Head kavatsused - Agnès Desarthe

Enne raamatu juurde asumist, tahaks tänada Pegasuse kirjastust, nende läbinisti põneva sarja eest. See "Pegasuse väike sari" on peaaegu alati huvitav. Nendest krimkadest-põnevikest, noorte vampiiriraamatutest, Ameerika kindla formaadiga üllitistest ja igasugustest elulooraamatutest, millel on inimese nimi ja siis "väike lisapealkiri" ning Eesti "D-kategooria" kirjanikest, keda reklaamitakse kui mingeid tipp-tegijaid, neist kõigist on tõsiselt kõrini. Pegasuse väike sari sisaldab terve maailma ja peamiselt just mitte-ameerika praeguse aja tõeliselt huvitavaid, sisukaid ja just kirjanduslikus mõttes pädevaid kirjanikke, kellel lisaks "loole" on ka midagi "kirjanduslikus" mõttes pakkuda. Ja tihti ka sügavamaid mõtteid tekitada teemadel, mis ei pruugi isegi loo enesega kõige otsesemalt seotud olla.

Just kõigi nende omadustega võib ilmestada ka Agnes Desarthe lühiromaani "Head kavatsused". Lugu ise ongi üsna lihtsake - minategelane on Pariisis kolinud oma esimesse ostetud korterisse. Tegemist on "noore perega". Ja maja on ilmselt üsna vana ning seal elab igasuguseid kummalisi tüüpe, nagu korterelamutes ikka. Sonial on ka mees - Julien, kes on hea mees, abiks kui vaja ning toeks... ühesõnaga "olemas". Sonial on ka kaks väikest poega - Mooses ja Nestor, kes raamatu jooksul sünnivad ja ka natuke suuremaks kasvavad - lühike lugu vältab tegelikult umbes üle 7 aasta, aga lastest ja mehe-naise suhtest on siin vägaväga vähe. Põhiliseks teemaks on hoopis see, et lisaks laste eest hoolitsemisele, aitab Sonia ka samas majas elavat vanemat meest, Härra Dupotier-i. Vanamehel sureb naine ja sureb ka poeg, koerast rääkimata. Tema südametu minia on palganud majahoidja Simone-i tema järgi vaatama ning talle iga päev paar korda süüa viima. Sonia, kes töötab raamatute tõlkijana ning on praktililselt terve päeva selles neetud majas, sest ka väikeste laste emana, tuleb tal ehk keskmisest rohkem just koduseinte vahel olla. Selline olukord kahtlemata muudab inimest.

Ta hakkab ka vanamehe eest mingi emaliste tunnete jätkena või lihtsalt ligimesest hooliva inimesena muret ja hoolt kandma. Ta tahab head.. aga nagu ikka heade kavatsustega välja kukub... Asja teeb veelgi hullemaks "Simono", majahoidja õudne vend või siis armuke (keegi ei tea, kes ta täpselt on).

Desarthe keel on kergelt muheda huumori varjundiga. See on kummaline kooslus, sest see millest ta niimoodi humoorikalt kirjutab on ju tegelikult kurb ja tõsine - inimeste enesekesksusest ja vanaduse üksindusest muuhulgas. Ometi on maailmas iga halva inimese kohta ka vähemalt üks hea. Kui nii võtta, siis ka majapidaja Simone on ju tegelikult ka hea inimene. Kes viitsiks mingi võõra vanamehe eest kantseldada - isegi nii palju, et talle raha eest iga jumala päev süüa teha?

Rääkimata muidugi Soniast ja tema mehest. Kuna kirjanik ise alustas oma kirjanduslikku karjääri tõlkijana ning tal on 3 last, tekib tunne autobiograafilistest sugemetest. Vaadates fotot kirjanikust tagakaanel on tunne, et tegemist ongi ühe laheda tüübiga, kes igapäevaelus rõõmsameele ja heatahtlik ematüüp. "Head kavatusesed" on kaaneteksti järgi Desarthe kolmas romaan, aga tõlkija järelsõna järgi tema neljas romaan. Igatahes tekkis himu kõiki tema teisigi raamatuid lugeda. Desarthe-st loodetakse prantsuse kirjanduse endisaegse hiilguse taastajat ja just nagu need Camus'd ja Sartre'd, jutustab ka Desarthe ridade vahel keerukatest inimsuhetest kiires linnaelus, kus elavad koos erinevast rahvusest ja erineva taustaga inimesed, kes harva teineteisest hoolivad. Ja kui hoolivad, siis see mõjub kui ereda värvilaiguna ja lootustandva päiksekiirena hallil ja argisel urbaansel pildil. Täpselt nii nagu see oleks ka päriselus. Empaatiavõimekad inimesed on headuse eelduseks ka meie "päris maailmas" ja sellised tekstid arendav kindlasti selliseid tunderakke meis kõigis. Paratamatult võtab ju iga lugeja lugedes poole. Selles raamatus tõenäoliselt just peategelasest mina-jutustaja oma. Ent kui paljud meist hooliksid tegelikult ka meie elukaaslase üksi jäänud isast, eriti pärast seda kui see elukaaslanegi meie kõrvalt on kadunud?

Sonia jõulumõtetest leidsin ka enda tundeid ära. Pariis ja selles peidus olevad argised küljed võiksidki ju peidetuks jääda, kui ei loeks selliseid raamatuid :)

Hinnang: 4 (kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures see, kuidas kirjanik kirjutab. Kuigi tekstiliselt lihtne, ei ole tema laused alati nii lihtsad kui esmapilgul tunduvad, vaid neist on aimata tõelist kirjanikku. Mõnus, et läbi lehekülgede võib tunnetada Desarthe kui kirjaniku enda soojust. Pärast tõlkijaks olemist hakkas ta lasteraamatuid kirjutama ning ka see "stiil" käib kuidagi tervikust läbi. Kuigi mitte patroniseerivas mõttes vaid sisulistes viidetes. Huumor, millega kirjanik rasketest asjadest justkui üle voolab - sellist elutervet "kergendavat" suhtumist oleks vaja meil kõigil. Teatud piirini muidugi. Harvad oskavad ainult selle paberile trükimusta kasutades paigutada. Tõlge, kuigi ei oska originaaliga võrrelda, on päris nauditav. Igatahes tuleb stiil tekstist välja ja mõned lõigud on tekstiliselt päris mahlased ning ega see lahe huumorgi sealt ridade vahelt halva tõlke puhul välja ju ei tuleks. Soovitan - ühe päeva raamat, mis jookseb kiiresti, ladusalt ning tekitab tundeid.)

Tekstinäiteid võiks leida misatahes suvalises kohas raamatut lahti lüües, aga siin siis üks (samuti suvalisest avatud kohast), mis natuke näitab seda huumorisoont (PS. peaks tegema testi - minema peegli ette, mõtlema õelaid mõtteid ja vaatama, kas need paistavad silmadest ära :)):

"Kas te juba teate, on see poiss või tüdruk?"
Proua Pétronie on minu poole kummardunud. Ta sosistab mulle kõrva ja heidab mu kõhule õrna, niiske pilgu, mis mind hetkega liigutab. ma ei julge vastata hirmust, et saan noomida sobimatu lobisemise pärast. Pead raputades annan talle märku, et ei tea.
"Minul on poeg," ütleb ta.
Oihh, mõtlen ma. No see ei saa küll kena vaatepilt olla. Kuid ta silmade sära veenab mind vastupidises. Tema poeg on ta võit, üliriskantne kihlvedu, mille ta saatusega sõlmis ja võitis. Inimeste silmi peab alati usaldama, see on absoluutselt paikapidav reegel.