Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia - Eesti Draamateater

Tavaliselt, kui midagi kirjutatakse "tellimustööna", siis ei saa seda eriti tõsiselt võtta, ega midagi erilist selliselt kirjatöölt ka oodata või loota. Draamateatri majal on tänavu 100 aasta juubel ning selleks puhuks otsustati tellida vastavasisuline näidend, enamvähem kindla peale üle keskmise tasemel kirjutavalt Andrus Kivirähkilt. Kuigi "kindla peale" sellises olukorras ei saa nagunii kindel olla. (Meenub viimane Kivastiku Viinistu tükk).

Minule Kivirähki tükid on ikka meeldinud, kuigi veelgi parem on ta minu meelest romaanikirjanikuna. Kuid teatris tema karakterid on elavad, situatsioonikoomika muhe ning ülesehitusel ka ikka midagi põnevat sisse toodud. Kahtlemata siin tuleb mängu juba ka lavastajakäsi. Merle Karusoo jaoks, kes ka selle tüki lavastajaks, on see juba (minu arvestuse järgi) kolmas Kivirähk-i materjali lavastus. Minu jaoks on nende koostöö liikunud pidevas tõusvas joones - üha paremaks. Sedapuhku ikka juba päris hea! Samas vahepõikena - minu siiani lemmik Kivirähki näidend lavastati hoopis VAT Teatris ("Ingel, ingel, vii mind taeva").


Laskumata detailsemalt sisu keerdkäikudesse, mis otse loomulikult elustavad läbi huumoriprisma ning kahtlemata ka väljamõeldud looga seda teatrimaja sünnilugu, mängib Kivirähk oma näidendiga rohkem selle ümber, et kas teater see on lihtsalt see "teatrimaja" või pigem see, mis selles majas toimub. "Las sakslased teevad mis nad tahavad. Aga meie teeme selles majas teatrit." Oi kui magusad karakterid on need blondid, kiiksudega sakslased. Eht Kivirähklikult naljakad tüübid, keda tahaks veel ja veel vaadata. Muidugi ilma selliste heade karakternäitlejate, nagu Guido Kangur, Mait Malmsten ja Märt Avandi, olekski need tüübid jäänudki lihtsalt Kivirähki karakterikontuurideks. Aga need kolm meest on lihast ja luust karikatuursed ja koomilised kõlupead :) Lausa lust vaadata ning pidevalt ootasin, et nad jälle ja jälle lavale tuleksid (ja see nende surm :)))). Aga kuigi need kolm rolli on ülimalt lahedalt õnnestunud, oli minu jaoks kõige suuremaks üllatuseks hoopis Ivo Uukkivi! Ma olen ikka pidanud teda täiteks kasutatavaks näitlejaks, kes on viimasel ajal justkui kukkunud stamprollidesse - ikka kergelt alkoholiga seotud tüübid või keskealised rokimehed... nüüd aga hoopis midagi muud ja see mõjus nagu värske õhk. Värske rollilahendus ja mingis mõttes isegi ootamatu karakter. Kohe esimesest stseenist, kui Uukkivi seisab hämaras saalis, oli aru saada, et sellest rollist ja kogu tükist tuleb midagi head. Inimesed ümberringi kahisesid, et kes see on... otsides kavalehelt abi. Tõesti Uukkivi on mingis mõttes isegi tundmatuseni teistsugune, kui on harjunud teda nägema. Ei tea, mis muudatus mehega on juhtunud. Aga midagi selgelt on.

Valguskunstnikuna on kaasatud Linnateatri mees Priidu Adlas ja valgustus mängib päris silmnähtavat rolli, seega väga õnnestunud valik (lavastaja poolt?). Kõik need pooltoonid ja valgete juuste jaoks säravam valguskaart, see kõik oli kuidagi eriliselt läbimõeldud ning kaasamängiv kogu atmosfäärile.

Elina Reinold ja Raimo Pass tuletasid meelde Rehepapist tuttavaid Imbit ja Ärnit, kes ikka ilmusid ei-tea-kus-kohast ja olid "eestlased" :) Mõnusad lavastajatrikid veel Karusoo poolt eriliselt vimkalikeks neid kahte muutvad. Kersti Heinloo-l on kaksikroll, kuid terviku sees jääb ta minu jaoks kõrvaliseks. Samas sakslaste barbaarne õnne-ebausk, oli ju üks neid lahedaid nalju, mis aitab kogu tükki veelgi muhedamaks muuta - ja selline natuke kiiksuga huumoriliik, justkui vastandlik, ehk selliste naljade üle ju naerda ei tohikski :) Nimelt neitsi (Heinloo) sissemüürimine - see toovat "õnne". Õnne sakslaste õuele toovat ka see, kui keldris hoitava vanamehe habe kolm korda ümber laua kasvavat... ainult, et Elina Reinoldi "eesti naine" käib sealt habeme küljest pidevalt pesunuustikuid lõikamas :)))
Ja mis sellest, et mõned või noh, suurem osa karakteritest on kergelt üle vindi keeratud - seda on tehtud stiilselt ning laskumata labasustesse. Kohati lihtsameelselt lahendatud, ent terves supis ongi selliste maitseainetega liialdades tekkinud Kivirähkilik maailm.

Lavastaja Karusoo ei lase tekstil ja näitlejatel kogu tööd ära teha, vaid toob sisse tugevat lavastajanägemust ning nii liikumises kui ka karakterite markantsuses ja julges bravuuritseda laskmises on tunda tabavat julgust ning justkui seda kogemuslikku tunnetust, mida ilmselt see mitmekordne koostöö kirjaniku ja lavastaja vahel ka ilmestab. Ja mõnus, kui siin seal on konkreetseid leide ja looja mõttetööd laval näha.

Tiit Sukk ja Merle Palmiste teevad enda kohta väga tavapärased rollid ja sellepärast mõjuvad pigem igavatena kuigi midagi ju mängus endas lahti ei ole.


Hinnang: 4 (Väga hea roll Ivo Uukkivilt ja kolmelt blondilt "sakslaselt". Mõnus Kivirähki huumor ning korralikult naermist nii eestlaste üle kui koos eestlastega. Kui see maja nüüd tõesti nii oleks sündinud, siis ma tõsiselt imestaks. Kuid miks mitte uskuda, et neitsi sinna kuhugi müüri sisse vangi laoti - sellest majast on ju tänaseks saanud üks Eesti kultuuri edasikandjaid ning mitmete - minu sealhulgas - jaoks on selles majas täiesti eriline hing ning ikka on sinna majja mõnus minna. Palju häid näitlejaid, lavastajaid ning lavastusi. Ajalugu ja tänapäeva, nalja ja naeru, kuid piisavalt palju ka mõtteainet ning õpetust. Vassiljevi ja Bubõri ja Draamateatri maja sünnilugu oli minu jaoks küll üks väga lahe tükk, Kivirähkilike värvikirevate karakterite ilutulestik, soovitan hea meelega ning saadan ka oma peatselt 15-aastaseks saava lapse seda koos vanaemaga vaatama. Sobib kindlasti kõigile, kes natuke naeru pugistada tahavad ning ohhh, neid sakslaseid vaataks isegi veel üks kord!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...
Andrus Kivirähk

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 20 minutit.

Lavastaja Merle Karusoo

Kunstnik Pille Jänes (külalisena)

Helilooja Urmas Lattikas (külalisena)

Valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)

Videokunstnik Taavi Varm (külalisena)

Osades: Tiit Sukk, Ivo Uukkivi, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Merle Palmiste, Guido Kangur, Mait Malmsten, Raimo Pass, Elina Reinold (külalisena).

Vahel juhtub, et inimene pannakse laulu sisse ja sealt ta enam välja ei saa. Just nii juhtubki kuulsate Peterburgi arhitektide Vassiljevi ja Bubõriga. Ühel heal päeval peavad nad maha jätma oma senise mõnusa elu Venemaa pealinnas, jätma maha oma tulusad tellimused ja sõitma kõige kiiremas korras Tallinnasse, et ehitada sinna uus teater. Milline teater? Kas Saksa teater kohalikele baltisakslastele, kelle päralt on minevik? Või Eesti Draamateater eestlastele, kellel pole küll veel oma riiki, kuid kellele kuulub tulevik? Ega Vassiljev ja Bubõr sellest isegi päris täpselt aru ei saa, aga teatri nad ehitavad.

Ja nagu ütleb oma luuletuses Juhan Viiding:

„See maja seisab keset Südalinna –

ei kaitse ingel teda, vaid kultuur!

Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna.

Kõik, mis ta sees, on kordumatult suur.“

Juba sada aastat on see nii.

Esietendus 25. aprillil 2010 suures saalis.