Röövlitütar Ronja - Endla

Üks imeliselt ilus Lindgreni muinasjutt on taaskord leidnud tee Eesti teatrisse. Sedapuhku Endlasse ning selle maja jaoks külalise - Kalju Komissarovi lavastusena. Ja "külla" on ta tõepoolest tulnud, nimelt oma endistele õpilastele VKA-st. Sedapuhku siis juba päris näitlejatena neid juhendama :)

Loomulikult tassisin oma terve pesakonna kaasa Astridi teksti dramatiseeringut vaatama. Isegi 14-aastase... Ja me kõik viiekesi olime väga õnnelikud, kurvad, rõõmsad ning põnevil, täpselt nagu tüki tegelasedki, olenevalt muidugi stseenist :) Kuid mis mind just Ronja-loo juures kõige enam paelub, on selle valdavalt kurvameelne alatoon. Lugesin selle raamatu ette kahele vanemale lapsele, kui nad veel väikesed olid ja mäletan, et see meeldis meile kõigile juba raamatunagi. (Mitte nagu samade kaante vahel leiduv "Vennad Lõvisüdamed"... mille baasidee käis minule isiklikult vastu. Muidugi lastele, kelle peret on külastanud surm, neile seletuseks ning lohutuseks - sellelt poolelt lugu ehk töötabki, kuid mitte enesetappude ärgitajana või teistelt tasanditelt vaadatuna - kui on raske - siis võid surra ja hakkab kergem ja saad Nangijaalasse... aga mitte Vendadest Lõvisüdametest ei tahtnud ma ju seekord rääkida.)

Selle lavastusega seoses torkab esimesena silma ja jättis sügavaima mälestuse kunstnikutöö. Krista Tool on läinud täie peale välja! Suur loss ja võimas põrguauk, kolossaalne Karukoopa ämblikuvõrk, kivid, vinged nahksed röövlikostüümid, auk ees lavaääres, parukad ja muidugi ei saa unustada totskääbuseid, lendavaid metsmarduseid ja hallvanakesi oma "kiiskavate" silmadega. Hehh, viimati nägin nii head laste etenduses kasutamist Ugalas lambatalledena :) Aga tegelikult need hirmuäratavad/armsad totskääbused on vist ikka täielik tipp! :))) Ühest küljest natuke hirmsad väikesed tegelased, teisalt kuidagi armsad ka - väga hea lahendus!!! Lisaks ka valguskunstniku tehtud suur tähistaevas.

Mõnusalt palju tegelasi mööda lava sagimas, natuke sekka ka muusikat, kuigi sellega küll ei liialdata... kas ehk 4-5 laulu tuleb terve etenduse peale kokku. Muidugi paljud lapsed ei tahagi väga neid laulukesi (mis muideks minu meelest olid selles tükis päris mõnusad, kuigi mingit hittlugu sealt nüüd ei kooru, ega päev hiljem ei oska ka ühtegi enam ümiseda - üks laul oli vist kotkast ja üks hundist), selle eest on meeles Ronja kevadekisa :) Ja üldine, väga sobiv iirilik, Ugalast laenatud, Peeter Konovalovi muusikaline kujundus. Konovalov on ka laulude muusika ise kirjutanud.

Teemad olid rohkem sealt sügavamast otsast - sõprus, vanema ja lapse vahelised suhted, andeksandmine, ise hakkama saamine, uhkuse allaneelamine, sõber tunneb sõpra hädas, aga kas ka muidu, varastamine ja röövimine, oma õiguste ja tõekspidamiste eest seismine, ema- ja isaarmastus, austus... ehk mis siis elus on need kõige tähtsamad teemad... Selles suhtes ma usun on selline tükk ja lugu just õige kasvatamaks õigeid väärtuseid nii lastele, kuid miks ka mitte vanematelegi. Lisaks saab siit ka kuhjaga emotsionaalset intelligentsust juurde.

