No ei ole Pinter minu kirjanik, ei ole. Ma ei lihtsalt mõista teda. Võibolla ka ei taha mõista... Minule ei meeldi päris selline, et on mingi tegevus, millele kogu tausta pean mina valmis mõtlema. See ei ole mitte mõttelaiskus, vaid antud olukorras tundub see nagu koolikirjand - teema on ette antud - ise mõtle lugu välja.
Tegelikult hakkas mul igav ning suure vaevaga sain oma teatrikaaslase meelitatud ka teiseks vaatuseks jääma, sest temale meeldis tükk veelgi vähem. Lootsin nii väga, et mingigi selgus tekib, et antakse mingidki raamid, millele oma lugu ümber punuda.
Ei meeldi mulle ka päriselus vaadata joodikute lällamist. Samuti ajab mul harja punaseks kui on keegi elus läbilöönud ning siis teised tema ümber üritavad madalate madudena pääseda seda tüüpi imema. Vastik, vastik, vastik. Ja siis kogu see jutt naistest ja sellest, et mehed justkui oleks tuttavad omavahel, aga samas nagu pole ka. Lisaks veel kaks tüüpi, kes ka nagu mingeid õiguseid kuulsa (kirjaniku) kodus omavad. Justkui teda teenindades või ma ei tea, miks nad seal olid. Ja ausalt öeldes eriti ei huvitanud ka, sest selleks oleks pidanud ülejäänud lugu huvitav olema.
Volli Käro teeb küll hea rolli, kuigi see tegelane keda ta mängib on tõeliselt ebameeldiv. Selline lipitsev-alandlik mees, kes tahab teise mehe orjaks hakata. Pinteril on ilmselt mingid kahtlased fantaasiad. Pidades silmas, et teine peategelane on "kuulus kirjanik". Toomas Suumanni mängus nägin jooni, millisena mäletan teda lapsepõlvest. Selline hirmuäratav joodik-jauraja, kes on harjunud, et maailm tema ümber pöörleb. Samuti ebameeldiv tüüp. Rääkimata nendest tema kahest jüngrist (Margus Gronsõi, kes on justkui kuulsa kirjaniku sekretär vms ning Eduard Salmistu teener-ihukaitsja, kes Salmistu loodud karakterina on üpris stereotüüpne), kellest üks oli ebameeldivam kui teine ja tegelikult mõlemad täiesti antisümpaatsed.
No kuidas sellisest tükist midagi head arvata kui tegelasedki kõik sõna otseses mõttes vastikud?
Ma ei saanud ka sellest aru, et miks oli Volli Käro tegelasel püksipõlv must ja samuti mingi plekk pintsakul, kas rõhutada tema paadialuselikkust ja madalamat klassi? Kuid miks siis nii? Ja see lambi vilkumine, kustumine ja süttimine. Milleks see? Kui Volli tegelane oleks olnud "hea vaim", see vast seletaks seda. Kuid kogu muu tekst jällegi tundub sellisel juhul seosetu.
Ja need tolvanid-turvamehed-teenindajad. See kuidas nad suhtusid oma bossi sõpra-tuttavasse, oli kummaline. Kuigi ju nad kartsid oma postitsiooni pärast... Või olid nad lihtsalt kõik mingid hullumaja tegelased?
Ma ei mõistnud ka seda, et miks lavastaja oli jätnud huvitava intriigi tükist välja, mis Pinteril on näidendis sees, ehk kirjaniku teenrid omavahel oleks justkui võimalikud homoseksuaalsed armukesed. Seegi oleks natuke särtsu võinud temaatikasse tuua. Mingi intriig hakkaks juba peaaegu kooruma sellest, et tüki kaks peategelast - ütleme siis kirjanik ja poeet on omavahel kunagi olnud lähedased sõbrad ning üks on teise naisega maganud. Juba tõusis ka tunne, et ehk tõesti see temaatika viib kuhugi, kuid ei, ka see lahendati lõppude lõpuks igavalt.
Kava kohaselt on oluline see koht kus kõik toimub. Ehk Londonis ja teatud kohanimesid mainitakse ka tekstis. Kuigi lõppude lõpuks polnud ka sellel mingit sügavamat olulisust. Vähemast minu jaoks küll mitte.
Kui vägisi mingit teooriat taga ajada, siis võibolla on mõlemad vanamehed üks ja sama inimene? Joodiku värk, need ju suhtlevad iseendaga ning võibolla ka näevad ennast kahestunult pärast mõningat joomist. Võibolla on üks mees teise alter ego? Kirjanikud ju ikka kasutavad oma tegelaste loomisel iseennast ja seda ka kõrvaltvaates? Aga need on siiski ainult tuletatud teooriad tühjale kohale.
Hinnang: 1+ (Näitlejatele pluss, tükk ise oli minu jaoks täiesti mõttetu ning mul oli ajast kahju. Rakvere Teatri tükkides saab harva pettuda. Samas olen ise süüdi. Oleksin pidanud Pinteri suhtes skeptilisem olema. Tegelikult alguses jätsingi tüki kõrvale, aga kusagil oli tekst, milles viidati, et tegemist on kirjanduse teemadega. Siis meenus Vanemuise "Valitud teosed" ning tekkis hirm, et järsku lasen midagi head mööda. See tükk oli mistahes kirjanduslikest teemades väga kaugel. Rohkem kui joodikust kirjanik, seal mingit sellist seost polegi. Käro mängimist oli mõnus jälgida, kuid lõppkokkuvõttes selles ei piisanud minu jaoks. Suuman ju oli ka hea, kuid liiga palju oli ka häirivaid tegureid. Näiteks see purjus mehe maas aelemine ja kogu see joodiku vaevas olek... rohkem oli nagu piinlik vaadata... Ja oleks siis mingi sisuline toetuspunkt sellele kõigele, aga ei. Sisulise seosed tuleb kõik iseendal luua.Mõttetu on minu jaoks sõna, mis kirjeldab kõige paremini antud tükki.)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Harold Pinter
EIKELLEGIMAA
kahes vaatuses
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Maret Kukkur
Tõlkija Martin Algus
Osades Volli Käro, Toomas Suuman, Margus Grosnõi või Johannes Veski ja Eduard Salmistu
„Eikellegimaa“ algab kahe vanema inglise härrasmehe - Hirsti ja Spooneri kohtumisest, mis on alguse saanud kõrtsis ja jätkub Hirsti kodus. Kindel on see, et Hirst on rikas ja ta joob. Kindel on see, et Spooner on vaene ja jutukas. Kõik ülejäänu võib olla ainult mäng - kas neid seob miski minevikust või ühine huvi kirjanduse vastu? Või mõni kummitav saladus? Kõik on võimalik.
Kohtumise koomilisus ja mitmetähenduslikkus suureneb veelgi, kui mängu astuvad Briggs ja Foster. On nad teenrid, sõbrad, sanitarid, vangivalvurid? Kõik on võimalik. See on lugu neljast mehest, kes elavad eikellegimaal oleviku ja mineviku, reaalsuse ja kujutluse vahel.
„Eikellegimaa“ on omalaadne järg Pinteri „Majahoidjale“, mis Mati Undi lavastuses esietendus Rakveres juba 2001. aastal ja püsib siiani edukalt repertuaaris.
Esietendus 9. aprillil 2010 Rakvere Teatri väikses saalis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar