Suur mees juba - Linnateater

Ma ei tea, kui palju on selles tekstis autobiograafilist, kuid nii pagana ehtne tundus see kõik! Pean tunnistama, et loobusin sellest tükist mingil hetkel pärast seda kui see minu teadvusse jõudis. Kuigi olen suur "teatrikooli lendude" lavastuste austaja, sest noorte mängu on äge vaadata, nende arenemist lahe jälgida, aga "10 teatristarti", seega ilmselt 10 eraldi tükki - see mõte väsitas mu ära :) Eriti kuna seda saab siis pikalt ja vähehaaval ning mitte korraga kogu lendu näha. Kuid mõnikord teeb positiivne meediakajastus oma töö ning nüüd olen ma siin ise sellele tiibu andmas - inimesed, tegemist on tõeliselt väärt asjaga! Minge ruttu vaatama, enne kui hilja on! Kodulehel kunagi lubatigi vaid 10 esituskorda, kuid minu meelest on tüki populaarsus ja eriti just positiivne suust suhu jutt tekitanud lavastusele väga hea reklaami ning tükki mängitakse veel ka detsembris :)

Ehk siis noorte (või noh, kas nüüd Väljamäed enam niiväga "nooreks" võibki pidada, aga "nooreks dramaturgiks" vast ehk siiski, sest tegemist on debüüdiga) teatritegijate esimene tiibade katsetus. Ja vähamasti minu arvates kannavad need tiivad väga hästi! Isegi nii hästi, et pärast (kõigest!) tund aega kestnud etendust, hakkas mu sisemine hääl karjuma "veel!!!!"

Sellest tükist õhkub soojust, 80ndate nostalgiat, nii räme (siiski õnneks mitte häirivalt ning vaid paaris kohas) kui peent huumorit, äratundmisrõõmu, isegi kurbust. Tegelikult kõige parem kombinatsioon komöödiale minu meelest ongi selline, kus läbi naeru on aimata ka kurvemat alatooni. Kui nüüd näpuga näidata, siis ega seda kurbust sealt otse paista polegi, pigem see täiskasvanuks saamine ja elu pidev ringkäik, kuid samas siiski ühe inimese jaoks lapsepõlve kordumatus. Ühe noore mehe mälestused, kes on tulnud oma esimese lapse sünni eel omaenda lapsepõlvekoju. Kui nüüd võrralda millegagi, siis esimesena meenuvad Jonas Gardell-i "Koomiku lapsepõlv" ja Leelo Tungla raamat "Seltsimees laps". Kuigi võrdlused on meelevaldsed ning tegemist pole üldse samade teemadega. Lihtsalt see kurbnaljakas atmosfäär on natuke sarnane. Tekstilises mõttes tuleb tõesti müts maha võtta Väljamäe ja Leetsalu ees. Väga kavalalt ja detailitäpselt komponeeritud! Sõinad nagu "oivaline", on naljaka koha juurde justkui lisamootoriks. Kuid täiesti aimatav on ka nö. stiil. Ehk monoloogis on kasutatud ajas ette ja taha rääkimisi, mis muudavad teksti mängulisemaks, a la "tegin nii, teadmata, et kunagi tulevikus on hoopis naa"; "ema sõitis rappuvas trollis, teadmata, et tema kõhus loksun mina" vms.

Kõige meeldejäävamad lõigud puudutasid suudlemist, balti ketti ja minu lemmik - korvpall. Jälle üks stiiline lahendus dramaturgidelt - ootad ja aimad kuidas pisikesel, suure ja märja särgiga kossufännist poisil läheb mänguplatsil, kuid lahendus on teine...


Pärast garderoobis ning ka Laial tänaval koju jalutades oli siin seal rahvast, kes arutasid, et tubli poiss see Priit Pius, et juba kolmandal kursusel suudab peaosarolli nii hästi ära teha. Või mis lihtsalt "peaosa"... tegemist oli ju monotükiga, vedada tervet tükki üksi - mis on ju eriti raske! Ka minule meeldis Pius-i mäng, kohe lahe on jälgida, kuidas ta teistele tükkidele läheneb. Siin olid suured prillid ja tugevalt ühte suunda kaldu ning väga selgelt dramaturgide poolt piiritletud karakter mõnevõrra abilisteks rolli loomisel. Ma ise veel siiski täiesti sillas ei ole. just tekstiedastamise mõttes... ilmselt on mu kõrv ka üliarenenud selle koha pealt. Koperdusi oli ikka mitmeid, aga tegelikult ega ma ei vingu kah... nimelt tegelikult see kohmetus sobis iseenesest rollijoonisesse ju nagu täpp i-peale. Kohmetud inimesed on kohmakad ka oma tekstiga :) Kuid see piir rolliks vajaliku ja meelega karakterisse pandud karakteristikute ning kogematuse vahel on siiski olemas :) Kuid seda siin ei tasu võtta üldsegi kriitikana. Hoopis ühe teise oskusega üllatas Pius mind tõesti. Seda kohtab ka kogenud näitlejate puhul harva. Nimelt istusin rõdu esimeses reas ning mul oli tunne, et ta seal all mängibki nagu "rõdu jaoks"! Aga see ei saa ju ometi olla tõsi. Olen veendunud, et parteris istunud inimesed tundsin niisamuti, et mängitakse just neile. Aga nii ju ei saa olla. Nagu maalitud portree - alati on tunne, et pildil olev inimene vaatab just Sulle silma. Fenomenaalne! Vinge!

Lavastaja Diana Leesalu debüütlavastuses on ka lavastajakätt tunda. Kuigi mingit suurt ideede-ilutulestikku pole, on siiski piisavalt väikseid märgatavaid nõkse. Juba kohe päris alguses, heli, valguse ja varjuga. Edasi interaktiivsus videokaamera ja palliga. See tiriks justkui ka ülejäänud publiku sinna tema tuppa kohale. On selge, et ta jutustab seda lugu meile. Mitte tegelane lihtsalt ei mõtle endamisi. Nii ongi loomulikum ja usutavam... aga ka see on lavastaja valik. Lugu jookseb sellises vormis jutustatult ehtsalt silme ees. Laval oli küll üks inimene, aga see kuidas ta seal seisis... ma tõesti nägin seda Balti Kett-i. Mängult on päriselt.

Tulles tagasi äratundmishetkede juurde, siis mäletan ka seda voodivahelt beebi vaatamist. Seda kuidas pisike sõrme haarab. Seda kui lastena vennaga koos sai mängitud. Kooli-teemad. Sport ja trenn. Edusammud ja ebaõnnestumised. Seda kuidas tuli suudelda ka koledaid tüdrukuid. Seda kui laps hakkas sündima... Seda kuidas see meheks saamine käis... Mõnus, kõrvaltvaadates või meenutades naljakas ja nostalgiliselt soe, aga tegelikult oli ikka raske ka.

Hinnang: 4 (hinnang oleks võinud ka kõrgem olla, kui see oleks nö. täispikk tükk olnud. Ma oleksin tahtnud ROHKEM :) Tekst oli väga hea ja noores näitlejas tundub olevat palju potentsiaali. Kaka ja oksejutud oleks võinud ära jääda, aga kas ka need ei kuulu iga poisikluti lapsepõlve? Armas väike lugu, millest sai hea positiivse laengu! Järgmisi teatristarte ootama jäädes...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Suur mees juba
Kaarel B. Väljamäe / Diana Leesalu

Lavastaja: Diana Leesalu (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Mängukoht: Väike saal :: Mängivad: Priit Pius (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Esietendus: 06.10.2010 :: Etendus kestab: 1 h

Sel sügisel Linnateatris käivituv „Kümme teatristarti“ on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. „Kümne teatristardi“ avalöögiks on EMTA lavakunstikooli kolmanda kursuse dramaturgiatudengi Diana Leesalu lavastus „Suur mees juba“.

Elab kord üks poiss. Tema päevi võib lugeda kokku täpselt seitse tuhat kuussada kuuskümmend. Nad tulevad ja lähevad väga korrapäraselt. Ainult et päriselt ei lähe ükski ära. Kõik seitse tuhat kuussada kuuskümmend päeva on korraga tänases kohal. Neid võib näha. Täna on tema elu seitsme tuhande kuuesaja kuuekümnes päev. Täna on tema elu esimene päev. „Suur mees juba” on noore kirjaniku Kaarel B. Väljamäe tekstidel põhinev lugu poisist, kes seisab silmitsi oma senise elu suurima otsusega.

„Suur mees juba” on kolmikdebüüt. Diana, Kaarel ja Priit stardivad kõik esimest korda.