Jumala narride vennaskond - Tallinna Linnateater

Kuraditosin värsket näitlejatibu on järjekordselt jõudmas nii kaugele, et on aeg alustada bakalaureusetööde esitlemisega. Lavaristsed saab kursus oma kursusejuhendaja Elmo Nüganeni lavastuses Linnateatris. Kuigi ega see paljude jaoks neist polegi enam mingi debüüt, suurem osa on ilmselt lavaga juba ammu sõbrad. Ma usun, et eks ole raske ka sellest teatrikooli sissesoovijate massist läbi murda ilma igasuguse lavalise kogemuseta. Minagi olen jõudnud nägema neist vähemalt Priit Pius-i Väljamäe ja Leesalu tükis "Suur mees juba", Kristiina-Hortensia Port-i Kiselovi lavastuses "Kes kardab Virginia Woolfi?" ning Piret Krumm, Karl-Andreas Kalmet ning Liis Lass esitasid lõike Siim Nurkliku kirjutatud "Kas ma olen nüüd elus" Arengufondi Kasvuvisioon 2018 foorumil. Katariina Kabel mängib ka praegu VAT teatri lavastuses "Kirjaklambritest vöö". Ja kuigi ma ise nägin "Arbuusisuhkus" Hele Kõrega, siis selle rolli võttis kunagi üle Maiken Schmidt. Maiken on osalenud ka mõnedes Linnahalli muusikalides, kui ma ei eksi. Ja eks kindlasti need teisedki ole siin-seal üles astunud, lihtsalt mina ei tea kus.

Rääkides lavastusest tervikuna, siis minu meelest Nüganen lihtsalt oskab terve Põrgusaali lava elama panna. On seal siis dekoratsioone rohkem või vähem, on see lavastus ühes või teises ajastus, tal lihtsalt on "silma" ja nägemust. Peter Barnes võitis oma kirjutatud "Red noses" näidendiga Olivieri auhinna. Seega ka materjal on ülitugev. Lisaks noortele näitlejatele olid kaasatud ka mõned vanemad ametivennad Linnateatrist ja tuleb tunnistada, et mõni proff jäi oma tekstiputerdamisega noortele alla :)

Huvitav, et Nüganeni üleeelmine lavastus oli ju ka nö. rändavast "teatritrupist". Kas teda paelub see teema, või on see puhas kokkusattumus. Sedapuhku rännatakse küll palju vanemas ajastus, nimelt 14.sajandi Prantsusmaal. Ajal, mil katk niitis inimesi ja kõikjal oli üpris räpane ning must, usumehed olid võimul ja valitsesid usuga ka jumalakartlike inimeste üle. Just sellise "õige" atmosfääri loob ka lavastaja. Peaaegu muinasjutulise, sest see kauge ajastu tundubki praeguseks pigem muinasjutulisena. Hoorad ja talumehed, usklikud ja luuletajad, rüütlid ja narrid, lombakad ja pimedad, kokutajad ja joodikud ning muidugi lihtsalt peast segased - need on ka "Jumala narride vennaskonna" peategelased. Lisaks veel rida kummalisi ning vähem kummalisi katku surejaid, raisakulle ja muidu rahvast. Mastaapne suurlavastus, sest tegelaste arv küündib mitmetesse kümnetesse.

Lugu jutustab mungast nimega Flote, kelle ümber koguneb rändnäitlejate truppi inimesi, kes arvavad samuti, et kõige selle õudsa ning õnnetu katkusuremise kõrval on vaja ka hinge eest hoolt kanda ning naeratus näol surra on parem kui suures ja pidevas katkuagoonias. Rahvas vajab ka masenduses ning surmahirmus mingit valguskiirt ja rõõmusädet. Olgu selleks siis kübeke teatrit. Kirikule see muidugi ei meeldi, sest ka katk on "karistus" inimkonnale jumala poolt. Samuti ei meeldi see raiperöövlitele, sest rahvas, kes naerab ja lõbutseb on elujanulisem ja tervem - seda vähem "saaki" jällegi neile...

