Ei või midagi öelda, paras ehmatus oli sellist tükki näha NO-teatri laval! Alates sellest kui Anne Paluverlik Tiina Tauraite (kas see oli huvitav taotluslik?) esimese vaatuse alguses lavale tuleb, kuni kogu selle ustega mängimiseni välja (tegemist tunduski alguses olevat "tavalise" uste-segadustega komöödiaga - nagu nad ikka). Ma tõsiselt mõtlesin, et olen sattunud tagasi aega, mil selles saalis tegeles Vanalinnastuudio. Alguses mõtlesin, et ahh - üpris lamedad naljad, küll mitte otseselt nõmedad ja allpoolvööd, nagu need viimasel ajal VLS-is olid 8tänapäeval ei tea, sest viimane tükk oli vist Hotel Califonia, mis seal nähtud sai), aga noh selline rohkem tegevusel baseeruv koomika, ehk siis mitte otseselt naljadel.
Kuni ühel hetkel saabus lavale tundmatuseni muutunud Risto Kübar. Justkui mingi helge päiksekiir, kuid samas ikkagi veel natuke segadusseajavalt "hirmus" - võibolla see on lihtsalt Valdur ja Maie (või mis selle Millingu ja Normani sarja nimi oligi...) stiil segatud Vanalinnastuudio omaga...
Istusime oma teatrikaaslasega esimeses reas ja kohati hakkas tunduma juba piinlik... maigutasin suud öeldes teatrikaaslasele "vabandust, et sellist asja Sind vaata tõin". Kas see on tõesti NO-teater??? Ei või olla tõsi!
Siis saabus vaheaeg ja millegipärast me jäime sinna ootama ka teist vaatust... äkki siiski läheb pauk lahti ja midagi muutub... ikkagi ju meie armas "NOOOOO". Mäletan, et ütlesin oma teatrikaaslasele, et selle päästaks nüüd ehk veel ainult see, kui nad vindi täiega üle keeraksid.
Saabus teine vaatus... ja mis te arvate, mis juhtus??? Vint keerati kohe täiega, täiega üle!!! Ja nii üle, et see tõesti muutuski ägedaks ja vingeks tervikuks! Uskumatu! Vahepeal läks hoog selliseks, et õhku ei pidanud ahmima mitte ainult näitlejad vaid ka publik. Eve Klemets kiskus üleval korrusel uksel lingi eest nii, et see lendas meie vahelt sellise suure hooga, et kui pihta oleks saanud, oleks ikka päris valus olnud :) Õnneks siiski napilt, VÄGA NAPILT mööda...
Kuid publik sõna otseses mõttes ahmis õhku, kui tüübid kukkusid pea ees treppidest alla! Sellistel hetkedel muidugi oleks targem istuda mõnes kaugemas reas, kus sellised trikid veel ehtsamalt mõjuvad, kuid see kuidas selline värk paljudele kohale jõudis, oli tõesti ka "heliliselt" publiku seast kuulda :)
Ja kui esimest vaatust näeb publik nö. lava eest, siis teine vaatus mängitakse esialgu lava tagant ning lisaks veel uuesti ka lava eest, sest suhted arenevad, segadus läheb segasemaks, tülid karmimaks ning kogu kupatus muudkui keeb ja keeb üle ja lõppkokkuvõttes suurem osa publikust hirnub täiel hingel kaasa :) Ja mis seal salata, ka minusugune skeptik ning sedatüüpi komöödia "vihkaja" (kui nii julgelt ja julmalt end väljendada) nende hulgas :)
See lust millega näitlejad seda kohe algusest peale tegid, justkui ei laskunud uskuda, et see mida nad teevad, et nad ise usuvad ja tahavad sellist asja teha - kui see ei muutuks millekski muuks ja enamaks. Ja eks need lemmikud on ikka lemmikud, aga selles tükis on kõik näitlejad omal kohal ning panevad täiega sellist "kreisikomöödiat" lavatagusest maailmast. Kuid kahtlemata eraldi lihtsalt peab mainima Risto Kübarat, kes küll esialgu varastab seda showd tublisti endale :) aga eks teised peavad hoopis teistmoodi pingutama :) Ja eks see, et kõik sealt saalist siiski lõpuks elusalt väljuvad, nii näitlejad kui vaatajad... see on ime :)
Hinnang: 4- (Ega sealt muidugi mõtteainet pikemaks ei saa, see kõik on PUHAS meelelahutus. Aga ka meelelahutust on vaja. Eriti nädalavahetuseõhtuks on selline- heas mõttes jant - päris paslik. Ilmselt ka teatrikaugemate inimeste jaoks sobilik ja farsilikuma - Vanalinnastuudiolikuma huumori austajatele täiesti kohustuslik! :) Saavad nemadki selle žanri tükki näha :) Ja nõmeduste ning lameduseni minu meelest ei laskuta hetkekski. Lavastuslikus mõttes oli kindlasti paras sättimine kõigi nende sobivustega lava ees ja taga ja päris hästi need kokku ka lähevad. Kõik karakterid on natuke omamoodi kiiksuga ja see on sellises komöödias justkui eelduseks. Alguses ju lihtsalt lavastatakse ja hiljem saab näha päris showd ja korduvalt :) Vaevalt, et kusagil teatris kunagi päris nii kreisi olukord on... kuigi päris elu tegelikud olukorrad võivad ju veel kreisimadki olla :) Ja ega neil tegelastel seal endal ju küll naljakas ei olnud - kõik kõigiga tülis ja ristirästi suhetes... Mingis mõttes tulid mulle meelde Jerry Lewise ja Mel Brooks-i 60ndate ja 70ndate värvilised situatsioonikomöödia filmid. Selles tükis on tiba nendega sarnast hinge sees minu meelest. Üldse oli tegemist minu jaoks 2010. aasta parima NO-teatri uuslavastusega.
Kuid kõige parem on ikka see ninanips, mille nad annavad Vana Baskini Teatrile ja oma eelkäijale - "Vanalinnastuudiole". Teevad niimoodi "sellist" teatrit, et see minusuguselegi söödav on. Millegipärast ma ei usu, et NO kunagi sellist laadi tükki veel teha võtab... vähemalt lähiajal mitte. Sellepärast tasub küll ära vaadata... ning minusugustel ei tasu lasta end esimesest vaatusest häirida... küll see asi teises vaatuses tõelise hoo sisse saab ja ägedamaks läheb! Hoia piip ja prillid! Ja nina! Ja vaata, et sa kaktusele otsa ei istu! Ning arvesta sellega, et inspitsiendineiudki vajavad armastust... Igatahes on veel minut aega jäänud etenduse alguseni ja kolmas kell on juba publiku jaoks helisenud - topelt!...tripelt!)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Võtame uuesti!
Frayn / Ojasoo / Semper
Farss, uskuge või mitte.
NO99 komöödiat analüüsitakse erinevaid teooriatööriistu kasutades: nali on vabastav kategooria, mis tühistab sotsiaalseid hierarhiaid (Mihhail Bahtin), "nali" on osa "rämeda teatri" definitsioonist (Peter Brook), nali võib olla tabusid purustav kontseptuaalne kunstiteos (Marcel Duchamp, Pinot-Gallizio, Asger Jorn), ta võib olla vahend sotsiaalkriitika tegemiseks (Charlie Chaplin), mõni nalja alamkategooria võib olla kasulik normatiivsete väärtuste kahtluse alla seadmisel (Hal Foster).
Ainult nali ei tunne piire. Nüüd on aeg panna välja viimane.
Teater NO99 "Võtame uuesti!" on sama mitmekihiline nagu kirve manuaal.
The Independent, 30. september 2010
Michael Frayn
"Võtame uuesti!"
Tõlkijad Jaak Rähesoo ja Ann Must
Lavastajad-kunstnikud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Osades Sergo Vares, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Tiina Tauraite (Von Krahli Teater), Eva Klemets, Risto Kübar, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv
Esietendus 4. detsembril 2010 Teatris NO99
Etenduse pikkus umbes 2 tundi ja 20 minutit, üks vaheaeg.
Käisin eile vaatamas ja olin eelnevalt kuulnud palju positiivset kriitikat. Enamasti sellist, et pole väga NO-lik, aga siiski, väga hea. Pean ütlema, et ma olin ülimalt rahul. Teise vaatuse alguses vaatasin, et tuleb äkki esimese vaatuse "lavatagune" ja see polnud kõige huvitavam mõte. aga et aeg oli edasi läinud, suhted arenenud, andis kõvasti mekki juurde. Ja kui kolmaski kord tuli...alguses ei saanud arugi ja siis keeras veel kord vindi peale :)
VastaKustuta