii nähtud, loetud kui kogetud mitmest eri allikast ja üpris palju. Isiklikus plaanis häiris see vinguvate ja hädade meeste värk - sest kõik mehed ei ole ju "sellised" ning tegelikult ei samastunud ega ka tundnud ei ennast, ega oma naist ära nendest tegelastest. Kuigi see tükk ilmselt töötabki just nendele inimestele naljakamalt ning tugevamalt, kes need inimtüübid või loomuomadused näiteks oma mehes ära tunnevad. Saalis oligi paar naisterahvast publiku hulgas, kes ei saanud naeru üldse pidama. Ka üsna tõsistel hetkedel. Ei võinud muud kui tõdeda, et ju nad oma meest seal ülekantud tähenduses laval näevad. Lisaks leidub ju ikka veel neid, kellel lausropendamine mingit naerunärvi kõditab. Seega, oli häid ja paremaid stseene, häid ja paremaid rolle, kuid ei midagi ennenägematult huvitavat või ägedat või õnnestunut. Ok meelelahutus, kuid ei midagi hingele, ega ka pikemaks arutlemiseks ega mõtetes läbimängimiseks. Natuke naeru siiski ja tõdemust, et sama head lehma alati lüpsta pole vaja, aga võib ju kah, kui sealt midagi veel tuleb. Isegi kui piim polegi enam sama koorene...)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Homme näeme
Näitetrupp / Maria Lee Liivak
Lavastaja: Priit Võigemast :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Mihkel Ehala :: Mängukoht: Taevalava :: Mängivad: Piret Kalda, Allan Noormets, Andres Raag, Kalju Orro, Margus Tabor ja Mart Toome. :: Esietendus: 26.03.2010 :: Etendus kestab: 2 h
"Homme näeme!" lõppeb tööpäev kolleegide seas, kes hommikul uuesti kohtuvad proovisaalis ja õhtul etendusel, või miks mitte kontoris, büroos, poes, töökojas. "Homme näeme" on fraas tihedasti suhtlevate inimeste vestluses, kelle elud ja lood on omavahel juba nii põimunud, et mine võta kinni, oli see Andrese, Marguse või hoopis Kalju tragikoomiline lugu, mis ükskord kohvipausil jutustati. "Hommikul näeme" on lohutuseks lapsele, kes ei julge üksi pimedas magama jääda. Alati on "homme", tuleb uus hommik, aeg annab arutust, hommik on õhtust targem. Jääb lootus, et homne harutab juhtme lahti. See on, mis trööstib ja tekitab turvatunnet – see, et mis täna ka ei juhtu, homme võib kõik veel paraneda. Küll aga omandab fraas "homme näeme" näiteks hüvastijätuna hoopis teistsuguse värvingu viiekümneaastase inimese suus kui elu põletavate kahekümneste vestluses.
Pika ninaga Piret Kalda vunts oli üks koomiline vennike, aga see nõuka-aegsete tänavanimede meenutamine... ma saan aru, et nad ehk mõtlesid, et see hoogi minemine nede meenutamisega, et see on nagu osa naljast, et nad ei lõpeta ega lõpeta. Kuid see lõppematus võttis hoopis nalja kõvasti vähemaks kogu loost. Samuti see korduvate kohtumiste jada, kus naljakalt tüüpilistele ajastu-nimedele rõhuti. Ka seal oli paar nendest emotsioonidest nii sarnased, ehk oleks võinud küll vähemalt kord vähem seda üle korrata... see venimine oli kuidagi iseloomulik nendele sketšidele. Aga ehk vanemad inimesed ongi pikemate juhtmetega, et neile ongi vaja korrutada ja korrutada, enne kui nad mõistavad sealt oma sidused leida. Mina 37-aastaselt sain aga rõõmu tunda, et ma olen ikka käbedam ning ootan hoogsamat minekut ning teravamaid ning ägedamaid nalju ning ühtlasi viimistletumaid mininarratiive.
