Meeste kodu - Ugala

Ugala hitt-komöödia... Tõeline tavaline, "mainstream" naljamäng. Kunstilises mõttes allpool keskmise teatritüki taset, kui mitte arvestada näitlejate enda naudingut seda koos mängida. Sellest kooruvad ka mõned huvitavamad stseenid ning mis seal salata, paar korda sai naerda ka. kuigi mitte just "südamest". Komöödiastiilina pigem sinna patta, kus asuvad Draamateatri "Rahauputus", Endla "Tiramisu", aga eriti Vanemuise tükid "Kaos" ning veel kõige rohkem - "Paanika" (neid tükke võiks sellega "vendadeks" pidada). Ehk selline lihtsake, naljad ka sellised, mitte peened ja teravad vaid pigem "rahvanaerutajad" - if you know what I mean.

Kuid tõeliseks hitiks on see kujunenud küll. Minulgi õnnestus pilet saada ainult sellepärast, et teater otsustas kavva lisada päevase etenduse eelmisel laupäeval.

Tükist midagi sügavamat kirjutada on minu jaoks võimatu, sest nii teema, tekst kui sisu olid kõik üpris pinnapeased, vähemalt minu jaoks. Agu Antson, ehk Aks (Ago Anderson) on mees, kelle naine - Carmen (Jaana Kukk, etenduses kuuleb ainult tema häält telefoni kaudu) - ta just maha jättis. Naine on leppinud kokku ühe terapeudi- Ingo Simmi, ehk Inksiga (Indrek Sammul), et too nende korteri ostab, sest siis on kerge lahutusel vara kaheks jagada. Naine saadab kellegi mehe - Richard Kütt-i, ehk Riks-i (Riho Kütsar) oma asjadele järele, kes samuti korterist huvitub ning kohe ka käsiraha maksab ja eellepingu teeb. Lisaks on käpa korterile peale pannud Aksi enda sõber - mitme nimega teleprodutsent, kellel hüüdnimeks Räim. Naine on Aksi maha jätnud, sest too on paks, kiilakas ja ilmselt ka üsna antisotsiaalne (mingit kahjutunnet ei tekkinud). Istub kodus, kirjutab (ilmselt mingile d-kategooria) telesarjale stsenaariumeid ning ilmselt ei hoolitse ei enda, ei kodu ja ammugi mitte naise eest (kuigi seksinälg on mehel pidev). Naine leiabki kellegi pikema ja kenama ja rikkama... Tegelikult ongi üheks ühiseks nimetajaks nelja mehe vahel ebaedu naistega. Teiseks ühiseks nimetajaks on meeste vanus - viitab keskeale ja teadupärast selles eas toimuvale "kriisile" (uhh, hirmus, kas kõigil tekib see ühel hetkel... hirmuäratav :)) Kolmandaks ka keskmisest suuremad kiiksud (seda ilmselt teksti "tehislikult" teatraalseks muutmise mõttes). Hispaania näitekirjanikud on ilmselgelt ka sealmaise temperamendiga karakterid kirjutanud, mis Eestis vast siiski pole nii tavaline. Ja see muutis minul nendega suhestumise võimatuks. isegi ebausutavaks, kuigi see oli selgelt ka tegijate taotlus - olla karikatuurne...

Eraldiseisva ühise nimetajana ei saa mainimata jätta, et kõik 3 meesnäitlejat on lavaka 16.lennust. Nad oleksid võinud oma Ugalas töötava kursaõe - Triinu Meriste - kaasata Carmeniks, siis oleks veel seegi pisiasi täiustanud tervikut... See laval esmakordne kokkusaamine 17 aastat pärast lavakunstikateedri lõpetamist lõi neil kindlasti omavahelisi sädemeid prooviperioodil ning mõnusat koostegemise rõõmu, seda peegeldab ka valmislavastuse tulem.

Lavakujundus on ülimalt lihtne. Millegipärast on tahetud rõhutada veel seda teatraalsust, asetades prožektorid lavaäärtesse demonstratiivselt jalgadele. Jääb mulje, nagu see kõik olekski telesarja osa, mida filmitakse parajasti mõne Aksi stsenaariumi järgi. Kuna tagaseinas on ka 2 ust, siis tegelikult on see tükk ka üpris tavaliste "ustekomöödiatega" samal tasemel.