Näitlejate mängus võib mitmete näitlejate puhul märgata erinevat mängumaneeri võrreldes sellega kui nad täiskavanutele mängitavad. Eriti teravalt torkas minu nähtud etendusel silma "lapseliku" mängu ja ühtlasi kuidagi kummaliselt publikusse mängimisega Carmen Mikiver. Kuigi ehk lastele ongi vaja rõhutatult just neile mängida? Ehk see töötab laste jaoks paremini? Samas Sepo Seemani puhul see lapseliku mängimise maneer päriselt töötas tema kasuks. Ülimalt lahe möriseva häälega paps, kelle hääles küll mida etendus edasi seda vähem mörinat ja üha rohkem tundis ära Seemani hääle. Kusjuures see parukas ja habe sobisid talle nagu valatult. Jaan Rekkorit ma ei tundud alguses üldse ära... vanaätt, kes hakkab surema... poeb veel ise kirstu kah - sest tema aeg on tulnud. Borka, ehk Indrek Taalmaa ja tema naine (Triin Lepik) saavad üpris vähe lavaaaega. Lepiku lisaks vilksavad laval ka Komissarovi VKA üleeelmise lennu õpilased Jaanus Mehikas ning (parukaga!) Sten Karpov. Ja eriti vähe, kuid sellegipoolest mõnusalt teravahäälse ja laheda ning teravate küüntega, lendava metsmarduse rolli teeb (üks meie pere suuri Endla-lemmikuid) Liis Laigna. Oleks ju tegelikult ka Ronja roll justkui TEMA ROLL. Kuid ei saa siin miskit kurta - särasilmse ja armsa Ronja loob lavale ka Kaili Viidas. Just sära silmis ja hoog mängus on see, mis ta laste (ja ka täiskavanute) poolehoiu endale võidab ja ühtlasi enamaks kui kaheks tunniks hiirvaikselt näitemängu vaatama naelutab. Ja tema sõber Birk, ehk Priit Loog, oma kurvameelse ja heatahtlikku "venna" rollis, on Viidasele hea ning väga õige partner. Selline tuule ja tuisupäine, igavesti vahva ning isepäine röövliplika Ronja ning kaitsev, tõsine, hoolitsev ning sügavahingeline Birk. Vastandid tõmbavad teineteisele ligi...aga ega nad päris sügaval nii erinevad ju polnudki. Mõlemad ju seiklushimulised ja iseseisvad... ei tea, kas 11-12 aastased ikka metsas ise kevadest sügiseni hakkama saaksid? Aga see ongi ju muinasjutt. Muinasjutuliselt põnevalt Endla laval oma hoogsat ja sügavamõttelist lavaelu elades.

Hinnang: 4- (Lasteetendustele ei saa tegelikult täiskasvanute etenduse skaala järgi hinnangut anda ja sellepärast olen ikka hinnanud ka "laste" skaala alusel ja sellisel juhul on hinnanguks kindel 5. Minu lastele väga meeldis! Nii 4 kui 9 aastasele ja 14 aastanegi kiitis heaks. Ning vanemadki said naerda kihistada nendele sisse kodeeritud vihjetele, mis vanematele olidki mõeldud. Ja nagu mainitud, pakkus tõeliselt suurt naudingut kunstnikutöö. Dramatiseeringu on teinud rootslane, kuid (minu lemmik) rootsikeele tõlk - Ülev Aaloe on selle eestindanud. Näitlejatena särasid kõige eredamalt nimitegelane Kaili Viidas ja tema sõpra/venda Birki mänginud Priit Loog. Ja eriline lemmik oli ka Sepo Seeman ning pisikesed totskääbused :) Komissarov on loo toonud lavale väga mõnusalt - röövlitega on ju ikka see viga, et siis tahavad lavastajad sisse tuua lavavõitluseid, aga vahelduseks oli mõnus, et sellised kaklemised jäid rohkem taustale ja tahapoole. Kummaliselt tabava tasakaalu on lavastaja tabanud ka hirmsate teemadega ära. Korraks vist keegi laps tegi kusagil hirmunud häält, kuid põnevusest ja hämaras valguses toimuvast seiklusest hoolimata, oli see lastele igati talutav hirmuvärin. Minul endalgi võtsid korraks need pisikesed hirmsad elukad olemise kõhedaks :) Ja mis eriti armas - see, kui Röövlipealik ise oma tütrele Karukoopasse järgi tuleb - see tõi peaaegu pisara ka suurele mehele silma... nii armas. Selliseid enda uhkust allaneevaid lapsevanemaid võiks rohkem olla - ma isegi võtan õppust (!) Vanem on ju targem ja targem annab järele... eriti kui tal õigus ei ole ;) Ja vanemal EI ole alati õigus. Ükski vanem ei tohiks oma last hüljata - eriti sellepärast kui laps iseseisvalt igati austustvääriva õigluse jalule tahab seada... ma juba vana mees...aga kõrvus kaiguvad ikka ema sõnad "Sa ei ole enam minu poeg..." jah, see tükk oli mõnele meie seast kohe päris hingepihta... Kuid mõnest kurvast seigast hoolimata - õnneks MUINASJUTTUDES läheb siiski kõik ikka lõppude lõpuks hästi... Ja Astrid Lindgren on ju teada-tuntud selliste armsate lugude meister!!! Ma ostsin sellepeale kohe sügiseks Nukuteatri Kalle Blomkvist ja Rasmusele kah piletid ära... ja veel suvel tahaks ka Viimsisse jõuda Hulkur Rasmusele...)

