Aeg ja perekond Conway - Tallinna Linnateater

Kohe alustuseks tahan kiita Tallinna Linnateatri fotograafi Siim Vahurit, kelle fotod on nii ilusad, et nendest valikut teha on lausa võimatu. Tahaks kõiki neid pressifotosid siia ritta seada!!! Eks muidugi "materjal", mida pildistada on seekord ka kohe eriliselt ilus - eriti Linnateatri kaunid näitlejannad ning nende muinasjutuliselt ilusad, Kristine Pasternaka väljamõeldud kostüümid.

Elmo Nüganen on kahtlemata üks Eesti tipplavastajaid. Ta võib ilmselt ka mõne igavama teksti lavale tuua nii, et loob sellele väärtused ise lavastusrõhkudega juurde. Kuid samas tema valitav materjal lavastamiseks on alati mõteterikas, alati kõnetab see inimesi ühel või teisel tasandil väga sügavalt, isegi kui otseseid paralleele esmapilgul tänapäeva teemadega tuua ongi võimatu või raske.

"Aeg ja perekond Conway" on briti näitekirjaniku J.B. Priestley 1937.aastal kirjutatud näidend, mis dramatiseerib J.W. Dunne-i ajateooria läbi ühe Yorkshire-i pere elu aastatel 1919 ja 1937. Tegemist on 3 vaatuselise tükiga, kus esimeses ning viimases elatakse aastat 1919 ja kolmas vaatus on otsene järg esimesele. Elatakse pere tütre Kay 21-aastaseks saamise sünnipäevaõhtut ja ööd. Keskmises vaatuses on aasta 1937 ning tegevus toimub teiste vaatustega samal kuupäeval, samas kohas.


Conwayde perekond on ajastule kombekohaselt lasterikas. Sellel ajal veel kaitsevahendid moes ei olnud ning eks neid lapsi siis tuli, nii palju kui neid tulla sai. Conwaysid õnnistati 4 tüdruku - Kay, Hazel, Madge ja Carol ja 2 pojaga - Alan ja Robin.

Kay on rõõmsameelne kirjaneitsi, kes on sünnipäevadel kombeks olevate šaraadide korraldamisel näitemänguliste mõistatuste esitamisel sisu väljamõtlejaks. Ta on ka varem kirjutanud ühe raamatu märkmikkudesse. Kuid romantilise hingega tütarlapse jaoks tundus see liiga kehv ning ta põletas selle ära. Ka teine romaan on käsil... Paarkümmend aastat hiljem on ta üksik naisterahvas, kes teeb ajakirjanikutööd - intervjueerib filmitähti.

Hazel on pere kaunitar, kellele teevad silma kõik ümbruskonna mehed ja ka võõrad. Ta on tänapäevamõistes kõige lähemal "babe"-le. Juba varakult plaanib ilmselt minna rikkale mehele, kes teda kui lillekest hoiab ning ta saab muretult minna läbi elu. Paarkümmend aastat hiljem on ta abielus esimeses vaatuses teda piidlenud poisiga, kellest on saanud suur ärihai ning kes ilmselt ei kohtle teda hästi.

Madge on tarkpea. Sotsialist, idealist ning ta on armunud ühte peretuttavasse. Noormees, kellest tulevikus saab perekond Conway jurist. Ta on tõsisem kui teised tüdrukud ning võtab asju rohkem hinge. Samas pinnapealt ei näita nii lihtsalt oma tundeid välja kui teised. Paarkümmend aastat hiljem on temast saanud koolidirektriss. Ta on jäänud vanatüdrukuks.

Carol, pere pesamuna, on heatahtlikkuse kehastus. Ta on lõbusameelne, rõõmus ning võibolla naudib ka neid mänge kõige rohkem, sest on teistest noorem. Ta unistab näitlejanna karjäärist ja nagu teised temavanuses tütarlapsed, ei taha, et teda lapseks peetakse. Paarkümmend aastat hiljem teda enam ei ole.