Kuid elamus tekkis seekordsest teatrikülastusest pigem sellepärast, et Ugala suur saal, mis mahutab tõeliselt palju inimesi (üks Eesti suuremaid teatrisaale - kohtade arvult näiteks suurem kui Draamateatri suur saal), oli viimse kohani välja müüdud. Nii paljude inimeste kaasaelamine on alati kuidagi tsipake ülepaisutatud (võrreldes väiksemate saalide või pooltühjade saalidega). Naerupursked mängivad saalis atmosfääri tekitamisel kaasa. Naer on ju nakkav :) Lisaks see inimmass enne algust ja vaheajal, kes fuajeed täitis - loob teatrikülastusele täiesti omalaadse tunde. Vahajaks olid kohvikus kõik lauad viimseni ette tellitud, ehk isegi kui kiirustad vaheajal puhvetisse, siis istekohasaamise lootus oli olematu. Kusjuures rääkides Ugala kohvikust, peab mainima, et selles on üks Eesti teatrite kehvemaid teenindusi. Lahe muidugi, et nad nostalgilselt jäätisekokteili pakuvad, kuid see suhtumine seal on ikka parajalt kehv. Ja seda mitte erandkorras vaid ikka juba päris pikalt. Pigem erandkorras saab harva ka head teenindust... Olen tähele pannud, et "omasid" teenindavad nad küll hoopis teistsuguse suhtumisega. Õnneks see siiski pole teatri juures oluline ning mul on alati ka võimalus kohvikusse üldse mitte minna :)

Järjekordne näide sellest, et tüki kohta on nii vähe kirjutada, et ma kirun pigem kohvikut...

Kolm meestest, ehk Ago, Mait ja Indrek on sündinud aastal 1972, Riho on paar aastat vanem, ehk sünniaastaks 1970. Kuigi neid mehi vaadates, mõjusid Sammul ja Malmsten samaealistena ning Kütsar ja Anderson mõnevõrra vanematena. Eks elu on igaühe jaoks erinevalt helde. Tegemist ju umbes minuealistega ning seega peaksin mina olema vaatet kõige õigem sihtgrupp, kuid siiski mind jättis see jant pigem külmaks. Kuid näitlejate lustimist oli küll väga lahe vaadata. See kuidas nad teineteist laval toetavad ja teineteise naljadest vaimustuvad, paratamatult tekitab sooja tunde.

Ka karakterid "luuakse", kuigi väga "erinevaks" oma tavakarakteritest keegi neljast ei vaevu sellise kerge komöödia jaoks muutuma. Pigem lastakse juba kaua sihitud püstolist. Ei jäta ilmselt eriti kedagi külmaks Ago Andersoni tulevärk oma rollis. Palju positiivset kõla on sellest kuulda igalt poolt ja mina ühinen kiidukooriga. Ta teeb kõike nii täiega. Isegi hetkedel, kuigi selles tükis need praktiliselt puuduvad, kui ta ei ole tähelepanu keskpunktis.

Mait Malmsten on neist neljast näitlejast muidu minu jaoks see kõige-kõigem. Siin pakub ta ühe laheda suusahüppe etüüdi, kuid jääb kokkuvõttes Ago sära varju. Natuke nagu tibi-mees, kuid hiljem selgub siiski tõde... Aga nagu mõned (mees)asjatundjad räägivad - imidž ongi "pool meest". Vast ehk kõige erinevama rolli teeb Indrek Sammul. Tema kergelt homoerootiline teise mehe rinna hõõrumine (no vast ehk siiski mitte, lubasin endale väikse liialduse :)) oli jälle kuidagi ebaeestlaslik, kuigi ega ma ei tea, võibolla terapeudid nii käituvadki :) Kütsar loob taotluslikult oma karakteri natuke ebameeldivaks. See keele suust välja ajamine ning kiiresti rääkimine muutsid karakteri teistest veelgi karikatuursemaks - nagu mingi "joonistatud mees". Ainult, et Kütsari hääl on muidu ka kõige tagasihoidlikum teistega võrreldes ning siis see "kiire tekst" karakterloomes, muidu nii selgete diktsioonide keskel, oleks võibolla sobinud pigem mõnele kursavennale paremini. Samas esimeses reas istudes midagi kaduma ka ei läinud, seega ega ma ei virisegi.

Pidevalt oli küll esimese vaatuse jooksul õhus tunne, et keegi nendest kolmest "külalisest" ongi tegelikult naise "uus mees"...