Üheks lemmikuks, ühtlasi ka vist sellepärast, et selles oli komponente, milles tõesti iseennast ära tundsin oli lugu valgest jopest ja veoautost. Meenus mulle mu punane-valge Tokyo dressipluus, mille Londonist ostsin pärast seda kui olin 50 kilo alla võtnud. Järsku avastasin, et riided sobivad mulle selga ning ennast kõhnade inimeste riietega näha tundus kuidagi sürr... ja siis ostsin ka selle dressipluusi... mida praegusel hetkel on mul "luba kanda" ainult siis, kui ma pole naisega koos :) Kes etendust on näinud, need saavad aru, miks see lõik mulle mõjus. Muidugi minu naine pole selline karikeeritud ning teatraakselt ülepaisutatud naistüüp. Pigem just kavaluse ning vihjetega teeb ta need asjad selgeks... Kuid tegelikult oli see kaheosaline sketš ning see, et vaatajad teavad tausta, see panebki kogu teise stseeni elama ning mõjub nii kuratlikult kurbnaljakana. Muidugi nii Raag kui eriti Piret Kalda teevad need rollid ka väga hästi. Kalda läheb ikka mõnusalt hoogu ja ründab täiega :)
Beebivankri -värk on nii vana nali, et sellel beebil on juba habe ka kasvanud. Lisaks oleks seda võinud kõvaltvaadatajatele ka ägedama sisseronimisega mängida, ehk siis oleks toiminud naljakamalt, ei tea... vana nali on ikka vana nali. Sama nende Kosmose-tuubide ning 3 kopkaste jookide ja kaljamüüjate meenutamine. Need olid alles äsja ka Sofi Oksanen-i Stalini lehmade raamatus niiet otseselt seda nostalgialaksu ei saanudki, mida ehk mingite erinevate toodetega, mis poleks nii käiatud viimasel ajal, oleks saanud. See on muidugi iga inimese lugemusest ja elu jälgimisest kinni. Aga see Kosmose-tuub, see on juba legendaarne kõikjal ajastumeenutustes.
Seevastu Pireti lindu naersin küll... tuli lapsepõlvest see saatelüpp meelde, kus linnud ära lendasid, eelkõige muidugi muusika pärast. Täpselt sama lugu Leopoldi lauluga ning tants ju kutsus esile isegi publikult aplausi. Aga seda Leopoldilaulugi on viimastel aastatel kõvasti ekspluateeritud. Isegi minul on see peas...
Kuid see lõpp, see siis jällegi andis mõnusa tunde. Saatpalu "töölaul" nagu täpp i peal. Ning lugu kingitusega ka...kurbnaljakas, millele olekski võinud tüki atmosfääri selliste lugude baasil üles ehitada ja mitte üritada ilmtingimata igast asjast koomuskit välja pigistada.
Nagu selliste nostalgiatükkidega ikka, tulid meelde mitmed omad "ajastnähud", nagu näiteks koorepakikesed ja meetwurst, mida müüdi Olümpiamängude ajal. Pepsi Koola ja Karl Vaino. Vüi kes see lehvitasm, nagu oleks maganud püstijalu? Igaaastased matused Moskvast... Soome televisioon... kuigi see oli vist kaetud Dynastia tunnusmeloodiaga. Veel oleks võinud ju mängida ka eestlaste eripäral välismaal käituda - kuidas teisest eestlasest hoidutakse... ka tihti vanast sõbrast temaga kogemata kohtudes, kui teisel on silmnähtavalt või isegi teadaolevalt paremini läinud. See naabrikadedus, telepoiss, aastavahetuste teleshowd (ahjaa Reklaamuklubi Kärna Ärni ju käis tekstist läbi), John lase vesi välja, Kehkatunnid ning Kalevi koss (Viktor Viktorov ja Heino Enden), Sõnajalad, Onu Bella või kes need selle sugupõlve kõvad tegijad olidki - Duran Duran näiteks... Soome pealt tulnud saade Hittimittari... FR David Words , Tšehhi lõbukas... Za ruljom, konstruktorid oh ma võikski neid asju siis loetlema jäädagi... Eks igaühel omad... Eriti tänapäeva kontekstis - eks laenud, autod, lahutused-alimendid, eliitkoolid, naiste ülemvõim kodus... ja muidugi kõige suurem tänapäeva nuhtlus - arvuti... sellest vist polnud tükis üldse. Ka publikut vaadates, siis selles vanuses mehi teatris eriti palju pole. Pigem on naised sõbrannadega ning eks kogu see sõbrannandus on üks märgilise tähtsusega. Kuigi seda on ju läbi aja ikka olnud. Regati baar või isegi Viru pidupanemiskohad... ahjaa see "Grill" käib vist tekstis läbi... Ehh, kui mõtlema hakata siis päris palju on nad muidugi katnud ka ja ega kõike ju ei peagi... lihtsalt midagi jäi neist lugudest puudu minu jaoks.
Kuid tõsiasi on see, et mitte ainult mehed ei ole mömmid, vingujad ja hädapätakad. Eks me kõik oleme mingitel teemadel rohkem meistrid ja teistel jälle mitte. Tundsin mehena puudutatuna, et "mehi" niimoodi mõnitati, kui tegelikult ikkagi nii päriselt ei ole (samas võibolla on see ikkagi tingitud lähedastest ja sõpruskonnast. Ning eks selliseid ole ka... aga tükis jäi kuidagi pealmiseks et mehed küik on ja pidevalt sellised suured vingukotid, kes ei saa milegagi hästi hakkama. Kaitsereaktsioon ja -mehhanismid muutsid ka tükki tervikuna natuke ebausutavaks ja tasakaalust väljas olevaks. Kuid ma naersin küll. Ja mitte vähe. Kõik on ju suhteline. Ilmselt oleks see tükk meeldinud ilma Hecubata ikkagi tunduvalt rohkem. Ei tea ja ei saagi kunagi teada. Samuti kui ma oleksin olnud see naeru töiega lagistav naine seal publiku hulgas, kellel on kodus selline mees, kes ei saa grilli kokku pandud ning siis selle töö teibiga tahab ära teha... no siis ma oleks ka vist narnud nii, et vähe pole.. kuigi tegelikult hoopis peaksin nutma...
Näitlejatest on sellises ansablimängus eraldi rääkida väga raske. Ainsa naisena lavastuses tõuseb muidugi esile Piret Kalda. Kuid tegelikult ta lähenes ka oma karakteritele kõige huvitavamalt ning ikka lootsin ,et tema osaleb igas sketšis. Meestest meeldis mulle küige rohkem Margus Tabor. Tema eriline ja kõlav hääl. Õiges tasakaalus mäng ka siis kui ta tegelane peab täie pingega tegutsema, mistahes põhjusel. Kalju Orro meeldis mulle väga selles korduva tegevuse stseenis nende nimedega. Ta oli kuidagi teistmoodi iseenda tavapärasest mängust ja olekust. Kuid kahjuks hiljem ta enam nii mänguline ei olnud. Muidugi eks selles lillega peielise minirollis bravuuritseda ju ei annagi. Huvitav, kas see oli Võigemastil esimest korda olla lavastajaks omaenda õpetajale :) Allan Noormets oli mõnes stseenis väga äge ja hoogne ja mõnes steenis häiris see, et ta pidevalt minu poole seljaga. Nagu äärtesse polekski vaja mängida. Stiil, mille pärast eriti Piret Kaldale tänulik olen, sest tema haaras ikka terve saali oma tegelase tähelepanu keskmesse. Aga Allani kiusatud tüdruku isa oli tõeliselt kaastunnet esile kutsuv ning ma elasin temale kuidagi eriliselt kaasa.
Andres Raag oli nagu Allan, mõnedes stseenides hea ning teistes parem. Ainsana ei sobitu kuidagi pilti Mart Toome. Ja tema rollistik jääbi kõige kahvatumaks, kuid ma ei ütles sellega, et ta kehv oleks olnud, kaugelt mitte. Lihtsalt teised olid nagu õigemad, ehedamad - ja seda mitte ainult lastevanemate koosolekul vaid üldse nende teiste inimeste eakaaslasena.