Kui ühel hetkel laval maas punast nina nägin, arvasin, et mingil hetkel saal pimeneb ja prožektor näitab sellele valgust. Päris nii see ei länud, aga peaaegu. Lavastajatrikke oli veel, näiteks "pikk käsi" ja ühejalgsed vennad, kes pälvisid isegi spontaanse aplausi. Spontaanseid aplause ja naerupurskeid või mingil muul põhjusel kahinaid oli publiku seas tihedalt, seega tundub, et tükk läks paljudele mingil tasandil korda. Kuid tekstist, loost, lavastusest ja selle erinevatest kunstilistest komponentidest oli minu jaoks kahtlemata põhitähelepanu nendel noortel näitlejatel. Kõige suuremad ja tähelepanuväärsemad rollid on seekord saanud Piret Krumm ja Henrik Kalmet. Erilised rollid on ka Maiken Schmidtil sõnatu "kellukesena" ja Priit Strandbergil põhilise naerutajana, kes on ühtlasi ka pime. Et oma esimesed mälestused igaühest eraldi üles tähendada, siis mõtlesin mõne lausega irjeldada ning esmamuljed siia kirjutada. Juba eelnevalt palun andeks, et mõne kriitikanoole ka sekka panen, aga muidu lihtsalt poleks ma iseendalegi usutav... Alustan oma lemmikutest:

