Kinoteater, püstijalukomöödia - Lavakad

Siinsamas blogis esitas kommentaariumis keegi "anonüümne" väljakutse minna vaatama lavaka-noorte stand-up'i. Ja mina, nagu ikka selliste asjadega, kui kusagil midagi põnevat toimumas - läksin liimile. Mis sest, et info minuni jõudmisel oli jäänud alguseni kõigest tund. Vanalinn ju siin küljeall (iPhone-i kaart näitas Olevimägi 7 aadressile kohalejõudmisajaks 17 minutit, tegelikkuses läks vist umbes 10). Jõudsime siiski viimasel hetkel. März-i uksetaga oli mingi rahvas ja kartsin, et ehk sellepärast, et saal on välja müüdud (uksed avati juba 19, aga algus oli kella kaheksast). Õnneks vähemalt minule müüs piletöör Piret Krumm (oli vist ikka tema?) siiski veel 2 piletit... Ja kuna saal tõesti puupüsti täis, leidusid viimased vabad kohad loomulikult esireast... A kes siis Stand-upi esireast vaatab - seal on ju oht kas lavale kaasamiseks või naerualuseks jäämiseks... Etterutates võib siiski öelda, et seekord vedas :) kõrvalt kisti "paar" lavale küll...

Olen stand-upi näinud nii Ameerikas, Inglismaal kui Rootsis ja eks neil seal ole traditsioonid juba pikemad ja tegijaid ka palju. Meil siiani ainult Jan Uuspõld ja Monoteatri tegijad ning mõned pulmaisad ning muud amatöörstänaplejad seda kunsti üritanud viljeleda. Pean tunnistama, et eriti vaimustuses pole veel kordagi Eestis olnud, kuigi mõned head naljad siin-seal on ikka õhku visatud... Mingis mõttes ju kunagi Nõmmik (Uduvere Ärni) ja Aru (Eliisabet Jõhvi) ning mõned vanakooli tippkoomikud, nagu Abel ja Laats, ning miks ka mitte Krjukov, Kibuspuu ning kogu Meelejahutaja kamp ja mõned muudki ikka üpris tasemel tegid seda mingit stand-up-i laadset asja, aga see oli tänapäevamõistes ikka juba väga ammu. Sestap on lausa teretulnud, et noored, peatsed profid, ka proovivad. Ja tegelikult jälle etterutates võib öelda, et mõne mehe puhul ei mõjunudki see üldsegi "proovimisena", vaid juba päris õnnestunud stand-up showna!

Kassast saadud tempel pani küll mõtlema, et J.O.K.K....Jörgen, Kaspar ja Karl-Andreas... aga Henriku asemel on O? Ok... ilmselt juriidiliselt oli siiski kõik korrektne :)

Vahepeal ei saanud ikka naeru üldse pidama ja kohe tekkis küsimus, et kes selle kõik kokku on kirjutanud? Tema ise või dramaturgiõpilastest lavastajad Diana Leesalu ja/või Paavo Piik? Igatahes naerusoone pani tukslema esimesest hetkest alates ning äratundmisrõõmu ja naermisväärset oli ikka tunduvalt rohkem kui Uuspõllu "Isa" ja Ürgmees" tükkides kokku :) Kuigi oleks vist paslik hoiatada, et nii mõnigi k*ka-, poti- ja allpoolvöödnali lendab ka eetrisse, aga õnneks siiski vaid "mõned" ja tervikus häirima ei jää (kuid siiski oleksin mõne neist jätnud kuulmata... samas ka näiteks "kuivkäimla" lugu tuletas oma "kuivkäimlakogemusi" meelde - nendele istuda ning paberit mitte leida... ja eriti "pimedas" pole ju meeldiv :)).

Põhilised teemad pöörlesid siiski naiste-meeste vaheliste suhete, vaese tudengi, inimeste kiiksude, suguvõsa ja sugulaste ning inimlike rumaluste ümber. Nagu ikka stand-up, nagu päris stand-up. Kusjuures proffid stand-upi tegijad ongi nagu näitlejad. Ning tavaliselt see pole vastupidi, nagu Kinoteatris. Stand-up'i tunnuseks ju tegelikult ikka ka see, et esitaja on oma materjali ise kirjutanud, selles suhtes tundus ka Uuspõllu monoteater rohkem ikkagi teatri kui standupina... Huvitav oleks teada, kas nad kirjutasid oma materjali ise või mitte... Või pigem nagu Linnateatri Hecuba pärast, et nagu koostöös teistega või nii...

Ja kuigi paljud naljad põhimõtteliselt tundusid mingist otsast ka tuttavana, oli siiski selline originaalimaik ikka küljes, et müts maha materjali ees! Tõsiselt naljakas oli... ja seda ütleb minusugune küünik, kes ikka harva naeru välja saab endast (no mõne erandiga, nagu eelmainitud Hecuba pärast). Ja võibolla need kergelt ka labasuste suunda kalduvad naljad on samuti siinseal stand-upi osaks. Kasvõi näiteks rootslase Jonas Gardell-i shows. Peaasi, et need domineerima ei hakka.

Oma venna "vanema vennana" tundsin ka enda nahalt ära teemad, millega Henrik Kalmet alustas... Paraku kõigest hoolimata mõjus ta ikkagi "soojendusesinejana" :) Ja hästi ta publiku kuumaks küttiski! Kõige tihedamalt erinevaid anekdootlikke situatsioonikoomilisi nalju just erinevatest situatsioonidest tuligi temalt. Tema kiiks naisteajakirju lugeda, mis tegelikult ju polegi naisteajakirjad, nagu ta iseenda õigustuseks ka publikule "asja selgeks teeb". Henriku stiil on natuke närviline. Ta pole ehk veel jõudnud ka nii hästi sisse elada, nagu temale järgnevad kursavennad ja sellepärast mõjub rohkem närvisolevana. Kuid mida show edasi, seda enesekindlamaks muutub ka mees. Ja seda rohkem ta enda "mõttevooluga" suudab ka vaatajat kaasa tõmmata. Ja eks neist naisteajakirjadest annab ju neid nalju ammutada niiet vähe pole. Seksinipid ja üldse "nipid" mis sellistes ajakirjades jagatakse tunduvad naeruväärsed juba enne kui ühtegi neist päriselt lugeda :) Kuid minu jaoks jäigi kõige soojemaks naljaks see tema võrdluste rida, kuidas alati tema on pidanud Karl-Andrease soojendajaks olema. Isiklik tasand mängib ikka palju rolli kuidas lugu kuulajale naha vahele poeb.

Teisena astus lavale Kaspar Velberg. Tema naljad olid seotud sugulaste kokkutulekuga. Kuivkäimla ja koledad suguvõsalased. Võibolla kõige vähemnaljakam neljast põhiloost, kuid mõnusalt enesekindel esitus pärast närvilist Henrikut. Naljakas oli küll Kaspari puhul tema roppude sõnadega ümberkäimine - justkui neid oleks tal väga ebameeldiv öelda. Aga võibolla oli see osa rollist, ei tea. Tahaks loota, et tal tegelikult ka lihtsalt on ebameeldiv ropendada :) Tema oi ka füüsilises mõttes kõige liikuvam. Kuid nagu mainisin mõndagi oleks sellest jutust tahtnud välja monteerida, but that's just me I guess...

Kui pooled mehed olid oma lood esitanud, tuli vahepalaks üks sketš vendadelt Kalmetitelt ning laul duolt Kaspar-Jörgen. Mõlemad päris head :)

Kolmandaks Jörgen Liik, kes kursus tagapool teistest ning esituses ka palju ebakindlam. Mitte, et see poleks võinudki olla selline närvilisem ja puterdavam - mõned inimesed ongi ju teistsugused, aga see vahe teiste meestega oli naljakalt silmatorkav. Loo mõttes oli jällegi parem kui Kaspari oma - vaese tudengi naistelantimiselood - jälle teema, mis ju tuttav teistest komöödiatest, kuid noor Jörgen elustas need situatsioonid hästi. Abivahendeid ju pole ning kõik tuleb lihtsalt käte ja olemusega selgeks teha. Lõpuks jäigi näiteks ebaselgeks, et see Aleksei või Andrei, kellega ta koos elab, kas see oli kaastudeng, ahv/mõni muu loom või papagoi või lihtsalt kujuteldav kaaslane :) Kuid samas oli võidurõõmsaid hetki, kui Jörgen ilmselt ise ka tunnetas, et publik on tal peos. Nendel hetkedel muutus ta ise ka vabamaks ja see lumepalliefektina tootis mõne veelgi ehedama situatsioonikoomilise nalja.

Viimasena ning tõesti suhkruna põhjal lasti lavale Karl-Andreas Kalmet. Teda oli nii näitlejana kõige parem jälgida kui ka tema lugu(lood) oli(d) minu jaoks kõige naljakam(ad) ning kõige rohkem samastumiskohti pakkuvad. Isegi naine müksas korra vastu õlga. Ma kohe ei saanudki aru, et millepärast. Hiljem küsisin, et mis ta müksib... selgus, et mina pidin ka tegema nii, et mõnikord küsin temalt, et mis tal viga on, kuigi tal pole midagi - et nüüd ta teab, et tahan lihtsalt meelega ärritada :) Noh, Karl-Andreas oleks siiski võinud meeste väiksed saladused jätta meie väikesteks saladusteks ning mitte välja lobiseda, et me teeme seda selleks, et hiljem mõnu tunda :))) No kui aus olla, siis ma tegelikult ei teadnudki, et mul selline komme on.. või tegelikult ju pole seda "kommet", aga käsi südamele pannes tuleb tunnistada, et mõnikord olen tõesti arvanud, et midagi justkui oleks naisel häda... aga siis on ju parem asjad sirgeks rääkida ning mitte jätta asju sisse ussitama või mädanema. Kui juba nii kaua oled naisega koos elanud, nagu mina (eile sai 17 aastat!) siis oled ju õppinud vähemalt nii palju, et naised tihti arvavad, et mehed peaksid aru saama, mis neil viga on või vähemalt seda, et neil on midagi, mis kas vastavalt vajab tähelepanu või just nimelt tähelepanu ei vaja... Aga mehed ju naiste "märkidekeelt", ega õhusthaaramise-kunsti ei valda ja mina olengi sellepärast läinud kergema vastupanu teed ning küsinud otse, kas midagi on... ehk näitab see sedagi, et ma muretsen ja hoolin... või tabamuse korral isegi seda, et ma tõesti justkui olen "naisest aru saanud" :)))

No igatahes oli Karl-Andrease läbielamisi suheldes oma naisega või suitsetama hakkamisel või seoses mistahes muu teemaga oli väga naljakas ning mõnus kaasa elada. See naljakas võrdlus suitsetama hakkamiseks vajaminevast tahtejõust, millest lugu käivitus, see oli ka esimene, mis pärast koju minnes neist kogu õhtu naljadest meelde tuli :) Hmmm... ja tema kodus on naisega küll kadestamisväärselt "kord majas", sest nii nagu tema tahab ja nõuab, nii teeb ka tema naine - isegi suitsetama hakkab, kui mees nii "otsustab" :)

Ja nagu noortega ikka, siis Facebook kummitab nii siin kui seal loos. 3 neljast võib neist ka FBst üles leida, aga nooremat Kalmetit njetu. Like!

Hinnang: 4 (mõned üksikud jutud, ehk paar lamedamat nalja välja vahetada ning olekski perfecto! Veidi kogemust ka juurde ja Eesti stand-upi tulevikku võiks juba selle põhjal uskuma hakata! Ausalt, väga naljakas oli! Loodetavasti neid aktsioone tuleb veel ja veel. Ja kui kellelgi on veel sellist "põrandaalust" inffi, mida eriti ei reklaamita, siis pliis andke mulle ka teada!!! raamatud@hotmail.com või kommentaarides! Päris vingeks elamuseks võib seda nimetada! Parem kui suurem osa tavateatrit! Ja terve etendus korralikult poolteist tundi - hinna/kvaliteedi suhe on nii vingelt kvaliteedi kasuks, braavo ja tänud!)

NB! Veel on võimalus näha seda lahedat ja erilist ettevõtmist 15.oktoobril... samas kohas (März) - Olevimägi 7. Fotod on pärit Cabaret Interruptus-e kodulehelt - www.interruptus.ee

Tekst lavaka kodulehelt:

Lavakad teevad püstijalukomöödiat

Lavakooli lõpetava kursuse tudengite Diana Leesalu ja Paavo Piigi lavastatud püstijalu- ja muudmoodi-komöödia "Kinoteater" teine kordusetendus toimub publiku nõudmisel neljapäeval, 6. oktoobril kell 20.00 Märzis.

Laval lõpukursuse tudengid Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg ja Jörgen Liik nooremalt kursuselt.