Ootasin kogu selle populaarsuse valguses siiski palju naljakamat ning tavalisest teistsugusemat komöödiat. Aga eks "rahvatükid" kutsuvadki suuremad massid kohale?

Hinnang: 3 (tahtsin kirjutada "Harju" keskmine, kuid tegemist ju Viljandi teatri tükiga :) ugala oma kodulehel nimetab seda "romantiliseks komöödiaks"... no ma vist ei saanud aru sellest "romantilisest" osast seal... Tükki ennast hindaks tegelikult madalamagi hinnanguga, kuid see tegemiserõõm kursavendadel muutis siiski elamuse positiivsemaks ning sellest ka hinnangukergitus... Muidu pole lihtsalt tegemist "minu maitsega". Naerutas natuke siit-sealt, kuid ei mingite originaalsete naljadega. Lihtsake jant, kuigi õnneks mitte labasustesse rõhku pannes. Esimene vaatus läks mööda rohkem dialoogidega, ehk laval viibisid korraga Ago Anderson ja siis üks korteriostjatest korraga. Teises vaatuses muutub korter "meeste koduks" ja

siis on terve meeskond laval koos ja korraga. Ma ise küll ei kujuta seda meestuttavate või sõpradega koos elamist ette sellises vanuses. Pigem siis juba üksi... Kooli ajal sai ju ühikas 2 teise mehega korterit jagatud ning ega see ikka mugav ja normaalne olnud. Hiljem - ikka veel kooliajal - kui sai kahemehe ühikakorterisse kolitud, siis oli küll parem, kuid ikkagi jama. Normaalne on ikka kodu jagamine armastatud inimesega.

Malmsten kavalehel ütleb, et ta mõnikord küll kadestab/tahaks Ago Andersoni elu... ei tea, kas see viitab sellele, et Andersonil pole peret? Mina küll sellist elu ei kadesta. Ei hetkekski... ainult ehk mõnikord tahaks vist küll lastest puhkust... mul on tunne, et lapsed vajavad ka mõnikord vanematest puhkust. Maastikuvahetust igatahes.

Tükki otseselt ei soovita, kuigi pühapäeva-meelelahutusena ja hetkedel kui mõtelda ei viitsi, siis ju käib vast kah. Kui need tsipa tõsisemad noodid oleks natukenegi hinge pugenud, oleks võibolla vaatamist väärtki. Paljudele ilmselt ka meeldib selline, mina ootan siiski veel midagi peale "lustimise".)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Gómez ja Galán «Meeste kodu»

Romantiline komöödia kahes vaatuses

Lavastaja/kunstnik - Andres Noormets (Endla teater)
Valguskunstnik - Margus Vaigur (Endla teater)
Mängivad: Ago Anderson (Endla teater), Riho Kütsar (Vanemuine),Mait Malmsten (Draamateater), Indrek Sammul

„Kuueteistkümneselt olin rumal, segaduses ja otsustusvõimetu. Kahekümneviieselt olin tark, enesekindel ja otsutav.
Neljakümneviieselt olen rumal, segaduses, ebakindel ja otsustusvõimetu. Kes oleks võinud arvata, et see küps
periood on mehe kasvueas nii lühiajaline?" /Jules Feiffer/
Teadlased on välja selgitanud, et inimesed on kõige õnnelikumad elutee alguses ja lõpus. 40-ndate paiku teeb
õnnelikkuse graafik pea U-kujulise kaare ja see "raske iga" jääb täpselt selle graafiku põhja. Suurim riskigrupp
on „õrnem sugu" ehk mehed oma 40-ndates.
"Meeste kodu" - viis peategelast - neli meest - ja üks ... Kodu. Kodu, millemees koos naisega ehitas ja mis
pärast lahkuminekut tuleb maha müüa. Kas teda vaevab masendus? Üksindus? Jah, aga sellest mehed ju
ei räägi. Aga millest mehed siis tegelikult räägivad? Nii omavahel? Kui nad on juhtumisi jõudnud
neljakümnendate "raskesse ikka"?
Ja siis veel see kodu. Väärtuslik ja hinnaline. Kaua tehtud kaunikene. Kodu - see on kindlus, turvatunne ja ...
armastus. Jah, kõige rohkem ikka armastus. Naljakas, et nii lihtne see ongi. Tõesti naljakas.

Esietendus suures saalis 4.veebruaril 2011