Priit Pius - usun, et selles, et ta esmamuljena mu "kursuse lemmik" meesnäitleja on, mängib suurt rolli see, et nägin teda etenduses "Suur mees juba" ning ta meeldis juba seal. Tal on hea, selge diktsioon, olemuselt lavale vajalikult mehine ning tundub, et tema tüpaaž on sobilik väga paljudesse žanritesse. Siin on ta roll marginaalne, aga alati kui ta laval on, on teda ka laval näha, kuulda ja tunda.
Piret Krumm - "kursuse lemmikut" näisnäitleja tiitlit jagab ta minu jaoks koos Maikeniga. See "karjumise" stseen oli nagu meisternäitleja oma! See oli ka stseen, millele mõtlesin veel hiljem järele. Üldse kuidagi küps ning õnnestunud rollitervik tema poolt. See justnagu kasvaks ja kasvaks etenduse edenedes, kuigi ma usun, et selles mängib rolli ka see, kuidas see kirjutatud on. Igatahes tõusis ta minu jaoks teises vaatuses juba täiesti peategelasega võrdseks. Tema silmades on noore Elizabeth Taylorlikku sära.
Maiken Schmidt - teine "kursuse lemmik" naisnäitleja saab sõnatu rolliga täiesti vaimustavalt hästi hakkama. Meenuvad hiljutised teised sõnatud rollid, mida siin-seal ikka tükkides on olnud, siis üle aastate minu jaoks parim omasuguste seas. Sõnatu rolliga võib rääkida vaatet rohkemgi kui sõnadeta - kui osata muidugi... Maikeni samm on kerge nagu tantsijal ning temast oli tõesti kahju seal lõpus...
Jane Kruus - ere näide sellest, et kui keegi ongi justkui taustategija, siis kui annet on, võib mängida end laval tähelepanuväärseks. Tunnistan - kõikides stseenides, kus Jane laval oli purjus hoorana - ma lihtsalt passisin ainusilmi teda. No ei ole tõsi - kuigi võibolla mõne meelest ülemängitud, oli selline ilmetelaviin ja näitlejanna terve kehaga rolli tunnetamine minu jaoks täielik nauding. Karakter missugune... ja ka peaaegu sõnatu! See "täielik muutus" rollis, millest ka Panso räägib, see oli uskumatu. Ega ma teda ju ei tunne, olen näinud ainult fotosid ja no absoluutselt teistsuguse mulje jätab ta nendel. Tulevik on tema kätes! Igatahes üks õhtu põnevamaid avastusi minu jaoks!
Pääru Oja - Pääru ärritas mind oma mänguga. Kehv diktsioon ja teistega võrreldes ka hääl selline "mitte kõlav ega tugev", võib aimata isegi samalaadsust tulevikurollides - eelkõige ehk just selle keelelise iseärasuse pärast, ent ometi mängis ta end oluliseks. Temas on midagi sõnulseletamatut ning vähemalt selle ühe rolliga hõlmamatut. Lõppkokkuvõttes üks huvitavamaid näitlejaid kursusel. Ehk natuke rohkem küps, kui suurem osa, aga jah, ma ei mõista - ta ei meeldinud mulle, aga ta meeldis mulle. Minu teatrikaaslase lemmik. Põnevusega järgmist rolli ootama jäädes...
Karl-Andreas Kalmet - Hea selge häälega, kuigi natuke vajaks veel rohkem teda laval teistes rollides näha, et oskaks paremini hinnata. Siiski kui võrrelda vennaga, siis meeldis minule tema roll isegi natuke rohkem. Võibolla pahad tüübid lihtsalt ongi huvitavamad? Kuigi selle ühe tüki põhjal tundus ka näitlejana õige natuke huvitavam, kuigi samas see võib olla sellepärast, et pole teda veel näinud piisavalt ja ei oska veel päriselt hinnata. Jah, raske on rohkem midagi öelda... veel.
Kaspar Velberg - ka ebasusutava rolli suutis mängida usutavaks. Kõhulihased tegid kadedaks :) Ta on tuttav juba "Kiivatest armastajatest" ning ka seal jäi silma huvitava ja dramaatilise tüübina. Kuigi minu meelest sobis KA-sse paremini ja sealne roll oli ka õnnestunum, kuigi tõesti ei oska midagi ette heita ka JNV-i ennast piitsutavale tüübile. Üks raskemaid minu meelest.
Henrik Kalmet - võibolla on ta hoopis kursuse parim, ma ei tea... see oleneb kui hästi ta "ära pettis" oma jämeda hääle ning usuvennaliku olekuga, millega ta minu meelest sobis ideaalselt sellesse rolli. Koos oma teatrikaaslasega olime mõlemad hämmingus, et ta nii suure ja sõnaderikka rolli suutis mängida ilma sõnadega koperdamata, samas kui kõrval "vana tegija" Aleksander Eelmaaga oleks justkui midagi lahti olnud - tema teine vaatus läks täiesti aiataha pidevate sõnakoperdustega (minu kõrval istus Helene Vannari, huvitav oleks teada, kuidas tema seda nägi ja mida mõtles?). Henrikul oli raske ülesanne, olla etenduse nö. kandjaks. Ning siis see mängitav tegelane ise - selline "igav sangar" pole just publikumagnet, aga ta saab sellega väga hästi hakkama ning tõesti, kui ta tegelikult pole selline "natuke aeglase ja uimase" tüpaažiga, siis hindan teda järgmisel korral juba hoopis kõrgemalt, sest häälematerjal on mehel tõesti vinge!

Kristiina-Hortensia Port - pean tunnistama, et kuigi sai ju siin JNV-is teda palju vähem näha kui Kes kardab Viginia Woolfis, siis minule meeldis ta just siin oma kursuse seas palju rohkem. Temas on kahtlemata midagi huvitavat ja ta on julge, õigemini julgelt moonutab oma nägu rolli tarveks, ent ometi jääb ta kuidagi tahaplaanile ning justkui ei haara teda silm sealt teiste seast eriti tihti. Siiski tema toimetas pidevalt selle pimedaga, kes minule jällegi üldse ei meeldinud, seega minu arvamus temast isegi tõusis selle rolliga.
Märt Pius - oma rolli ohver ja ka selle ohver, et kaksikvend juba vinge rolli Suure mehena teinud. Võrdluses jäi kaotajapooleks, aga tegelikult pole asi üldse hull. Kaugel sellest - tundub, et mehes potentsiaali on ning kui veel mängida saab ja teistsuguseid rolle, siis võibolla ka minu maitseeelistuses tulevikus vahetan vennaga tema koha? Tahet "mängida" tundub tal ka olevat ja kuigi see ülepingutamine ehk mind paaris kohas häiriski, aga õige natukene. Ma ei oska seda seletada, aga ta jätab lavalt vaadates oma vennast noorema mulje :)

Priit Strandberg - tundub, et publik oli temast vaimustuses. Mind pärast esimest korda see pimeda-naljadele värk naerma enam ei ajanud. Ju ma polnud "õigel lainel", aga võibolla ei suutnud Strandberg mind õigele lainele viia, ei tea. Ta meeldis mulle palju rohkem Kiivates armastajates ja selles suhtes oli isegi minu jaoks aelle tüki vaatet kõige suurem pettumus. Kuid ma olen ilmselgelt erand, sest minu ümber inimesed rõkkasid naerust kui ta jälle kusagilt tuli, näiteks täpsuslaskmist harjutamast vms. Ma saan aru, et ta pidigi "üle"mängima aga selles mängus oli ikkagi liiga palju veel toorust või õigemini ta ei osanud seda varjata või "ära petta". Samas kindlasti ei tee ka mina veel kaugemaleulatuvamaid järeldusi nagu ka kellegi teise puhul. Minu teatrikaaslasele meeldis just Strandberg pärast Pääru Oja vaatet kõige rohkem kogu kursuselt. Kuigi ka Henrik Kalmet oli seal tema lemmikute seas.
Liis Lass - mingi kummaline teistmoodi terav S tokis mu kõrva ja sellepärast oli mul tema (üle)pingutamist oma rollis kuidagi imelik vaadata. Oli absoluutselt selgelt näha, kuidas ta pingutab ja tahab endast parimat anda. Kindlasti paljudele ka meeldis, aga minule seekord mitte. Kuigi peab tunnistama, et tema roll oli ka tegelikult märksa raskem kui kõigil teistel, sest inimest mängida on üks asi, aga sellist inimlindu ikka hoopis teine. Sellepärast jällegi pean nentima, et ma ei oska lihtsalt adekvaatselt Liisi veel hinnata. Kuigi Alo Kõrve suutis selle usutavalt teha... aga tema ei pidanud ka nii pikki tekstijuppe edastama, seega tõesti, tahaks juba uuesti teda näha... kellegi hoopis teisena.
Katariina Kabel - kuna tema kõrval varastas "teine hoor"(appi... vabandan väljendust, pean muidugi rolli silmas) Jane Kruus kogu mu tähelepanu siis ma jäin ootama temalt samavõrdset "huvitavat lahendit", aga ta oli "tavaline", ei midagi halba, aga ka ei midagi head. "Kirjaklambritest vöö" ei meeldinud mulle üldse kuigi Katariina oli seal täitsa ok, seega ei oska teda veel paigutada oma peas kuhugi lahtrisse.

Eraldi "mitte-näitlejaõpilastest" tahaks mainida ka kahte:
Paavo Piik - kes tegelikult õpib hoopis dramaturgiks. Tal on hea karakternäitleja välimus ja mingi ebamaine olemus. Tema kirjutatud "Panso" oli üks aasta tipplavastusi minu jaoks! Siin ühejalgse vennana on ta koos oma lavapartneri Sander Pukkiga väga lahe vendade paar.
Kristiina Jalasto - minu meelest on ta hämmastavalt Luna Lovegood-i moodi (Harry Potterist :)) vaata võrdluseks siia.

Ja ega märkamata ei jäänud ka Auri Jürna, Diana Leesalu ning Ingel Undusk (ta tundub olevat ka lahedalt omapärane, et oleks päris põnev olnud teda mingis nähtavamas rollis näha... aga muidugi, ka tema ju hoopis dramaturgiks õppimas).

Kui rääkida "vanadest tegijatest" siis kõige rohkem pääsevad ehk esile Aleksander Eelmaa ning Alo Kõrve. Minule meeldis väga Epp Eespäev mitmes pisikeses kõrvalosas. Tema naer ja ajastukohaste pisi-karakterite loome oli esmasklassiline! Ja Margus Tabor on tõusmas mu lemmiknäitlejate sekka... eriti oma omapärase hääle pärast. Ja alati, isegi pisitillukeses rollis, on tore näha Argo Aadlit.

Hinnang: 4 (olen kuulnud nii sellist kriitikat, mis teeb tüki pihuks ja põrmuks kui ka üpris ülistavat. Minule tükk meeldis. Ei tundunud, et see kestab 4 tundi, kuigi mingist hetkest arvasingi korraks, et nüüd lõpeb, kuigi kestis edasi. Omamoodi kergema tunde loob sellisele tõsiseteemalisele tükile ka muusika ja laulude kasutamine. "Pidu katku ajal", nagu mitmed kriitikud tabavalt on seda tükki tituleerinud. Ja noortes näitlejaõpilastest on särtsu ning seda on alati hea vaadata, enne kui neist saavad tüdinenud ja rutiinsed vanad näitlejad... kuigi mõnedest ei saa ju kah... Ita Ever Augustikuus on ere tõestus sellest... ja Ita saab 2011.aastal 80! Anyway, mina julgeks küll soovitada, peamiselt kahel põhjusel - esiteks et näha neid noori ja saada tulevaste näitlejatega tuttavaks. Nende arengut on tulevikus väga lahe jälgida! Teiseks, Nüganen on vinge lavastaja, tehku ta seda noortega või vanadega, tema peale võib kindel olla. Ka materjalivalikuga. Anu Lamp on teinud järjekordselt hea tõlke ning tegelikult ei reeda miski, et tegemist oleks bakalaureusetööga, vaid igati mistahes teatri jaoks täisväärtuslikut repertuaari osaga. Ja võimas on see veel kah. Ja muinasjutuline. Ja teatrist väljudes oli hea tunne, kuigi katk viis ju nii mõnegi endaga kaasa... Ahjaa kiitus ka meigikunstnikule! Huvitav, et Linnateatri kodulehel on küll lavastuse kostüümikunstik ära toodud, aga mitte üldkunstnikku ja valgusega mängiti ka... peab kavalehe üles otsima :))

Jumala Narride Vennaskond
Peter Barnes

Lavastaja: Elmo Nüganen

Tõlkija: Anu Lamp

Kostüümikunstnik: Reet Aus

Muusikaline kujundaja: Riina Roose ja Jaak Jürisson

Mängukoht: Põrgulava

Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased Katariina Kabel, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Jane Kruus, Liis Lass, Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius, Kristiina-Hortensia Port, Maiken Schmidt, Priit Strandberg, Kaspar Velberg, Kristiina Jalasto, Auri Jürna, Diana Leesalu, Paavo Piik, Sander Pukk ja Ingel Undusk ning Linnateatri näitlejad Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Epp Eespäev, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Kalju Orro, Andres Raag ja Margus Tabor

Esietendus: 04.12.2010

Etendus kestab: 4 h

EMTA lavakunstikooli 25. lennu bakalaureuselavastus. Kursuse juhendaja on Elmo Nüganen.

Naerda, kuigi põhjust oleks nutta. Pakkuda hingele rõõmu olukorras, mis on täis meeleheidet. Selline on otsus, milleni jõuab „Jumala Narride Vennaskonna“ peategelane, munk nimega Flote. Peter Barnesi tegelaste- ja sündmusterohke komöödia tegevus toimub 1348. aasta Prantsusmaal, Euroopat laastava katkulaine haripunktis. Vastandudes katoliku kirikule, mis nimetab musta surma Jumala karistuseks inimkonna pattude eest ning manitseb kõiki kasinusele, karmusele ja meeleparandusele, väidab Flote: „Jumal vajab paabulinde, mitte ronki, säravaid tähti, mitte kurbi komeete, punaseid ninasid, mitte musta surma. Ta vajab rõõmu.“ Keset üleüldist ahastust ja kaost paneb Flote kokku rändtrupi, et lunastada inimesi läbi nalja ja naeru ning vabastada neid hirmust, põlgamata halvaks ka kerjuseid, prostituute või leeprahaigeid. Kumu sellest läbi Prantsusmaa rändavast väikesest trupist, mis saab nimeks Jumala Narride Vennaskond, jõuab peagi aga ka paavsti õukonda ja tekitab seal omajagu ärevust…