Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel - Draamateater

Tuli meelde "Rahvasõbra tagakiusamine ja tapmine vaimuhaiglas sadisti juhtimisel".

Tuli meelde "Jalutuskäik vikerkaarel".

Tuli meelde, et teatril võiks olla ülevaataja, et madala kunstilise väärtusega lavastused ilmavalgust siiski ei näeks.

Tuli meelde (kahjuks ainult väga väga alguses, kuni tädi Sally rattaga ringi kärutas) Twin peaks ja David Lynch.

Tuli meelde, et teatrites töötavad ka grimmeerijad, kes on võimelised igasuguste ägedate asjadega hakkama saada.

Tuli meelde, et tasub uskuda, kui kõik erinevad kanalid kuulutavad, et tegemist on millegi mädaga.

Tuli meelde praegu, et tüki mõttetust kuvab hästi koht, kus neeger viilib toolijalga, mille külgegi ta aheldatud pole.

Tuli meelde, et Kivirähk on ka häid tükke kirjutanud.

Tuli meelde, et ma naersin alguses kui Marta Laant tema grimmis nägin, et see jäigi ainsaks emotsiooniks peale kahjumeele, et aeg voolab raisku.

Tuli meelde, et lavastaja Toompere jr Draamateatri lehekülge pole juba paar aastat uuendatud.

Tuli meelde, et mulle juba mitu Toompere jr tükki ridamisi ei meeldi - Kirsiaed, Torm ja nüüd Neegri vabastamine.

Tuli meelde, et Toompere saab ka seekord andeks, sest ta ikkagi tegi Toatüdrukud... Tase on ikka põhjast tippu ja tagasi...

Tuli meelde, et ka teisi inimesi lahkus vaheajal.

Tuli meelde ka see, et meie taga istusid tüdrukud (teismelised), kes naersid pidevalt ja vaheajale minnes õhkasid, et see tükk on "vapustavalt hea".

Tuli meelde, et kui sadomaso-nahkpeaga Reinthal lavale saabus, ja ütles "kuradi mu*n" vms, et mõtlesin - nüüd ei ole enam midagi päästa... kuid tegelikult juba ammu enne seda kui Tom Sawyergi lavale jõuab, oli selge, et see "pole minu tükk".

Tuli meelde, et tegelikult ei meeldinud eriti ka ükski näitlejatöö, eriline pettumus oli Reinthali tõmblemine.

Tuli meelde, et kunagi pole lihtsalt "ei meeldi" ilus kirjutada, peaks põhjendama ka, aga ma viskasin nii palju raha ära, et teen erandi ning võtan seekord matsliku vabaduse. Olen ka solvunud.

Tuli meelde koht kavast, kus lavastaja ütleb, et kunstnikud alati riskeerivad õnnestumise ja ebaõnnestumisega... seda ei tee mitte ainult "kunstnikud" vaid kõik valikute tegijad, mistahes elualal. Sedapuhku küll minu meelest on tegemist ebaõnnestumisega. Huvitav, kas lavastaja ise on tulemusega rahul.... samas ehk polegi lavastaja viga ega ka näitlejate viga... minule eelkõige ei meeldinud materjal... Aga kui näiteks Jaak Prints oleks seal Tom või huckleberry rollis oma ümmargusi silmi või ohhoo-nägu teinud, võibolla oleks see päästnud.... ei ma tegelikult ei usu. Minule lihtsalt materjal ei meeldinud, need seosed olid minu jaoks igavad ja kahjuks kavas ka lahti kirjeldatud... kuigi olid selletagi selged...

Tuli meelde see piin, mille käes ootasin vaheaega, et sealt piinlikkusest pääseda. Nüüd ei taha enam tükk aega Draamateatrisse... ja alles seal samas saalis sai vaadatud midagi tõeliselt head - "Panso".

Tuli meelde, et tegelikult oli seal natuke ainest ja mõttepoega arendusteks ka - Näiteks see inimese päästmine, kes ei vaja päästmist. Aga seda siis hoopis teistsuguses vormingus...

Tuli meelde Anti Reinthal Õhtulehe kaanelt ja tema argimured... parema meelega ma ei teaks selliseid asju (ma isegi ei osta, ega loe Õhtulehte, kuid lööpidest hoiduda polegi tänapäeval inimese enda teha) ja lihtsalt vaadata teatrit.