Hinnang: 3+ (Üsna keskpärane, kuigi olid ka omad eredad momendid. Usun, et rolli mängis peamiselt see mingis mõttes ebaoriginaalsus viidates nii Hecubas juba kasutatud stiilile kui ka sisulistele lugudele, mõttetu ropendamine - viimasest viiest tükist on kolmes kasutatud süna "puts" - ilmselt olen sellise üledoosi pärast sellele natuke ka allergiline - teatrid justkui arvavad, et ilma selleta ei jõua tekst sellise lihtsama vaatjane või ma ei tea, mis põhjus sellel on? Lisaks mõned venivad stseenid ning eelkõige see, et "Hecuba pärast" oli ootused natuke liiga kõrgele ajanud. Natuke mängis rolli ka see, et just eelmisel päeval sai vaadatud tõeliselt ägedat actionkomöödiat "39 astet" Rakvere Teatri esituses. Need on küll mõlemad mitmeski mõttes ka komöödiad, kuid muidugi detailžanriliselt, ülesehituselt ja lavastuslikult täiesti erinevad. Samas kui nägi seda ägedat hoogu ning mingit originaalsust ühes, siis oli ju ka "Homme näeme"-s hoogu, kuigi lava väiksem ning tegevus konsentreeritumal pinnal, kuid originaalsed mõtted praktiliselt puudusid. Kõike on viimasel ajal nii nähtud, loetud kui kogetud mitmest eri allikast ja üpris palju. Isiklikus plaanis häiris see vinguvate ja hädade meeste värk - sest kõik mehed ei ole ju "sellised" ning tegelikult ei samastunud ega ka tundnud ei ennast, ega oma naist ära nendest tegelastest. Kuigi see tükk ilmselt töötabki just nendele inimestele naljakamalt ning tugevamalt, kes need inimtüübid või loomuomadused näiteks oma mehes ära tunnevad. Saalis oligi paar naisterahvast publiku hulgas, kes ei saanud naeru üldse pidama. Ka üsna tõsistel hetkedel. Ei võinud muud kui tõdeda, et ju nad oma meest seal ülekantud tähenduses laval näevad. Lisaks leidub ju ikka veel neid, kellel lausropendamine mingit naerunärvi kõditab. Seega, oli häid ja paremaid stseene, häid ja paremaid rolle, kuid ei midagi ennenägematult huvitavat või ägedat või õnnestunut. Ok meelelahutus, kuid ei midagi hingele, ega ka pikemaks arutlemiseks ega mõtetes läbimängimiseks. Natuke naeru siiski ja tõdemust, et sama head lehma alati lüpsta pole vaja, aga võib ju kah, kui sealt midagi veel tuleb. Isegi kui piim polegi enam sama koorene...)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Homme näeme
Näitetrupp / Maria Lee Liivak
Lavastaja: Priit Võigemast :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Mihkel Ehala :: Mängukoht: Taevalava :: Mängivad: Piret Kalda, Allan Noormets, Andres Raag, Kalju Orro, Margus Tabor ja Mart Toome. :: Esietendus: 26.03.2010 :: Etendus kestab: 2 h
Kui eelmine Priit Võigemasti lavastus, „Hecuba pärast“, valmis koos eakaaslastega ning tegeles peamiselt enesevaatlusega, siis seekord on fookus järgmisel põlvkonnal ning neid puudutavatel enam või vähem ühiskondlikel teemadel.
"Homme näeme!" lõppeb tööpäev kolleegide seas, kes hommikul uuesti kohtuvad proovisaalis ja õhtul etendusel, või miks mitte kontoris, büroos, poes, töökojas. "Homme näeme" on fraas tihedasti suhtlevate inimeste vestluses, kelle elud ja lood on omavahel juba nii põimunud, et mine võta kinni, oli see Andrese, Marguse või hoopis Kalju tragikoomiline lugu, mis ükskord kohvipausil jutustati. "Hommikul näeme" on lohutuseks lapsele, kes ei julge üksi pimedas magama jääda. Alati on "homme", tuleb uus hommik, aeg annab arutust, hommik on õhtust targem. Jääb lootus, et homne harutab juhtme lahti. See on, mis trööstib ja tekitab turvatunnet – see, et mis täna ka ei juhtu, homme võib kõik veel paraneda. Küll aga omandab fraas "homme näeme" näiteks hüvastijätuna hoopis teistsuguse värvingu viiekümneaastase inimese suus kui elu põletavate kahekümneste vestluses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar