Jürka - Ugala

Kui mõni Eesti teater võtab lavastada alles äsja kusagil teises Eesti teatris lavastatud tüki, peaks sellega olema mingi point - uuelaadne mõte või idee, vajadus halb tükk hästi teha, tuua parajasti oluline teema veelgi suurema tähelepanu alla, teha ise, aga kuidagi teise uuema rakursi alt (viide Kes kardab Virginia Woolfile) või mingi muu põhjendus, miks ta selles samas aegruumis (Eesti puhul on see ruum ju üpris pisike geograafiliselt ning inimesed heade tükkide pärast ikka liiguvad natukene ringi ka kodukohast välja teistesse teatritesse) hakkab sama tükki lavastama.

Käesoleval juhul lavastas Dvinjaninov Tartus, Emajõe suveteatris suvetükina "Põrgupõhja uue vanapagan"-a alles viimasel suvel. Kuigi palju on tema lavastuslikku külge ka kritiseerinud, oli see minu meelest just nimelt väga mänguliselt lahendatud ning põnevate leidude ning korraliku mõttetööga tehtud. Kõik see mängulisus ning värskus oli Tammearu lavastatud Ugala versioonist nagu käega pühitud.

Teeme lähtekohad selgeks -
1. minule tavaliselt meeldivad Tammearu lavastused väga.
2. Absoluutselt kõik Tammsaare loominguga seotu huvitab mind. Pean teda ka eelmise sajandi Eesti suurimaks (parimaks) ning olulisemaks kirjanikuks.

Kui ma peaksin kahe omadussõnaga kirjeldama Ugala "Jürka"-t, oleksid need VANA ja VÄSINUD. Lavategevus toimus ilma igasuguse draivita. Ja isegi minusugune Tammsaare-fanaatik ei suutnud enda jaoks sealt eriti midagi leida. Lugu ju tuttav ning alles äsja mälus värskendatud, seega tüki väärtus olekski seisnenud peamiselt selles, kui see oleks lahendatud kuidagi uudsel moel või kui see oleks olnud kirjutatud ümber mingis huvitavas võtmes. Sellepärast ju tegelikult kunagi saigi otsustatud seda tükki minna vaatama - Tammsaare tekst pidavat Tammearu poolt ümberkirjutatama. Eks seal minimaalselt oli ka midagi ümber tehtud, kuid tegelikult tekst polnudki see, mille kallal ma norin pigem rõhkude puudumine, lavastuse kuivus ning kuidagi närtsinud näis see tervikuna.

Kuna võrdlusmoment on nii värske on parallelide tõmbamine suvise versiooniga möödapääsmatu. Sisuliselt tekstis need mängulisemad kohad, nagu näiteks see kuidas Kaval-Ants Jürkat valetama õpetab või vanapagana eitede vahetused, nendest on lihtsalt igavalt ülevoolatud. Tundub nagu tükk oleks lavastatud kohustusest ja mitte armastusest materjali vastu, selle peentesse kihtidesse süvenedes ja sealt midagi huvitavat uut välja kaevates. Võibolla ma eksin ja sellisel juhul vabandan, ent minule jäi selline mulje. Sisulised rõhud puudusid praktiliselt täiesti. Just see, et mida taheti selle versiooniga öelda? Ma lahkusin saalist ilma ühtegi uut mõtet või mõtteainet üldse kaasa võtmata. Võibolla see oli tõesti "minu probleem", kuid mitte miski ei sütitanud mind selleks.

Ka näitlejad oid kuidagi liimist lahti. Ei tea, kas külalissaali mõju või mingi muu teema, kuid alguses ei saanud nad kuidagi seda lugu jooksma. Proffid muidugi "teevad ära", aga kui lihtsalt "tehakse ära", siis on see saalis tunda. Minu jaoks pääsesid mõjule ainult Kaval-Antsud. Eelkõige Arvi Mägi, kelle monoloog oli üldse kogu tüki tugevaim stseen. Kuid samuti oluline oli Martin Mill, kes tõi mingigi elu tükki sisse selle esimeses osas ning Arvo Raimo, kes viis karakteri lõpuni. Minu suur lemmik Peeter Jürgens teeb Vanapagana rolli auga ära, kuid ma tahaks teada, kas keegi seal saalis uskus, et sellel mehel kusagil peas sarved peidus on? (võrdlusena võiks tuua Uku Uusbergi oma kahupeaga Tartus varemete vahel - hoopis teine tera, kui võid kasvõi ette kujutada...)

Naised, ehk Vilma Luik, Triinu Meriste ja Anne Valge olid selle üldise atmosfäärivoolu sees ning samuti justkui oma nägudeta hall mass. Vaid ehk kohati Anne Valge suutis murda sellest tasapaksusest läbi, kuid seda oli siiski vaid korraks. Keegi neist ennast huvitavaks vanapagana kaasaks ei suutnud mängida, mitte nagu Merle Palmiste ja Sandra Üksküla Uusberg Tartus. Meriste osa tütrena jäi ka nii lühikeseks ning talle polnud antud Merilin Kirbitsa mahtu mängulisust. Rääkimata lavastuslikest trikkidest, kuidas näiteks Dvinn pani tegelase riided üha rohkem "kurjuse tooni" võtma... Kõiki neid huvitavaid lavastuslikke mõtteid ning heas mõttes tegemisesärtsu jäin ma selles "Jürkas" igatsema.

Kuid midagi peale kaval-Antsude oli siiski veel kiitmist väärt. Nimelt Jaak Vaus-i kunstnikutöö. See kuidas alguses maja lavale "ehitatakse" ning hiljem kuidas see tükkideks tassitakse, selline mõnus lavastuslik osa - funktsionaalne kujundus - andis midagigi omapärast lavastusele.

Ning kui veel mõnda paremat stseeni mainida, siis see Jürka vestlus surnud naistega - see, mis on näha esimesel fotol. Siin aga Arvi mägi esitab just parajasti "seda" monoloogi, mida juba mainisin:

Lugu on ju ikka see vana hea "õndsaks saamise" värk. Nimelt, võibolla inimestel polegi võimalik õndsaks saada ning seetõttu peaksid kõik kohe taevasse minema?! Sellises olukorras kuidas ning mis õigusega eraldada kedagi põrgusse? Põrgu aga jääks niimoodi tühjaks. Vanapagan peab seega minema maapeale ning tõestama, et õndsaks saamine on võimalik. Aga no kuidas sa paganana "õndaks" saad :) Muidugi üritab ta jõuda õnnistatuks heaga ja uskudes lähikondseid inimesi ning nende suundaandvaid soovitusi ning nõuandeid. Loomulikult tööga peaks saama ju õndsaks... orjab siis Antsu ning proovib kõigest väest. Kuid ega inimesed ka lollid pole, ega nad ju tahagi põrgusse. Nad peavadki vanapagana õndsaks saamisel risti põiki jalus olema. Seega kas Ants ongi niiväga paha? Igaüks meist ju tegelikult on "Ants" sellises olukorras, kas pole? Samas heast südamest on Antsu päris lihtne hukka mõista. Sest eks inimene ise ongi üks paras vanapagan, ainult et elab maapeal. Eks me peakski selliste "Antsudena" põrgusse minema...

Hinnang: 2- (Kuigi ma olen täielik Tammsaare fän, polnud ma siiski selle tüki sihtgrupiks. Mul on tunne, et see võiks oma rahulikkuses ja tagasihoidlikkuses kõnetada vanemat generatsiooni. Nemad tundusid ka saalis olevat rahulolevamad. Minu ümber istunud inimesed näisid küll samuti päris pettunud. Mul oli headest näitlejatest kahju, sest mängida neile justkui ei antudki. Eks see, kes sai ja leidis neid kohti enda jaoks, see rabas ka kohe midagi teha, kuid lõppkokkuvõttes kukkus tükk iseenda tõsiduse pange. See materjal on juba liiga leierdatud, et seda sellisena lavale tuua tänasel päeval. Võibolla kui keegi harva teatrisse jõuab, siis mõjub ka selline tükk sellise "hea klassikalise teatrina", ma ei oska seda selle kandi pealt hinnata. Minu jaoks jäi vanaks ja väsinuks versiooniks...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

„JÜRKA”
Töötegemine kahes jaos
Lavastaja: Peeter Tammearu
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja: Üllar Priks
Mängivad: Peeter Jürgens, Martin Mill, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Vilma Luik, Anne Valge,
Triinu Meriste, Margus Vaher, Andres Oja

A.H.Tammsaare surmast sai 2010. aasta kevadel juba 70 aastat, aga arutelu ja vaidlused tema viimase
suurteose -allegoorilise, müstilise ning erinevaid tõlgendusi pakkuva „Põrgupõhja uue vanapagana" üle ei näi lõppevat. Nagu ka selle teose tõlgendused teatris. Iga kirjaoskaja eestlane teab midagi Jürkast ja Antsust, õndsakssaamise võimalikkusest / võimatusest ning sellest, et „eit mäletas, aga eit suri ära".

Kirjandusteadlased arutlevad, teatrikriitikud õpetavad... Ometi kirjutab ajaloolane Karl Kello:
„Võimalik, et me pole suutnud õigesti hinnata Tammsaare kirjandusliku testamendi tegelikku tähendust. „Põrgupõhja uus Vanapagan" on otsekui Uue Testamendi B-variant, omamoodi uusim testament, alternatiivne evangeelium. Tammsaarel pole, tõsi küll, kuulutada mitte just eriti suurt rõõmusõnumit ...."

Seekordne P.Tammearu dramatiseering „Jürka" on omamoodi vaimseks jätkuks Jaan Krossi
„Keisri hullule", mis veel hiljaaegu Viljandi teatri repertuaari kuulus. Ühiskonnaga vastasseisu
sattunud inimhing, võimetu midagi muutma, pikkamööda sunnitud loobuma kõigest.
Ja ometi - kui temalt on võetud kõik, on temal miski alles...

„Enigmade mõtestajate asi on esitada küsimusi ja kui on kindlalt teada, et midagi kunagi ei selgu, siis peitub neis küsimustes ka vastus." (Aarne Ruben)

Esietendus Ugala suures saalis 20. novembril 2010
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi ja 10 minutit.