Mask - Emajõe Suveteater

Selle tüki kohta läheb arvamuse esitamisega raskeks. Nimelt mul on tunne, et ma ei saanud aru, mida tegijad sellega öelda tahtsid või milleks üldse see tükk lavastada võeti? Puänt on üks kulunumaid, ülesehitus on üsna tasapaks, kaks karakterit on mõlemad eemaletõukavad, isegi ebameeldivad, aga mitte heas mõttes, ehk mõtteid tekitavad või psühhid, kes ärataks emotsioone. Ei, pigem selles mõttes, et neile kaasa elama ei hakka, õieti ei ole ei nende poolt ega nende vastu. Nad lihtsalt on... natuke rumalad, natuke hingetud ja veretud. Karjuvad ja toimetavad, kuid nende tegevuses poleks nagu pointi.

Mina läksin puhtalt reklaami õnge. Isegi nii kaugele, et ostsin kõigepealt ühele päevale piletid, aga kuna ei saanud seekord minna, siis ostsin veel teiseks korraks uuesti piletid. Raha täiesti maha visatud. Tõeline pettumus. Eriti selles valguses, et olin kevadel just näinud Nero Urke-t Ird-i mängimas ja imetlesin seda värskust ning nüüd rollilahendus, mis natuke tõmbas Irdi vinge rolli sära maha, sest ka Maskis lahendab Urke oma rolli natuke samamoodi - karjudes, endast välja minnes ja siiski mitte Irdist väga erinevalt lähenedes... Ehk tekkis küsimus, kas temas on ainult ühtmoodi vihaste tunete spekter sees? Aga reklaami õnge selles mõttes, et lubati kammerlikult kahe näitlejaga tükki - armastajatepaar - mees ja naine; "ootamatu pööret" ning tagatipuks põhineb tõestisündinud lool... Ja kammerlik see ju oli ja oli ka armastajatepaar ning võibolla ka tõestisündinud lugu, kuid absoluutselt midagi ootamatut ei sünni ja tegelikult sellel polegi vahet ega mingit eraldi väärtust, et see tõestisündinud lugu on...



Irooniline on see, et lavastus algab väga õnnestunud ja põneva misanstseeniga - androgüünse olekuga (vist mees, aga naiselikult kõhna kehaga) mustas, patsiga inimene tuleb hämaras ja paneb saaliukse lukku. Võtmega, mille pärast lukustamist paneb taskusse. Õnnestunult kõhedust tekitav... pärast seda haarab mootorsae, nonii - publikule tullakse nüüd kallale :) Õnnestunult kõhedusttekitav. Väga osavalt efektne lavastuslik trikk. Kuid edasi ongi kogu lavalugu allamäge. Mees saeb tabureti pooleks, loobib kilele verd... kas see peab olema "kunsti tegemine" või millegi allegooria? Ei saanud aru ja kuna edasi läheb lugu nagu läheb, siis tegelikult polegi vahet...

Aga edasi saabub mängu naine, mees palub tal küll mitte siseneda, ent naine tuleb muidugi sisse. See justkui rikuks midagi mehe jaoks ära, ja pool etendust viskab mees naisele seda ette, kuigi lõppude lõpuks ei saagi aru, et miks ta sellest nii endast välja läks. Kas tõesti sellepärast, et naine ei võinud kõige väiksema asjaga vastu tulla mehe palvele või mis, aga nagu ma juba ütlesin, minul polnud selleks hetkeks enam vahet... pigem häiris Urke ülemängitud pahameelsus nii väikse asja pärast.

Ja siis see saag - ehk milleks see. Mees esitab mingi armukõne - kuidas ta viimased rahad pani sae peale, sest see on väärt investeering. Sellel hetkel tekkist tõesti tunne, et tegemist on mingite arengupeetusega või narkouimas tegelastega, kellel üleval korrusel pole päris kõik korras. Selge oli ju üsna kohe, et kumbki neist pole just teravaim pliiats karbis, aga tegelikult pole ka sellel vahet. Ühel hetkel, kui Marika Barabantšikova naine, käib duši all ja tuleb lavale tagasi aluspükstes ja märgade juustega, üritatakse mängida nagu mingile seksuaalsusele... ja kahtlemata on Marika heas vormis, kuid seda siiski ainult keha mõttes. Sest Laulupeomuuseumi kõledalt tühjas toas kajab ning mitmes kohas läks tema hääl küll kaduma. Ja hääleprobleem just selguse mõttes, olen tema juures varemgi täheldanud. Asi polegi nagu diktsioonis, vaid lihtsalt häälematerjalis, selle teravuses ja selguses. Mul on alati tunne, et tal koguneb rääkides sülge suhu ja see takistab tal selge häälega rääkimast. Võibolla on see vale tunne ja asi on hoopis milleski muus, aga jama on selles, et kusagil "asi" on...

Ja siis tagatipuks see puänt, mida on leierdatud erinevates filmides juba täiesti kulumisastmeni, et enam ei viitsi... kõige suurem viga kogu etenduse juures oligi see, et kohe algusest kui saejutt lahti läheb on enamvähem teada, kuidas see lugu lõpeb... Ja siis nagu avastad vaadates seda etteaimatavat lugu, et ootad, et jõuaks juba selle paratamatu lõpuni välja ja saaks koju ära minna.

Hinnang: 1 (Siiani aasta kõige kehvem tükk. Natuke mõtlesin, et kas panna pluss selle alguse eest, aga lõppkokkuvõttes see algus tervikut ei päästa... Ja tegelikult olen hoopis enda peale vihane, et ei lugenud ja uurinud inimeste arvamusi, kes seda vaatamas olid käinud. Kartsin, et neis arvamustes paljastatakse see "ootamatu pööre"... Kuid midagi ootamatut ei sünnigi - kõik on tuttav igast teisest pantvangidraamast. Ja nüüd olen muidugi teadlik, et ka suurem osa inimestest pettusid tükis kõvasti. Mõni kiidab veel Urket, aga ilmselt pole nad Ird, K.-d näinud, sest seal on ta roll mõtestatult ja tabavalt "emotsionaalne mägirada". Lõppkokkuvõttes oli "Mask" minu jaoks täiesti mahavisatud aeg ja raha. Ei taha kohe Tartusse teatri pärast sõitagi, kui ei ole 100% kindel, et see, mis sealt saab, on kulda väärt. Esiteks see aeg, kütusekulu ning lõppude lõpuks veel tuju kah rikutud, sest isegi tagasisõiduks arutamisekski polnud midagi etenduselt kaasa võtta. Ja lubage küsida, et milles avaldus see lubatud "poeesia"?)

Tekst lavastuse kodulehelt:

MASK
(originaal :Lederfresse, 1996) Helmut Krausser

Õhtupoolik armastajapaari- naise ja mehe korteris. See on tavaline õhtu, mis võtab ootamatu pöörde...

Põhineb tõestisündinud lool, mis leidis aset 1987. aastal Münchenis. Lugu, milles on poeesiat, vabadusiha, allasurutust, egoismi, armastust ja raevu.

Mängivad Marika Barabanštšikova ja Nero Urke
Lavastaja Kristel Leesmend
Kunstnik Nele Sooväli

Esietendus 11. juuni 2010