Alan on pere vanim laps. Ta on rahulik, tasakaalukas ja natuke mömm. Ta on armunud ühte perekonna tuttavasse tüdrukusse, kes omakorda armastab hoopis tema noormat venda. Alan on mõnevõrra kurvameelne, kuid tegelikult teeb särtsakate õdede mängudes kaasa, kuid on siiski mehiselt vaiksem ja rohkem taustal. Paarkümmend aastat hiljem elab ta endiselt kodus. On jäänud vanapoisiks ning leiab hingerahu ja õnne lihtsas vaikses elamises. Ta tundub olevat igasuguste ambitsioonideta, tavaline ametnik.

Robin on just tagasiteel sõdurina olemiselt. Saabub sünnipäevapeoks sobivasti kohale. Terve pere tundub teda ootavat ja armastavat, emaga eesotsasa. Jah, ema ei hoia tagasi näitamaks välja, et just Robin on tema lemmiklaps. Samas tundub Robin olevat hingeliselt kõige nõrgem. Ju see on ema vaist, et kõige nõrgem vajab teda just kõige rohkem. Paarkümmend aastat hiljem on elab ta juba lahus sellest samast perekonna tuttavast tüdrukust. Ilmselgelt on ta naise koos lastega maha jätnud. Nüüd töötab müügimehena ja alkohol ei ole ilmselt talle võõras.

Perekonna krooniks on laste ema, kelle mees on surnud. Mees on talle küll kenakese päranduse jätnud, millega ära elada, kuid ega seda ka igavesti piisa. Ta on lõbujanuline, kohati tundub, et naudib ka neid šaraade sama palju kui tema lapsed. Õigemini meeldib talle tähelepanu. On ju tema siiski üks, kuid lapsi palju. Tundub, et kuigi Kay on niiöelda peaosas, on siiski ema võtmetegelaseks. Ta teeb ridamisi vigu lastega suhtlemisel ning neid kasvatades. Ja seda on kõrvalt omamoodi valus vaadata, kuigi samaga õpetlik. Paarkümmend aastat hiljem on ta oma vara kaotamas ülemaailma majanduskriisi tulemusel. Tal on küll mingi plaan, kuidas ehk lapsed või nende elukaaslased võiksid aidata, aga kuidas selle kõigega läheb, peab igaüks ise vaatama.

Näidend olevat sündinud pärast seda, kui Priestley luges J.W. Dunne-i raamatut "Eksperiment ajaga". Selles raamatus võtab Dunne hoiaku, et kõik aeg eksisteerib samaaegselt, st. minevik, olevik ja tulevik on üheaaegne ning lineaarne ajakäsitlus on lihtsalt vorm kuidas inimese aju on võimeline seda vastu võtma.

Ametliku versiooni järgi kasutab Priestley seda ideed oma näidendis ära, näitamaks kuidas inimesed kogevad kaotust, ebaõnnestumisi ja unistuste mittetäitumist, aga ka kuidas, kui nad võivad kogeda reaalsust üleloomulikuna, ehk aeg eksisteerib samaaegselt nii tulevikus kui minevikus, võivad nad leida tee nendest ebameeldivustest kõrvale.

Mina vastupidiselt näitekirjanik Priestleyle Dunne-i ajateooriat ei usu. Minu jaoks on see kõik üks science fiction, üks miljonitest teooriatest, mida võib inimaju välja mõelda. Umbes nagu filosoofia mõttevool, et terve maailm ja eksistents on tegelikult minu ettekujutus... Kuid lavastaja jätab võimaluse seda lugu tõlgendada ka teisiti. Näiteks minule palju meeldivamal viisil, ehk et keskmine vaatus oli hoopis Kay unenägu. Rõhutades seda sellega, et nii esimese kui ka teise vaatuse lõpus Kay istub toolile ning justkui suigataks magama, pead toolileenile toetades.

Muidugi ei peagi üldse nendele sidustele mõtlema ning nautida või kogeda tükki kui ühe Briti perekonna maailmasõdade vahelise ajastu elu. Samuti on see lihtsalt üks mõjuv, mitmekihiline perekonnadraama, millesse on segatud tragöödiat, romantikat ja aja olemuse üle mõtisklemist. Kuigi märkamata ei jää see, et 1937.aastal kirjutatud, ehk enne teist maailmasõda oli siiski õhus nii palju tärkavat sõda, et ka Priestley selle on näidendisse sisse kirjutab. Tükis on kuulda ka Hitlerit raadios ja see äratab emotsioone ning eriti tugeva ajastutunnetuse.

On mitmeid pisikesi teemasid, mis minu jaoks olulisemad kui teised ning millele ka poolteist nädalat tagasi nähtud tüki üle veel end mõtlemas avastan:

***Kayst sai ajakirjanik ning tal oli ka justkui raamatukirjutamise plaan peas küdemas. Kirjanikud saavad ikka tavaliselt nendest, kes juba lapsest peale kirjutamisega tegelevad ja seda tõeliselt naudivad.

***Millegipärast läheb elu tihti risti vastupidi sellele, millest inimene unistuste ja planeerib. Hazel unistas pikast, kenast mehest. kuid abiellus ikkagi lühikese, koleda türanniga. Saatus?!

***Vanemad võivad nii lihtsalt oma laste elu ära rikkuda. See oli minu jaoks ehk veel kõige valusam teema. Leidsin Anne Reemanni karakteris oma emaga palju sarnast. Kui mõtlematud võivad mõnikord sellised enesekesksed vanemad olla. Üks tibatilluke viga võib terve elu lõpuni mõjutada kas lapse või laste elu ning samas võib see viga olla esialgu küll vanemale tähtsuselt väike, kuid lapse jaoks terve tema maailm. Hiljem vigu parandada on palju raskem kui kohe alguses tegutseda mõtestatult ning lapse tunnete ja tema maailmaga arvestades.

***Lemmiklapse mõju teistele lastele... Küll see võib valus olla. Eriti kui näed kuidas see vend või õde sellist erikohtlemist üldsegi ei vääri. Ja üldsegi mis õigusega vanem või vanemad eelistavad ühte last teisele? Selles näidendis leidis ema ühest pojast lohutust. Võiks öelda, et ta pani kõik oma panused sellele lapsele. Mingis mõttes ju tal oli ka sellest tolku, sest kui ka kõik teised on solvunud, siis üks on tal kindlasti olemas. Samas see üks võibolla on ainuke, kes tegelikult ei austa ega armasta seda ema, vaid lihtsalt lüpsab tolle heatahtlikkusest kõik mis lüpsta annab ning siis pöörab talle selja, kui midagi enam saada pole. Selleni näidend küll ei jõua. Samas kõikidest nendest vigadest hoolimata ta pere siiski koguneb tema juurde ja isegi mingil tasandil toetab teda. Isegi vastumeelselt ja ähvardades, et enam ei tule... kuid tegelikkuses ilmselt siiski tulevad nad varem või hiljem jälle kokku.

***Kui armsad ja soojad on pere ühised ettevõtmised ning traditsioonid. Ma oleksin tahtnud ka olla selles tundes ja olukorras, kus terve pere koos šaraade teeb. Samuti siis kui kõik võõrad on lahkunud ning kõik pere juba ööriietes ahjujuurde sooja tulevad ning juttu ajavad. Sellest saab jõudu ja tervele elule kaasa olulist kuuluvustunnet. Kusagil Sind ikka armastatakse ja oodatakse.

***Miks küll naisi tõmbab alatajus ohtlike meeste suunas, kuigi nad oleksid ilmselt palju õnnelikumad rahulike ning tasakaalukate meestega? Siin on kaks venda - mõlemad armunud samasse tüdrukusse. Üks on rahulik, tagasihoidlik, vaikne vanem vend. Teine spontaansem, elavam, elujanulisemgi. Loomulikult kisub naist selle tuisupea suunas. Selle mehe suunas, kellega tulevik on teadmatum, ebakindlam, aga seikluslikum.

***Kummaline, aga need kõige armsamad ja parimad inimesed lahkuvad siit maapealt kõige varem. See oleks nagu mingi reegel. Minagi kaotasin oma lapsepõlves ühe sõbra, kes oli tõeline ingel.

***Mõne inimese jaoks on tõesti olemas see üks ja ainus šanss saada endale elukaaslane. Kui keegi selle võimaluse rikub või ise mängib inimene oma võimaluse maha, võib see jääda terveks eluks kummitama ning ei lasegi oma needusest lahti.

***Kas inimene tegelikult ka võib olla õnnelik, kui ta ei teagi mis tähendab elada täiega? Kui ei tea, siis ei oska ka seda tahta. Kuid mida väiksemad on nõudlused ja ootused elule, seda kergem on ju ka õnneseisund saavutadà? Pere vanem poeg näis olevad õnnelik. Ta oli ilmselt teinud rahu selle mõttega, et tüdruk, keda ta kunagi armastas läks tema vennale ning ühtlasi loobus ta naistest. See, kes ta arvas talle olevat määratud, ei olnudki seda. Ebaenesekindlus sai sellise hoobi, et võibolla ei julgenudki ta enam ühelegi naisele läheneda, kartes kaotada seda enne kui midagi sündima hakkab. See on muidugi ainult minu teooria. Tõenäoliselt harjus ta oma eluga ära ning ei tahtnudki enam mingit jagamist teiste inimestega. Eriti nähes enda ümber toimuvat - kuidas ta oma õde ja vend ei saa oma abieludega hakkama.

*** mõne jaoks võib kättemaksust saada eluülesanne. Ja kui magus see siis on, kui see võimalus tekib. Samas vaevalt, et see kedagi õnnelikuks tegelikult teeb. Kättemaksjat ennast veel kõige vähem. Kuigi sellel ajastul kõrgema klassi üleolev suhtumine võis tavarahvast ärritada küll. Mind oleks igatahes ärritanud.

Milline luksus oli seda kõike Linnateatri väikese saali esimesest reast ja keskelt jälgida. Terve Eesti tippnäitlejad mängimas nii lähedal, et kohati tekkis tunne, nagu oleks ise kõige selle sees. Lavastaja kavalad otsused vahepeal panna ka näitlejad seljaga istuma publiku suunas aitasid sellele "kaasatusele" veel eriti kaasa (Nüganen ON meisterlavastaja)! Mingis mõttes tegemist rohkem naiste-tükiga, kuigi mitte otseselt.... ikkagi ju meeskirjaniku kirjutatud ka. Aga naised on kahtlemata selle tüki tõeline väärtus ning kese.

Külli Teetamm on tõusnud üheks vabariigi tippnäitlejannaks. Juba neljandat aastat järjest kandideerib ta teatriliidu aastaauhinnale - 2007 lavastusest Nõks, 2008 lavastusest Pärija, 2009 lavastusest Ma armastasin sakslast, käesoleval aastal 2010. aasta lavastuste eest lavastuses Keskööpäike ning ma ei imesta, kui ta läheb püüdma aastaauhinda ka järgmisel aastal Aeg ja perekond Conway-ga. Tema mõnusalt lõbusameelne plikalik ja samas kuidagi hapralt õrn Kay on noorena romantiline, tähelepanu keskmes olemist nautiv kirjanikuametist unistav kena tüdruk, kelle ees oleks justkui maailmaväravad valla. Sele on see, et kodukülla ta ei jää. Ja ei jäänudki. Tema unistus päriselt nii ei läinud, nagu pidi, kuid midagi sinna suunda siiski. Ta on mingis mõttes kibestunud, harva koju jõudev töönarkomaan. Kelle jaoks on kindlasti mugav distantsi hoida. Ei pea pidevalt kellelgi aru andma, miks ta abiellunud pole ja miks ta raamatuid ei kirjuta. Selle kõik mängib Külli välja. Ma lihtsalt vaatasin ja imetlesin tema žeste, tihti lõpuni mõeldud etteplaneeritud liikumist, et jääks just selline piltilus stseen, nagu lavastaja või Külli ise on tahtnud vaatajale jätta.

Teine meisternaistnäitleja on Evelin Pang, kes mängib ennast perekonna kaunitariks. Tema enesekindlus noore naisena on tema karakterist tajutav. Kelmikus ja naiselik oskus mehi ümber sõrme justkui teadmatult ja tahtmatult keerata paneb uskuma tema karakteri ilu jõudu. Samas on ta hiljem justkui sõltuv oma mehest ning isegi kui terve pere veenab teda olema perekonna poolt ja mitte järgnema oma mehele, on see naine siiski just nimelt sellisest puust... Braavo, Evelin!

Kolmas meisternaisnäitleja - Elisabet Tamm on viimasel ajal tõusnud terve meie pere lemmiknaisnäitljate sekka. Siiani kõige ilusam ja paremini loetud Luulepärlite luuletuselugemise au kuulub ka temale. Seda võib nautida siit - iga pilk, iga sõna, iga lause: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=113261 Kuid tagasi tüki juurde. See kui tugev see naine on, on tingitud tema pettumistest nii emas kui elus endas. Ta on just selline teatud tüüpi tõsine ja elupettumustega karmistatud koolidirektriss. Noorena on ta idealist ning avatud armastusele. Elisabeti karm stiil, konkreetne, sõnu rõhutav, kindlameelselt ja selgelt rääkiv karmi tooni hoidja - lihtsalt imeline oskus luua nii erinevaid karaktereid. Tema võib endale seriaalinäitlemisi lubada, sest ta ei mõju kunagi teatud karakterina.

Neljas meisternaisnäitleja on minu suur lemmik Anne Reemann. Pean tunnistama, et see karakter keda ta mängib oli minu jaoks vastik. Sellise antisangarimängimine, kes esialgu tundub kõikidepoolt armastatud ja austatud emana, kuid tegelikult on selles mingis mõttes rumalas naises palju rohkem kui silmani jõuab. Tema kohatine labiilsus ning süüdimatus. Harjumus ilmselt olla oma laste austuse objektiks, nagu see oleks iseenesest mõistetavus. Sõnadega lastest ülesõitev ning meelega täiskasvanuna oma laste eludesse sekkuv kohtades, kus tal pole tegelikult asja oma nina toppida. Reemann ei hellita oma karakterit, ta paneb täisrauad tulele ja laseb ning skoorib just täpselt sellise "emakarakteriga", kes tegelikult polegi oma laste austust ja armastust välja teeninud.

Viies meisternaisnäitleja saab mängida ainult esimeses ja kolmandas vaatuses. Ursula Ratasepp mõjub nii ehedalt 17-aastasena, et see on lausa kummaline. Tegelikult aitab see unustada, et tegemist on näitlejaga ning see on vist ka näitlemise üks peaeesmärke - et vaataja ei mõtleks, et tegelane on Ursula vaid Carol. Ning Ursulal õnnestub see mängleva kergusega. Täiesti pretensioonitu roll, mis ei pääse eriti esile, kuid on väga tugevalt "olemas".

Kuues meisternaisnäitleja on värskeim veri Linnateatris - Sandra Uusberg. (Nüüd on Üksküla keskelt kadunud.) Sandra mõjub väga ehedalt ka "prouana". Kaasa aitamas uhke küber, mis minu meelest tõesti tegi teda vanemaks. Noore plikana on sära silmis ning selge armukiht perepoja vastu. Nad sobivad minu meelest laval paarina orgaaniliselt koos kursavend Mikk Jürjensiga. Tekkis tõesti tunne, et noorena on ta selline särtsakas, kuid siiski nutiga tüdruk. Vanemana on siiski pettumine mehes ning kurbus ja valu veel nii värske, et see muudab teda ka naisena kuidagi haletsusväärsemaks ja mingil kummalisel kombel rumalamaks. Sandra mängib selle kõik välja. Ta pole ka ju pereliige, kuid tema kohalolekut on siiski pidevalt tajuda. Ühtlasi oluline tegelasena, et näidata ära kuidas hilisemas ajas pere tüdrukud võtsid solidaarselt Sandra karakteri poole, mitte oma venna oma. Tublid!

Meeste tase on mõnevõrra ebaühtlasem. Mistahes aasta tippudega võrdväärse karakterrolliga saab hakkama Mart Toome. Selline tõeliselt vastik ja ebameeldiv tüüp. Nii alguses kui ta Conwayde juurde tuleb ja üritab lipitseda Hazelile ligi kui ka loomulikult hiljem, kui ta nagu olekski kogu kurja juur. Mart teeb julgelt omanäolise karakteri ja see on sellises tüüpkarakteritega tükis silmatorkav, kuid siiski piisavalt usutav.

Andero Ermel on minu meelest seltskonna nõrgim lüli. Kuigi ei midagi vastuhakkavat, ega tükki rikkuvat, vaid lihtsalt karakterina eimidagiütlev ning Andero ei mängi ka temast midagi erilist välja. On lihtsalt üks tüüp. Üpris sarnane Ermeli teistele tavapärastele rollidele.

Mikk Jürjes on samuti kuidagi negatiivne tegelane, kuigi alguses kui kõik teda ootavad ning ta saabub koos kingitusega õele just õigel päeval kohale kiirustades, see annab talle tüki alguses hoopis teistsuguse karakteripõhja. Mikk mängib ühest küljest ema lemmiklapse rolli hästi välja. Kuid teises vaatuses mõjub ta ka negatiivse tüübina nii oma naisega suheldes kui ka teiste nina all emale lohutust pakkudes kuidagi igavalt. Ometi tema karakter peaks olema üks huvitavamaid ning lihtsamini väljamängitav. Miku mäng on veel võrreldes nö. vanemate kolleegidega tsipa toores ja üheplaaniline, kuid mitte häirivalt, lihtsalt natuke liha luudele kasvatamist ootav.

Alo Kõrve teeb ka ühe tugevama rolli, kuigi tema karakter on just vastupidi vennale Robinile, üks igavamaid. See ongi meisterlikkuse tunnus. Elasin talle südamest kaasa, kui ta Sandra Uusbergi Joanile lilli tahtis anda ning oma planeeritud ja ilmselt kokkuvõetud julguse tulemusena lähenemiskatse teoks teeb, kuigi see lõpebki tema jaoks väga õnnetult ja terve elule pitseri jättes. Kõrve pigem mõjub ainsa vennana oma õdedele. Ta on kuidagi rohkem "sees" perekonnas, kui Mikk Jürjensi Robin.

Ei saa jätta kiitmata ka üldsist kunstnikutööd ning valguskunstnikku, kes koos kostüümikunstnikuga on omade vahenditega loonud tunnetuste vahed esimese-kolmanda ja teise vaatuse vahel. Minu meelest Eesti parim ingliskeele tõlk - Anne Lange on draama eesti keelde pannud. Ja Nüganeni kohta lihtsalt ei jätku enam piisavalt kiidusõnu. Tükk tüki järel võib tema töö peale kindel olla. Kindlasti üks potentsiaalseid kandidaate järgmise aasta teatriliidu aastaauhinnale. Ei jää muud üle kui ühtida Veiko Tubini arvamusega, et sellest saab suur hit ning täissaalide koguja Linnateatrile veel aastateks ja aastateks.

Hinnang: 5- (Väga ilus emotsionaalne mägirada, kus esimeses ja teises vaatuses on meeleolu rõõmsameelne, ülemeelik, lõbus, ilus, nooruslik, perekeskne, soe ja headust tulvil. Keskmine vaatus süngetooniline, kibestunud, kurb, rõhuv ja isegi painajalik. Mida aeg küll inimestega teeb... Ülimalt soovituslik vaatemäng! Tihti räägitakse, et kunst peab olema silmale ja hingele ilus. See lavastus ongi just täpselt seda! Isegi kui toimumas on koledad asjad ning mõni tegelane on seest mäda, on see kõik ikkagi väga väga ilus. Mõne jaoks võib muidugi selline väga konkreetselt must-valge vahe esimese-kolmanda ja teise vaatuse vahel olla häiriv, sest nii kostüümid, valgustus, kujundus kui kogu meeleolu on väga tugevalt vastandatud. Ehk grammivõrra liiga märgatavalt manipuleeriv vaataja tunnetega. Kuid minu jaoks küll see ei häirinud. Pigem just nautisin erinevaid kostüüme ja nende detaile. Paljude puhul ka sobivust, peale Ursula Rataseppa liiga kossaka kleidiga. Aga võibolla oli tal midagi lahti sellega. Samas see polegi nii oluline detail. Oli ikka mõnus aeg, kus polnud ei internetti, televiisori palvetamist ja inimesed tegelesid rohkem teineteisega suhtlemisega. Perekonnad olidki rohkem kokkuhoidvamad. Minusugune ilmselt oleks selles ajastus lugenud palju rohkem raamatuid kui praegu :) Ja nagu nemad käisid Londonis teatris, oleksin mina ilmselt esimesel võimalusel just nimelt nende asemel Londonisse kolinudki. Ega selles mõttes pole eriti palju muutunud, et ikka maal elavad inimesed kolivad linna - tööle lähemale. Kultuurinautimise võimaluste rohkusele lähemale. Mugavustele lähemale. Maal elamine rahulda rahulikumat inimest. Kuigi ega nemad seal päris "maal" ei elanudki. Selline naine nagu see pereema, poleks ka ilmselt muidu seal vastu pidanud. Tähelepanuvajadus ning enda eksponeerimisvõimalused oleksid olnud kahtlemata temasuguse jaoks päris maal kõvasti rahuldamata. Kas ta ka kedagi peale Robini neist oma lastest ka armastas, see jäigi selgusetuks. Samas tema monoloog kolmandas vaatuses tõimulle nutuklmbi kurku. Sellist juttu ei saa rääkida inimene, kes oma lapsi ei armastaks. See oli ehk üks tüki tugevamaid ja minusuguse "papsi" jaoks konkurentsitult mõjuvaim stseen. Kallid teatrifännid, see tükk on teatrikunsti austajatele kui rusikas silmaauku, ärge kuulake teatrikriitikuid, kellele ilmselgelt selline "ilus" teater ei istu, vaid kes arvavad, et teater peab alati olema mingitpidi uuenduslik või eriline või kiiksudega - ei pea! Jah, ei ole sügavalt psühholoogiline sisu, ehk mingis mõttes lihtnegi. Aga minu meelest see oON eriline. Midagi tõeliselt ilusat ja klassikalist ning lisaks veel ka mõtteidäratav ja tõlgitsusvõimalusi pakkuv lavastus ja heade tegijate poolt tehtud täiuslikkusele lähenev teater! Rangelt soovitatav!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Aeg ja perekond Conway
J. B. Priestley

Lavastaja: Elmo Nüganen

Kunstnik: Andris Freibergs

Tõlkija: Anne Lange

Kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka

Muusikaline kujundaja: Riina Roose ja Jaak Jürisson

Valgus: Gleb Filštinski

Mängukoht: Väike saal

Mängivad: Anne Reemann, Evelin Pang, Ursula Ratasepp, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Alo Kõrve ja Mart Toome

Esietendus: 23.02.2011

Etendus kestab: 3 h 30 min

On aasta 1919 ja Inglismaa elab Esimese maailmasõja lõppemise eufoorias. Ühel sügisõhtul tähistab Conwayde perekond tütre Kay 21-aastaseks saamist ülemeeliku peoga, nagu see ongi loomulik, kui seltskond koosneb äsja täiskasvanuikka jõudnud noortest inimestest. Keset peomelu aga peatub Kay jaoks viivuks aeg ning avaneb aken ühte teise hetke. On see tulevik, kujutlus, või üks võimalikest stsenaariumitest? Kas aeg kulgeb lineaarselt või sisalduvad nii minevik kui ka tulevik praeguses hetkes?

„Aeg ja perekond Conway“ on mitmekihiline tekst, mis põimib endas isiklikku ja põlvkondlikku draamat, 20. sajandi briti ajaloonarratiivi ning tavatut ajakäsitlust, tehes seda kõike hoogsas, emotsionaalses ja värvikirevas toonis. Tegemist on näidendi esmalavastusega Eestis.