Tule meelde, et lavastuse esietendus oli vähem kui 2 kuud tagasi, aga saal oli pooltühi. Rahvas teab ja oskab hoiduda... mitte nagu poor old me, kelle oma silm on kunn.

Hinnang: 1 (Tuli meelde, et ma nulli ei anna... Tõeliselt madal kunstiline tase esimesel vaatusel. Aga pole ka niiii halb, et oleks hea. Ei tulnud meelde, et mul ehk polegi õigust hinnata, ega lahmida oma arvamusega, sest see ei baseeru tervikul. Kõik eelnev võib olla eksiteele juhatav. Ent mina siiski soovitan hoiduda. Või kannatada ära ka teine vaatus ja mulle vastu vaielda. Siiski grimm oli vinge, I'll give that much!!!)

Tuli meelde Operatsioon 11 operaatori - Mihkli tervitus Danzumehele... siit läheb korraliku viivitusega tervitus tagasi... kahju, et nii kehva tükiga ühenduses... hämmastavalt tihti meie arvamused ühtivad... käesoleva tükiga ju ka... Ei tea, kas tegu on sugulashingega? Aga kas "Ants" on Su sugulane?


Tekst lavastuse kodulehelt:

Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel
Andrus Kivirähk

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 20 minutit.

Mark Twaini teoste ainetel

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Hendrik Toompere jr

Osades: Hendrik Toompere jr jr, Roland Laos, Jüri Tiidus (külalisena), Marta Laan, Anti Reinthal.

Tom Sawyer ja Huck Finn vabastavad neegerorja Jimi. Kuigi ta on ammu vabaks lastud.
Neeger ei sõna ega etymoloogilise tähendusena ei vaja päästmist ega vabastamist. Neegri all võib mõelda ka teisi ahistatud gruppe, kellel on pidulik kurb silt kyljes. Identiteet. Kuigi meie neeger on mees, võib ta mingil hetkel olla ka valge naine, tsiklimees, õrn luuletaja, homo, moslem, loomakaitsja, pereväärtuste eest võitleja, mustlane, kristlane või kasvõi Martin Luther Kingi sugulane jne. Seega igayks meist. Yhiskonna võib killustada kümneteks-sadadeks vähemusteks. Ja seda tehakse selleks, et neid yksteise vastu välja mängida, tylli ajada ja konflikte tekitada. Selle on välja mõelnud need, kes tahavad inimeste yle võimu saavutada ja ise seejuures särada ja silma paista.

Võimulolijad aga kaotavad alati orientatsiooni. Võimul olles peab langetama otsuseid, mis on alati õiged. Siis kaobki yhel päeval eristus tõe ja vale vahel. Võimule hakkab tunduma, et ükskõik, mis ta ka ei teeks – see ongi jumaliku korra järgi õige. Palju pahandusi tuleb sellest. Aga nalja saab ka. Nalja aga ei mõisteta. Sest naljale pole argumenteeritud vastuväiteid võimalik esitada.

Looming sisaldab endas alati tõe ja vale, tõsiduse ja nalja vahelist pingevälja. Kunstnikud nii elu- kui mängulaval riskeerivad alati õnnestumise ja ebaõnnestumisega. Keskmist teed ei ole. Meie maailm aga Sawyeri kui suure lavastaja huumorimeelt ei mõista ja kihutab talle haavlid kannikatesse. Pyssidega jumalad peavadki olema suhteliselt primitiivse mõtlemisega. Kahemõõtmeline maailm on nende jaoks juba suur saavutus. Silmakirjalikkuse ja loovuse vastuolu.

See on lugu kõikidele inimestele lohutuseks, kes kas kuuluvad yhiskonna poolt ahistatud vähemustesse või võitlevad nende eest. Kõikidele šovinistlike rynnakute ohvritele. Kõikide šovinistlike rynnakute tagantõhutajaile.

Tegemist on aga loomulikult puhtakujulise meelelahutusega, põhimõtteliselt koguperetykiga, sest akadeemilist analyysi – miks miski asi tekib ja aset leiab – teater ei saa näidata, sest teatri luup on nii suur, et ta tungib asja põhiolemuseni. Sellest peaks ka väga noored hästi aru saama. Võibolla vahetumaltki kui kaine arvestus ja range distsipliin nõuaks.

Hendrik Toompere jr

Esietendus 10. oktoobril 2010 väikses saalis.