Minu lemmikud (esimesena meenuvad) Lindgreni tükid:

1. Pipi Pikksukk - Estonia (käisin seda rohkem kui 10 korda lapsena vaatamas, nii Karisma kui Salloga... kummaline, aga lapsena oli mu lemmikuks Pipiks Karisma, nüüdseks aga hoopis Sallo...)

2. Väike Tjorven Soolavareselt - Ugala (üks viimaste aastate üldse parimaid lastelavastusi!)

3. Karlsson Katuselt - ETV (Anu Lamp on nii lahe Karlsson ja isegi lapsnäitlejal pole viga :))

4. Röövlitütar Ronja - Endla (!!!!!)

5. Rasmus, Pontus ja Lontu - Draamateater

6. Röövlitütar Ronja - Emajõe suveteater

7. Vennad Lõvisüdamed - Rakvere teater
(Rakvere Teatri Pipi on siiani nägemata, aga kindlasti-kindlasti tahaks seda veel näha! Loodetavasti mängivad ka mõnel muul ajal kui tööpäeval päevase etendusena... Nukuteatri Bullerby lapsi ei jõudnudki vaatama, aga Bullerby talv ei meeldinud üldse. Linnahallis lavastatud Pipi jäi ka nägemata. Ja Tarvo Kralli Karlssonit ei õnnestunud samuti näha, kuigi oleks väga tahtnud. Huvitav, millal keegi Emili Eestisse korralikult toob? Lindgreni kodumaal on Emil üks suuremaid rahva (eriti poiste) lemmikuid ja meiegi raamat on juba päris kapsaks loetud... seal on ju sees ohtralt naljakaid kilde... ja Emili laulu oskame lastega rootsi keeles peast :))

Tekst lavastuse kodulehelt:

RÖÖVLITÜTAR RONJA

Muusikaline koguperelavastus.

Tegijad
Autor Astrid Lindgren

Dramatiseerija Annina Enckell

Tõlkija Ülev Aaloe

Lavastaja ja laulutekstide autor Kalju Komissarov (külalisena)

Kunstnik Krista Tool (külalisena)

Valguskunstnik Margus Vaigur

Laulude autor ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (külalisena)

Liikumisjuht Mall Noormets (külalisena)

Nimiosas Kaili Viidas, teistes osades Priit Loog, Sepo Seeman, Jaan Rekkor, Carmen Mikiver, Indrek Taalmaa, Triin Lepik, Jaanus Mehikas, Sten Karpov, Ahti Puudersell, Jüri Vlassov, Liis Laigna ja lapsed Johannes Seeman, Leonhard Sass Taalmaa, Erik Viik, Eric Nieman

Tutvustus
Hetkest, mil Ronja maailma sünnib, külvatakse ta ema Loviisi, röövlipealikust isa Mattise ning viimase röövlijõugu poolt helluse ja hoolitsusega üle. Ronja armastab röövlilossi ning metsa selle ümber, kus elavad lisaks loomadele ka mardused, hall-vanakesed ja tötskääbused. Siis kohtab Ronja esimest korda omavanust last – Birki. Nagu peatselt selgub, on Birki isa Borka ja Ronja isa Mattis igivanad vaenlased, kes laste sõprusele hea pilguga ei vaata. Nii otsustavadki Ronja ja Birk oma väikesest turvalisest maailmast lahkuda ja ise hakkama saada.„Röövlitütar Ronja“ on lugu kahest lapsest, kellest saavad sõbrad kogu eluks, vanemate ja laste vahelistest suhetest, hirmust, suurekskasvamisest, oma südametunnistusele truuks jäämisest, andestamisest ja armastusest.

NB! Lavastuses kasutatakse tugevaid heliefekte ja tossu!

Soovitame alates 6. eluaastast!

„Röövlitütar Ronja“ etendused toimuvad ainult Endla teatri Suures saalis,
Etendus kestab koos vaheajaga 2 tundi 15 minutit.